style="font-size:15px;"> “No teate.”
“Sest pole midagi.”
“Ma ei taha nii. Lubage siis, et ma tegin teile välja.”
Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema.
“Kohv on kolmkümmend kopikat, eks ole,” ütles ta vaikselt.
“Jah.”
“Palun.”
“Kuulge, siin on ikkagi rohkem.”
Jumal, nii palju sekeldamist nende kopikatega.
Jätsin viieteistkopikalise lauaservale.
“Kas te suhkrut ka panete.”
Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada. Nad panid suhkrut kohvi sisse. “Aitäh teile,” ütles see ilus tüdruk. Unustasin endale suhkru panemata, viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile.
Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida. Lõpetasin oma kohvi enne neid. “Head päeva,” ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes. “Head päeva,” ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt.
Istusin Manni tugitoolis. Ei teadnud, mida teha. Mingi jõuetus. Ei suuda lugeda. Võtad loed paar lauset, ei jälgi. Mõttetu tegevus. Mis ma siin pingutan mingit idiootsust, milleks? Kõht oli tühi, aga ei viitsinud süüa otsida. Tühi, mis siis, et tühi, söön, siis on täis, noh ja siis? Suitsud olid taskus. Ma ei võtnud neid välja. Raadiot mängima ei keeranud.
Vaatasin enda ette. Oskaks nutta, siis kui tahaks. Ei. Karjuda. Milleks? Kõik on tavaline elu. Kaua ma pean siin istuma, issand jumal? Kus on elu? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval.
Eile oli hea. Jõime veidi. Kõik oli elus. Olime omadega kodus. Kui kempsu pissile läksid, kiirustasid tuppa tagasi. Kogu aeg tahtsid olla, midagi teha, ükskõik mida, võimalikult intensiivselt olla, ükskõik mida teha, nikkuda või mitte, see pole nii tähtis, olla, suhelda, värviline elu, feeling, tuba on täis pidu, vaikne olemine, muusika, juua teed või mitte, ükskõik, suitsetada, jah, vahetpidamata, kuni sigaretid otsas, suudlen sind ja suudlen ka teda, suudle sina ka teda, sõbrad, vennad, inimesed, lapsed, me oleme kodus, tantsime hääletult, hääletult, pantomiim, võtame ennast alasti, naljakas, kui naljakas, miks ma naeran, ei tea, tahan ja naeran, jumal, kui naljakas, me oleme kõik alasti, mis see on, mis siin toimub, kes me oleme, mis maailm see on, mis see maailm on, kes me oleme, kes me oleme, sinu keha, minu keha, imelik asi – minu keha, sinu oma ka, silmad, mis meiega lahti on, ära tee akent lahti, palun ära tee akent lahti, hea, jääme siia, soe, rahu, hea, istume natuke, kas teed on veel, ei, ei pane riideid selga, oh, pärast võiks veel tantsida, nii hakkamegi pidutsema, kõik on alasti, daamid on üles löödud, värvitud, ehteis, härrad võiks isegi olla ülikonnas, või hästi napis ja ranges ülikonnas, silindriga, oo jaa, silindriga, kust sa selle saad, minul on kodus klappsilinder, käib kokku, ei, kõik peavad siis ikka alasti olema, ei, vaadake ise, tüdrukud on ju ilusad alasti, vaadake Evelini, ta on ju ilus, aga mehe keha ei ole ilus, miks ei ole, me ei ole osanud teda ilusana näha, me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud, aga nüüd mõtleme, ei mingeid ebamoraalsusi, ei tea, miks ka mitte, ei tea, mida te mõtlete, nikkumist, las need teevad, kes tahavad, ei, ei, see ei ole hea, see rikub asja ära, kui ühed hakkavad kahekesi, mis need teised siis teevad, vaatavad või, kuulge võibolla paneme riidesse, asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks, ei ole, täna jääme alasti, oota, kui palju kell on, üheksa, poole kümneni jääme alasti, mehed, miks teil ei tõuse, miks ei tõuse, mul on juba poole peal, näita, mine persse, kuulge, te olete kõik jamaks keeranud, kuradi lapsed, nagu enne poleks olnud, asja siis praegu vaja, süvafeeling jah, nüüd hakkate jama panema, õige, täitsa õige, oodake, pidage lõuad, teeme nii, et mingi minut aega on kõik vait, okei, okei, teeme.
Tuba oli tühi. Üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie Manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas. Ja tulin siia tagasi. Miks? Kõik külm, tühi, mõttetu. Külm päev, tühi tuba. Kuhu ma pidin minema, mida tegema?
Ei taha midagi teha. Ei taha siin olla.
Väiksena oli ka nii. Kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu, headust ja armastust lehvis õhus, teinekord oli kõik kõle, tühi; õudne, vaenulik üksindus.
“Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi. Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna,’’ nii ma kirjutasin kroonust. M vastas siis: “Sa ajasid süvajama, anna mulle andeks. See on nohu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt, inimeste kui indiviidide väliselt, see, mis inimeste põhjas on, on üks olend, üks suur olend, ja see olend on kosmoses või kõiksuses üksi, saad sa aru, tal on mingi üliteadvus, ei tea, ei saa öelda, palju kõrgem inimese teadvusest, suur, hea, pehme, ja ta on kõiksuses üksi, kosmoses, õudus. See on õudne, kui tajuda. Selleks me oleme inimesed, meid on palju, oleme üksteisele seltsiks, sõbrad ja vaenlased, pole nii üksi, pole nii õudne.”
Ma ei saa tööle minna, mingi rutiini sisse, sest iga hetk, iga sekund mu elust on kingitud just mulle, iga hetk on taevalik ja maksab kulda. Kui ma oskaksin näha mingit tööd kui jumalikku, taevalikku kangakudumist, siis võiksin seda teha, aga ma ei ole veel näinud.
Olen vahelduseks hästi puhanud. Lähen välja korterist, kus ma öö magasin. Kõnnin mööda tänavat. Ma elan igas sammus. Kõik mu ümber on imeline. Iga inimene, iga maja. Ma olen suurepärane ja kaunis, astun mõnuga iga sammu. Elus, elus, elus maailm.
Kuni mootor käib maha ja sa korrutad kohvikunurgas, mõeldes, ah, mida küll teha. Või ei mõtle sedagi. Ootad mõnda tuttavat nägu, et paar sõna mõttetut juttu ajada. Viibida teineteise seltskonnas.
Tahtsin talle helistada. Nagu ikka. Kas kuhugi kutsuda või niisama juttu ajada, see sõltunuks tema meeleolust ja suhtumisest. Õhtul üksi voodis sellele mõeldes olin täiesti kindel, et helistan. Ja hommikul ärgates tuli see ka kohe meelde. “Noh, kas helistan.” Ja siis ma juba tundsin, et ei helista. Sest polnud kindlat enesetunnet. Ja kui ilma kuhugi kallale asud, läheb kõik vett vedama. Teadsin, kuidas võinuks teha. Muuga sel päeval mitte tegelda, vaid helistamist kogu aeg seesmiselt meeles pidada, ja kui siis ühel hetkel olnuks kindel tunne, siis helistanuks, kuigi ka siis polnuks midagi garanteeritud.
Olin kodus ja mõtlesin, et tahaks linna sõita, osta paar pudelit veini, panna need kotti ja siis vaadata, mida teha. On ka võimalik neid mitte ära juua, vaid tulla koju tagasi, panna nad külmutuskappi. Hakata mõnda raamatut lugema. Ja teada, et mul on külmutuskapis paar veini. Ja oodata ja varitseda, millal nad sealt välja tulevad ja minuga midagi ette võtavad. Aga nii küll vaevalt läheb. Jah. Toredam on osta veinid ja alustada järjekordset, kohati lõbustavat, kohati igavat ja masendavat seiklust. Jalutuskäiku. Teekonda eikuhugi. Mis kestab heal juhul mitu päeva.
Hea on teel olla.
Kui ma teaksin veidi rohkem endast ja oma soovidest, võiksin kodus istudeski teel olla.
Ma ei ole osanud uskuda midagi, mida mulle õpetati. Ega teisedki uskunud. Aga tundub, et enamikule see probleemiks ei saanud. Võibolla lasin liiga kaua end ära petta. Ei tea. Midagi ei saa öelda. Ükski asi pole ju ainult nii. Ta on veel ka nii ja nii ja nii.
Tean, et mõistuse järgi elada pole hea. Kõik peab tulema kuidagi pooljuhuslikult, siis on ta puhas. Sa võid küll seda oodanud olla. Aga kui taotlema hakkad, teadlikult, kaalutletult, ei saa sa enam õnnelik olla. Õnn on see, mis osaks langeb. Teadlikult leitud naudingud on perverssed.
Kõiges,
