seemisnahast saapakesed. Minu kõige kõrgemad kingad, kuigi müüja sõnul pidid need KronKroni jooksumudel olema. Sünnipäeval oli isa mul Reykjavíkis külas ja ema ühines meiega Skype’i kaudu. Vanemad vaatasid, kui ma nad siidpaberist välja võtsin ja jalga panin. Ema hakkas laulma: „Paula, sul on poisipea…“ ja isa küsis: „Kingad-kingad, kuhu te tüdruku viite?“
Saatsin isa tema külaskäigu viimasel hommikul kella kaheksa ajal lennujaama bussi peale. Päike siras, kõndisime mööda pargiserva bussijaama poole. Kui buss oli läinud, läksin mäest üles mööda Þingholti kallimaid tänavaid. Nõmmel ja Tartus on isa mulle kogu mu teadliku elu arhitektuurigiidi mänginud. Vaatasin nüüd maju veel mõnda aega tema silmadega. Olin lubanud minna poole kümneks Lemme juurde islandi keele tundi ja aeg oli vaja parajaks teha. Poolakate kohvik C is for Cookie oli veel kinni ja nii kõndisin ida poole mäge oma lemmikkohvikusse, mille nimi oli vanasti Kaffismiðjan, otsetõlkes Kohvisepp. 2008. aasta majanduskriisi järel tabas islandlasi uus rahvusromantismi laine, mille vaimus nimetati pooled ettevõtted seppadeks. Pärast omanike vahetumist on kohvikul nii ropp turistilõksu nimi, et mu keel ei paindu seda ütlema. Reykjavík Roasters, nalja teete või?
Ma ise rääkisin ka islandi keelt tol ajal palju viletsamini, aga neiu leti taga rääkis veel hullemini. Seda on Reykjavíki hedonistliku boheemluse keskusele raske andestada. Aga kohv on taevalik (ühekordne latte, mida tuleb eraldi seletada: Palli ütleb, et kohvi suhtes olen ma pehmekene ja õrnakene), ja taevalik on ka šokolaaditükkidega kakuke skonsa, mis on natuke nagu keeks ja natuke nagu sai ja mida serveeritakse kahe rullis juustuviilu ja maasikamoosiga pisikeses portselantassis.
Kaffismiðjani sisekujunduse moodustavad vanad õmblusmasinalauakesed, suur kohviröstimise masin keset pisikest tuba, kuduvad ja rõhutatult emantsipeerunud noorprouad ning Reykjavíki interjööris möödapääsmatu grammofon, millele kliendid saavad kõrval lebavast hunnikust plaate valida. Üks plaat seal parasjagu mängis, aga siis sai A-pool läbi. Pikemalt mõtlemata astusin ligi, keerasin plaadi ümber ja panin pöörlema. Avastasin, et masin ei olegi nii täisautomaatne, nagu neid praegu tehakse, et nõel ise õigesse kohta hüppaks. Tegin siis vinüüli pluusivarrukaga tolmust puhtaks, nagu vanaema õpetas, ja panin nõela harjunud liigutusega plaadi serva. Füüsiline nauding muusika kuulamisest! B-poole esimene lugu oli „Háa C“2 ja ansambli nimi oli Moses Hightower. Ma teadsin seda lugu, kuigi ma pole selles laadis muusikat kunagi omal algatusel soetanud. Aga nüüd oli mul seda kohe vaja.
Kõndisin Skólavörðustigurit mööda alla, et saaks Óðinsgata nurga peale, kust Lemme juurde pääseb. Nurga peal on suur Eymundssoni 1970ndate maja. Seal, nagu igas Reykjavíki raamatupoes, müüakse jääkohvi ja villaseid sokke ja need on kella kümneni lahti. Ja seal oli ka seda plaati müüa.
NAISED, LAPSED JA AVALIK RUUM
Kui Eiríkur pisem oli, küsis mu hea sõber telefonikõne alustuseks ikka: on sul midagi loomingulist teoksil või oled emarollis? Tema tohtis sellist küsimust endale lubada, ta on teatriinimene.
Üldiselt mulle emarolli sõna ei meeldi. Roll on miski, mis asub inimesest väljaspool. Laulja tuleb lavalt, võtab kostüümi seljast ja grimmi maha, tellib endale pitsat, läheb number 36 bussi peale ja sõidab koju. Ta jätab rolli teatrisse maha. Minu jaoks asub emaroll minust väljaspool ainult siis, kui ma pean last keelama ja kamandama. Siis ma tunnen, et ma võtan rolli, mida minult eeldatakse, mis minu olemusega tegelikult hästi kokku ei käi. Enne lasteaia väravani jõudmist häälestan ennast ümber „lapsevanema rolli“ peale. Püüan mõttes välja selgitada, milles see õige seisneb. Teised lapsevanemad on minust tavaliselt natuke vanemad, toovad juba oma teisi ja kolmandaid lapsi, nende lapsed ei jonni ja nende sotsiaalsed oskused on filigraansed – või nii see paistab. Mina kompan alles pinda. Lapsevanemaks olemise ja Islandi lapsevanemaks olemise pinda. Olen õppinud, et kui lapsel lasta kõike teha, siis ta läheb ülekäte, aga teatud asju tuleb lasta temal otsustada. Kui ma lapsega sõber olen, siis me oleme mõlemad asja juures ja asja sees. Siis ei ole mingeid rolle, oleme ainult meie. Kui ma rolli tahan, lähen üldsegi ooperiteatrisse tööle!
Küll siinsed emad ka rollis püsivad. Tahate teada, milline see endast lugu pidav noore ema tõug välja näeb? Kohe jutustan. Neil on seljas lohmakas keep, peas krunn (tingimata pealae vasakul küljel viltu), jalas mõnda kriiskavat värvi sukkpüksid ja KronKroni kirjud disainersaapad. Kui Eiríkur pisike oli, siis domineerisid tänavapildis mustad klassikalised Emmaljunga lapsevankrid. Nüüd näeb mood ette Bugaboo hübriidvankreid, mida Islandil kusjuures ei müüdagi. Need tuleb tuua lennukiga mandrilt, väga hästi hoida ja siis järelturul uuesti rahaks teha.
Reykjavíkis võtab titekola pärast võimlemine minu jaoks teinekord natuke hüsteerilised mõõtmed. Lapsed ja elustiil on inimestele tõesti väga tähtsad ning nende elegantne kombineerimine nõuab energiat, leidlikkust ja väljaminekuid.
Kui laps on õppinud istuma, aga Emmaljungast ei raatsi jalutuskäru kasuks lahti öelda, pannakse laps istuma vankrikorvi serva najale, peanupp püsti nagu tõllas. Käru peale käib kirju heegeldatud tekk, kas motiividest või laineline. Tuulise ilmaga, kui katus on üleval, visatakse tekk üle avause ning kaetakse omakorda kinni musta sääsevõrguga, et tuul ära ei viiks. Lapsed magavad säärases kookonis hästi. Raadios räägitakse, et neil on hapnikupuudus, aga samas, kui Eyjafjallajökulli tuhk tuulega jälle linna kohale kandus, olid tõkked täitsa omal kohal. Trenditeadlikel tittedel on peas pastelltoonides siidist „viikingikiivrid“ ja seljas 66°Norðuri fliiskombinesoon, vanaema kootud rahvusliku mustriga villane kampsun või villane disainmantlike vintage-kangast ja täpilise voodriga, koos vana kooli nöörsaabastega. Peamine aksessuaar lutt käib puunuppudega nöörijupi otsas ja traksiklambriga krae küljes kinni.
Islandi naised ei piiritle enda rolle – avalikku ja eraelu oma – kuigi selgelt. Nüüdistantsu festivali kunstilisel juhil oli lühifilmi esitlusel õla peal mõnenädalane tütrepamp, keda ta kõnet pidades vetruvate põlvedega kussutas. On selles midagi tavatut? Kaugeltki mitte. Proual on vaja öelda paar repliiki madalate lävepakkudega maja esimesel korrusel, keset päeva. Kas see oleks väärinud lapse hoida jätmise janti? Kas see mõnenädalane oleks soostunud ilma emmeta kuhugi üldse jääma? Oleks ehk festivali pidanud tänavu ära jätma? Pidanuks seda vahest keegi teine korraldama? Milleks? Nunnu on ju vaadata. Lastega on siin kõik harjunud. Nad on kõikjal kaasas, isegi presidendi vastuvõtul, ja keegi ei muretse, et nad võivad vanematele häbi teha. Ei ole kombeks, et naiste ja laste eluolu hoiab ennast kuhugi korteri vähem käidavale poolele!
Ma ei ole veel jõudnud hakata enesestmõistetavaks pidama, kui lapsesõbralikud võivad olla Islandi toitlustusettevõtted. Just sellised, kellelt seda üldse ei oota. Kord sattusime pärast pikki tunde mere ääres mänguväljakul Eiríkuga kahekesi tudengite õllekeldrisse ülikooli aatriumi all. Kelder oli tühi, teenindajad-poisid mängisid omavahel malet ja hull professor tukkus pooliku õlleklaasi taga. Seinal jooksis film ja üleelusuuruses Uma Thurman valmistus kedagi maha laskma. Nii kui me Eiríkuga uksest sisse astusime ja küsisime, kas neil ehk smuutisid ei tehta, jättis baarmen malemängu pooleli, palus vabandust ja ütles, et ta peab filmi ära vahetama, see ei ole lastefilm. Valis siis tagaruumis oma viis minutit ja kui tagasi tuli, algas linal mingi Õ-kategooria Hollywoodi komöödia kasiinodest, hotellidest ja poolearulistest. Smuutisid ei olnud, tellisin endale apfelschorle (õunamahl mullivee ja laimiga, lemmik Karslruhe õpingute ajast) ja Eiríkule õunamahla. Loomulikult oli see saadaval väikeses kartongis ja kõrrega.
Teenindusasutustes arvestataksegi lastega nagu klientidega. Käisime Eiríkuga kohalikus kirjatarvete kaupluses pulgaliimi ja värvilist paberit ostmas. Seal müüakse mänguasju ka. Poe ukse ees võtsin Eiríkult
„Kõrge do“. (islandi k)
