ukse vaikselt kinni. Oli juba öö.
Manni juurde jõudsin suures õhinas, astusin kerge sammuga. Uks läks lahti, kodus olles ei lukustanud ta iialgi ust. Tuba oli pime ja vaikne. Seisin ja vaatasin padjal kahte pead. Kuulasin kahe magaja hingamist ja hingasin läppunud lõhna sisse. Lasin tookord sama vaikselt jalga. Oli kibe olla. Aga ütlesin endale Manni asemel: “Vali, kas tahad tunda või ei, ta on selline, nagu ta on.” Ja ma tahtsin. Sul pole õigust tema üle või tema eest otsustada. Mis õigust on sul talle midagi pahaks panna. Otsustasin püüda sinnapoole, et ta tahaks ise minu vastu kena ja truu olla. Jah, siis ma olin veel nii naiivne, et pidasin truudust ja mõnda juhuslikku tegu, juhuslikku magamist kellegagi jube tähtsaks. Hiljem sain aru, et elu on mitmekihiline, ja kui sa tahad, et ta oleks sul lihtne ja ühevärviline, siis sa oled lihtsalt loll. Lihtne ja ühevärviline elu on palju odavam kaup, igavam, madalama pingega. Ja kui nii, siis olgu juba kallim kaup, mis siis, et ta on kohati rohkem valu tegev, aga ta on ka suurem ja sügavam ja inimlikum ja ehtsam elu.
Kustutasin ukse kõrvalt tule, et pimedas riidest lahti võtta ja magama heita. Istusin voodil ja kuulasin oma räpakaid südamelööke. Tundsin muret, et süda on ilmselt tõesti haige. Ei tea, mis sellest saab. Vaevalt ma küll nii kaugele jõuan, et arsti juurde lähen.
Korraga tuli tunne, et jah, kui ma suren, küllap siis on kogu elu ja kõik, mis ma teinud, otsekui peopesal ja ma näen seda kõike, mis olnud, ühe tervikuna. Lähen kuhugi mujale, saan kellekski teiseks ja vaatan sealt kõike seda, mis olnud. Sellepärast pole mõtet valetada, valetamist siis ei mäleta, ega valetamine ole mingi eriline patt, ta polegi midagi, ta on lihtsalt surnud elu. Sa kaotad oma elu, kui valetad, ja pärast on sellest kahju. Halbu tegusid ei pruugi nii väga kahetseda, nad on midagi, aga valetamine pole lihtsalt mitte midagi.
Olin täiesti riidest lahti. Kardinat ei olnud ees. Seisin akna all, vaatasin öist märga ja tühja majaesist ja mõtlesin: “Jah, ma olen jumal, küllap ma olen jumal, küllap me kõik oleme jumalad, kõik kokku, mis naljakas asi see küll siin toimub.”
Jalutasin mööda vanalinna. Taskud peaaegu tühjad. Ühtki rublalist polnud sinna jäänud. Ainult kopikaid veel mitmel pool laiali. See andis rahuliku olemise, polnud enam põhjust mõelda, kus väike naps teha. Teadsin, et võin koju minna ja välja puhata.
Kodu oli tühi. Juba kaks nädalat pesitses ema sanatooriumis. Helistas aeg-ajalt ja me rääkisime sõbralikku sooja juttu. Peaaegu et armastasin teda nii kaugel, peaaegu et igatsesin ta järele. Sain aru, ta tundis ärevust, kas ma kodu pea peale ei keera, ehkki otse seda ei pärinud. Ja kuivõrd ta ei pärinud, siis ma ka ei rääkinud. Püüdsin rääkida rahuliku tooniga, et ta taipaks – kõik on O.K. Loodan, et oma rahulikkusega üle ei pingutanud. Tagasi pidi ta jõudma nädala pärast.
Ei tahtnud midagi ette võtta. Aga ka mitte kohe koju minna,. Oli tuuline-pilvine pärastlõuna. Oli hea sihitult astudes vastutulevaid plikasid vahtida. Plaanideta, soovideta inimene. Heitsin vaid silmanurgast pilke. Aga kenad neiud kosutavad, paljalt oma kekutamise ja möödajalutamisega.
Ühe tee võiks kohvikus siiski juua, mõtlesin. Vaikselt nurgas istuda ja inimesi vaadelda. Kui esimene kohvik on lahti ja mulle ühe tee annab, siis joon, kui ei, siis ei, sel juhul lähen pikemat teed pidi koju ja teen vahelduseks korteri korda. Nüüd, kus ema polnud, elasin korralikumalt kui muidu, vastupidiselt tema hirmule.
Andsin jope riietehoidu. “Olge head,” öeldi mulle numbrit ulatades. “Tänan.” Siis meenus, et need kopikad jäid ju jopetaskusse. “Vabandust, kas te annaksite korraks tagasi, ma pean sealt veel ühe asja võtma. – Tänan.” Võtsin põuetaskust kõigepealt selle Moravia raamatu ja siis võimalikult kerge käega kopikad. Põetasin need teksataskusse. “Aitäh,” ütlesin jopet tagasi andes veel kord, isegi tundes, et sai liialt tänatud.
Vaatasin korraks peeglisse. Täna ei meeldinud mulle, et juuksed sassis olid, tahtnuks korralik välja näha, aga kammi polnud mul nagunii. Surusin raamatu kampsuni alla pükste vahele ja sättisin kätega natuke juukseid.
Leti ääres sihtisin paratamatult üle serva – on neil veini või šampat. Klaasitäis tuleks ehk väljagi. Ei tahtnud isegi seda väikest, aga noh, jällegi, kui see mõte peast läbi vilksab, siis põrgaku ta mingi loomuliku takistuse vastu. Ei taha valikut teha, mitte milleski. Hiigla harva, kui tahan otsustada, nautida, missuguse enesekindluse ja vapra tunde otsustamine annab. Nõmedalt vapra tunde. Veini polnud, sampust küll. Kindlasti oli mul rubla jagu kopikaid. Võtsin kopikad peopesale ja lugesin üle. Rubla ja üheksateist. Teed ja sampust välja ei tule. Võtsin siis juba ühe kohvi.
Kui oma kohvitassiga leti ääres ringi pöörasin, tundsin hetkeks ebamugavust, siit ja sealt vaadati mu poole. Oled üksi baaris ja jood ühe kohvi. Kes sa selline oled? Okei, olen kes olen, leppisin mõttes, õnneks oli üks kolmene laud tühi ja ma ei pidanud end kellegi juurde küsima. Kui istusin, tuletas Moravia end kõhu peale meelde. Võtsin ta välja ja panin tagurpidi lauale. Kardinad olid veidi kõrvale lükatud ja ma nägin välja. Tahtsin vaikselt istuda ja lasta silmadel pilvede liikumist vaadata, aga jälle segas asja peale mõtlemine selle ära. Punnitasin natuke vahtida, aga see oli surnud vaatamine, mitte heas mõttes tühi vaatamine. Kohv jahtus. Segasin suhkrut. Joomiseks veel tuline. Tegin raamatu keskelt lahti ja lugesin. Üks poiss vaatas oma sugulaste käitumist ega saanud sest suuremat sotti, jagas küll nende tegutsemismotiive ja need olid talle lääged. Kui sa oled tõeline vaatleja, pole miski eriti lääge. Sest mingid motiivid pole halvemad kui teised. Ainult enda olemine võib halvem olla. Kui oled liiga tuim ja nüri.
Ühed plikad küsisid, kas nad võivad mu lauda istuda. “Jah, palun.” Vaatasin ringi. Mujal polnudki enam kohti. Ma ei saanud enam rahulikult lugeda. Ei tahtnud raamatut ka kõrvale panna, see teki tanuks plikade ja minu vahele tühjuse ja pinge. Pressisin siis lugeda, ehkki enam mõttega ei jälginud. Varsti hakkasid nad vaikselt juttu ajama. Kuulsin seda vestlust tahtmatult pealt. Tavaline vestlus. Püüdsin mitte liialt kuulata, et nad seda ei tajuks.
Nad olid endile hea laari ette võtnud. Kohvid, väikesed sampused, koogid kummalgi.
Jõin hästi aeglaselt kohvi ja keerasin aeg-ajalt lehte. Hea meelega ajanuks nendega tühjast-tähjast juttu, ei osanud ainult kuidagi alustada. Alustama pidanuks kuidagi poolkogemata. Lõpuks, kui neil hakkas kõik otsa saama ja minu kohvitass tühi oli, kummardusin nende poole ja küsisin: “Ma lähen järjekorda kohvi järele, kas tahate ka baarist midagi.” Nad vaatasid mulle ja siis teineteisele otsa. Nad olid noored tüdrukud. “Ei tea, ühe kohvi võiks võtta küll,” ütles ilusam kahtlevalt. Millegipärast arvas ta, et tema peab vastama.
Alles siis tuli mulle pähe: ega nad mõtle, et tahan neile välja teha. Arvestasin siva mõttes. Kolm kohvi tuleks ehk väljagi.
“Ja muud mitte midagi,” küsisin, loll, nagu ma olen. “Ei, muud küll ei taha,” vastasid nad.
Seisin sappa ja püüdsin mitte nende poole vaadata. Ma polnud enne neile tõsist pilku õieti heitnudki. Siit, kaugemalt, oleks hästi näha olnud, mis nad endast kujutasid. Ilmselt tehnikumist või siis pedast. Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane, nii et olgu, kust tahavad.
“Kolm kohvi,” ütlesin, kui saba minuni jõudis. “Kui palju teil kohvi maksab.”
“Kolmkümmend üks kopikat.”
Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku.
“Üheksakümmend kolm kopikat.”
“Ma jään teile viis kopikat võlgu,” ütlesin hooletult, aga võimalikult resoluutselt. Mees jäi mittemidagiütleva näoga vait. Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema.
Jagasin tassid laiali.
“Siin
