vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ta ei rõõmustanud mind nähes. Ma vaatasin ta keha katkematut kontuuri.
“Miks sa minuga kohvi juua ei taha?” küsisin. “Mulle tundub, et ma tahaksin sinuga rääkida. Me pole kaua aega rääkinud.”
Ta vaatas mind ja keeras ennast veidi. Ma vaatlesin ta keha katkematut kontuuri. See polnud hea.
“On liiga hilja,” ütles ta. “Ma pean hommikul üles tõusma. Kui sa kohvi tahad, siis köögis on lahustuvat. Ma pean voodisse minema.”
Köögituli põles. Ma vaatasin piki esikut kööki. Mulle tundus, et ma ei taha kööki minna ja juua seal veel üks tass kohvi. Mulle tundus, et ma ei taha ka kellelegi teisele külla minna ja kohvi küsida. Ma mõtlin oma kummalisest palverännakust ja ma polnud seda niiviisi plaaninud. Vähemalt lahustuva purki polnud laua peal tühja tassi ja lusika kõrval. Öeldakse, et kevadel kisuvad noore mehe mõtted vägisi armastuse poole. Ehk võib sinna natuke ruumi jääda kohvigi jaoks, kui tal veidike aega üle juhtub olema.
Jutt sai läbi. Poole lugemise pealt olin kaasa läinud. Ei lugenud enam ilutsevalt ja mõttes-kuuldavalt, vaid huviga. Nüüd kõigutasin ennast tooli tagumistel jalgadel ja vaatasin jälle välja. Mulle tundus, et olin kunagi mingit üsna sama maitsega asja lugenud. Siis kuulsin R-i tulemas.
Samal õhtul see mulle ei meenunud, aga paari päeva pärast meenus ja ma hakkasin raamatukappi sirvima. Leidsin sealt igasuguseid asju. Lehitsesin ja lugesin vanu tuttavaid raamatuid. Viimaks leidsin ka selle, millele olin mõelnud. Lugesin seda ka. See käis nii:
Arvatavasti olete vähe uudishimulik, et kes ma olen, aga mina kuulun nende perre, kellel ei ole õiget nime. Minu nimi sõltub teist. Kutsuge mind selleks, mis teil parajasti meeles mõlgub.
Kui te katsute meelde tuletada midagi, mis on ammu aega tagasi toimunud: keegi küsis teilt, aga teie ei osanud vastata.
See on minu nimi.
Vahest ehk kallas taevast vihma alla.
See on minu nimi.
Või palus keegi teil midagi teha. Te täitsite tema palve. Siis aga selgus, et seda, mis te tegite, polnud vaja – “Vabandage, ma eksisin!” – ja teil tuli hoopis midagi muud tegema hakata.
See on minu nimi.
Vahest ehk oli see mõni mäng, mis te lapsepõlves mängisite, või mõni mõte, mis teile vanast peast akna all tugitoolis istudes lihtsalt niisama pähe tuli.
See on minu nimi.
Või läksite kuhugi. Ümberringi õitsesid lilled. See on minu nimi.
Vahest ehk vaatasite voolavat jõge. Teie kõrval seisis keegi, kes teid armastas. Ta tahtis teid puudutada. Te tundsite seda enne puudutamist. Ja siis teid puudutatigi.
See on minu nimi.
Või kuulsite, kuidas keegi kusagil kaugel hõikas. Kui hääl teieni jõudis, oli see juba peaaegu kaja.
See on minu nimi.
Vahest ehk olite voodis, iga hetk magama jäämas, ja teile tuli korraga midagi naljakat meelde ja te naersite omaette, lõpetasite nõnda toredasti oma päeva.
See on minu nimi.
Või sõite midagi head ja unustasite hetkeks, mida te parajasti sööte, kuid sõite edasi ja teadsite, et see on hea.
See on minu nimi.
Vahest ehk oli kesköö ja ahjus kumises tuli nagu kirikukell.
See on minu nimi.
Või tundsite end sandisti, kui tüdruk teile oma südant puistas. Ta oleks võinud mõne teise juurde minna: mõne sellise juurde, kes on tema probleemides rohkem kodus.
See on minu nimi.
Vahest ehk ujus forell võrendikus, aga jõgi oli ainult kaheksa tolli lai ja iDEATHi kohal paistis kuu ja pimedad arbuusipõllud kumasid tontlikult ja selline tunne oli, et igast taimest tõuseb oma kuu.
See on minu nimi.
Ja ma tahaksin, et Margaret mind rahule jätaks.
Lugesin läbi ja siis, nagu olnuksin mingi kohustuse täitnud, surusin selle raamatu riiulisse tagasi, tõmbasin ruttu riided selga ja läksin välja, et muid asju teha ja muudele asjadele mõelda.
Aga bussis, mille peale ma läksin, seisis Salmistu Ets ja vaatas aknast välja. Ma ei osanud millegipärast tere öelda ja seisin niisama ta kõrval. Ta märkas mind. “Tervitus,” ütles ta. “Kuidas elad siis ka.”
“Kuule, ei kuidagi,” ütlesin.
Siis vahtisime aknast välja ja mulle tuli pähe üks teine vastus sellele küsimusele: “I do what everybody does, live in San Francisco.”
3
Jälle tavaline lugu. Hakkasin tema peale mõtlema. Ma ei tea, miks. Olin teda kohanud oma vana klassiõe pool. Ta oli lärmakas ja lõbus. Eks me olime kõik vintis. See oli sünnipäev. Aga ma olin siis vait. Oli mingi trots. Ainult siis ma üldse ei mõelnud, et see on trots tema lärmakuse vastu. Ma mäletan: ta tundus mulle arusaamatu. Ta ei meeldinud mulle.
Sellest sünnipäevast oli mitu kuud möödas ja nüüd olin millegipärast hakanud tema peale mõtlema. Ta välimus ei olnud mul nii täpselt üldse meeleski. Ei tulnud silmade ette. Teadsin ta perekonnanime ja otsisin selle telefoniraamatust välja. Telefoniraamatus oli kaheksa sellenimelist. Ma ei teadnud ta aadressi. Ma ei teadnud isegi, kas tal on telefon. Ei midagi. See oli ainuke, mis ma tegin. Ma isegi ei juhtinud tuttavate juttu tema peäle. Ootasin küll seesmiselt, et keegi temast midagi ütleks. Temast räägiks. See läks üha painavamaks. Aga ikka tegin ma midagi valesti. Oma mõtetes. Tundsin, et ma hakkan sellest väsima. Vahel murdsin talle truudust, rääkides ja naljatades mõne teisega. Mõtlesin: ma ei jõua enam, käigu ta kuradile; aga samas kartsin ka, et see kõik kaob niisama, oli vastik mõte, et peaks seda kuidagi ära kasutama. Seda, mis minus oli. Sain küll kohe aru, kui vastik see mõte oli, aga ega olematuks ei tee. Juurdlesin, kas sellest võib veel mulle midagi head tulla, kui juba nii omandadasoovivalt hakkad mõtlema. Järjest tahtsid tulla igasugu kujutlused. Või mina tahtsin neid. Minu hing ei tahtnud. Püüdsin siis ka oma hinge poolt olla. Aga vahel lõin käega.
Siis oli ERKI-s üks pidu. Ta oli ka. Nägin pärast, millise marsa peale ta läks. Telefoniraamatu aadressidest oli sealkandis ainult üks. Ta pidi seal elama. Juhtus nii, et käisin öösiti paar korda seal. Seisin ja vaatasin maja. Mõtlesin või ütlesin endale: kas see olen tõesti mina, kes sellist asja teeb? Ja tundsin vastikusega, et seisin kauem, kui ma tegelikult oleks tahtnud.
Siis oli veel üks pidu. Ta nagu otsis minuga kontakti. Sain aru, et ta on minule mõtlema hakanud. Aga mina olin sellest juba üsna väsinud. Mõtlesin, et võiksin teda nüüd ära kasutada, aga ma ei teinud seda, olin tõrjuv ja hoidsin kõrvale. Nii oligi vist õige.
“Vabandage palun, kas te aitaksite mul selle kasti üles viia.” See oli üks mutt, kes elab meist kaks korrust kõrgemal. Oli mingi suure kastiga trepikotta maandunud. Varem me ei olnud rääkinud. See kuramuse kast oli raske, nagu oleks ta kuivalt rauda täis olnud. Arvatavasti vanaraud. “Tänan teid väga,” ütles mutt, kui ma kasti ta ukse ette maha panin. Ta vaatas
R. Brautigan, “In Watermelon Sugar” (Enn Soosaare tõlge).
