kartus, et sa teed midagi valesti. Loeks midagi, aga milleks ma seda loen. Tunnen, et ma kuidagi raiskan oma elu, kui midagi teen. Kuigi enamasti ei mõtle sellele. Raiskan elu, kui midagi innukalt teen. Sest ega see ei ole ju tähtis. Ma ei tea, mis oleks tähtis. Kool oli vale. Seda ma tean. Tähendab, ta ei olnudki lihtsalt midagi. Midagi sellist, mis tast muidu mõeldakse. Mis ta tegelikult oli, see selgub võibolla kunagi hiljem. Võibolla koht, kus koos käidi. Aga võibolla on siis ainult mälestused. Ülikool on suhteliselt jama. Seda ma tean. Mul on tunne, et mõnel alal sul on diplomit vaja, et keegi ei saaks sulle otsa vaadata ja mõttes öelda: sul seda ei ole. Midagi tõelist seal ei ole, seda ma tean. Mõnel on seal võibolla meeldiv aega viita, mõnel mitte. Paljud tulevad sealt ära. Räägin kellegagi, tunnen – raiskan aega, käin kuskil – mõttetu – milleks? Ainult kui lihtsalt istud ja ei tee midagi – siis lihtsalt ei tee midagi.
Ma arvan – see on alati nii olnud.
Kui nüüd sõda tuleb, siis meid rindele ei saadeta. Küllap rinnet lihtsalt ei ole. Ei mingit Hemingwayd ja Remarque’i. Ei tea, kuidas meie surma saame. Uks pomm, ja ongi kõik.
Mul ei olnud piletit ja kontroll hakkas karjuma. Seisin ja vaatasin aknast välja. Mõtlesin väga aeglaselt muid asju. Ta hakkas mind sakutama. Mul ei olnud raha. Mul ei olnud raha ka piletit osta. Kunagi ma oskasin ilma piletita sõita, see oli kerge ja lihtne. Nüüd on see igavene rist ja viletsus. Üks mees tahtis mu eest ära maksta. “Ma ei taha teie raha,” ütles kontroll. Kõigil võiksid olla püssid, ja kui nad midagi halba tahavad öelda, siis parem pangu püss palge ja tulistagu. Muidugi ma loodan, et nad ei söanda. Aga kui ei tulista, siis olgu vait. Küllap meid saadetakse koos kontrolliga mõlemaid põrgusse ja mina pean talt lõputult piletit küsima ja tema süümekat tundma. Ma ei taha seda piletit talt küsida, aga sõnad tulevad ikka ja jälle mu suust.
Küllap saadab see kontroll mind homme rindele. Kõige valusamasse lõiku. Ma tulistan vastamisi teise poole meestega ja me tapame üksteist nagu sõbrad. Lausa tore.
Õhtu poole lugesin. Ema tuli koju ja hakkas köögis nikerdama. Mul oli juba enne selline tunne. Niisiis tegin kiire käigu poodi. Mul oli kümme rubla. Mõtlesin, et kui on normaalset konjakit, siis võtan selle. Võtsin Palinka. See on vist kirsiviin. Drinkisin tasapisi kodus. Keska ajal oli igavene jama. Vahel lõpetasin terve pudeli kodus vaikselt ära. Ema ei tabanud midagi. Nüüd ütles: “Sa ei lähegi magama.” “Ei lähe veel. Varsti lähen.” Istud, keegi ei helista, teate küll. Vaatasin, kell oli üks. Läksin jalutama. Mõtlesin: ah, lähen tema poole. Midagi konkreetset mõttes ei olnud. Ei tahtnud marsaga sõita. Jalutasin taksopeatusesse. Neli rubla oli järel. Hea oli sõita. “Voinko täällä polttaa tupakkaa,” küsisin taksojuhilt. See vaatas nagu segast. Oli lihtsalt hea tuju. Mehel oli silt: Don’t Smoke Here. Internatsionaalne paik.
Tema pool oli pime. Taksojuht küsis: “On see kõik või.” Istusin ja vaatasin ta pimedat akent.
Lasin masinal minema sõita. Läksin ja koputasin ta uksele.
“Kes on.”
“Mina olen.”
“Tule sisse, uks on lahti. Mul oli tunne, et keegi tuleb.”
Seda ütles ta kenasti. Kohe tekkis hea tunne. Ta oli voodis.
“Teeks teed või,” küsis ta.
“Nojah.”
“Viitsid, pane ise tee üles. Tead ju, kuidas.”
Ma panin tee üles. Ta istus voodis. Naeratas. Oli hea rahulik. Veidi aja pärast ühed jorisesid akna taga. Teadsin, kes need olid. Soovisin, et ma poleks seal olnud. Teed oli parasjagu kahele. Mul oli napsu kaasas. Seda oli ka parasjagu kahele.
“Kas võib sisse tulla.”
“Võib ikka.”
“Tervitus, mis uudist.”
Nad istusid maha. Nad küsisid: “Miks te nii vait olete.”
Meil polnud korraga midagi teha.
Nad küsisid: “Kas peaks midagi tooma.”
See oli küll loll küsimus. Ega nad peale ei käinud.
Lehitsesin ühte raamatut. Katt oli üles tõusnud. “Kuu on taevas,” ütles ta.
Ma istun põrandal ja vaatan pilvi. Kuidas saaks olla, et selline asi nagu mõte oleks sellistel asjadel nagu pilved? Et pilvedel oleks mingi mõte? Pilved lihtsalt on olemas ja muutuvad. Ei olegi sellist küsimust: kas jumal on olemas või ei – see on mõistus, väljamõeldud või paremal juhul kuskilt seest tulnud küsimus. Igal juhul ta ei mõtle. On see, mis on. Küllap on lihtsalt kena, viisakas, lahke helendav tühjus. Habemega mees võib istuda kuskil meie toanurgas.
Kõige tõelisem mõte, mis vahel tuleb: miks see kõik on just nii? Miks on just see tuba, just need asjad siin niimoodi laua peal, nii palju üksikasju mu ümber just nii? Kuidas see kõik just nii tuli läbi miljonite aastate? Miks just nii? Imestus, muud midagi. Ma tean, et vastust ei ole. On midagi muud. Aga seda muud ei ole ka veel. Kas me peame püüdma, et higi otsa ees, jooksma kohapeal, või on see täielik lollus? Ma arvan, et mõlemat. Püüdma ja puhkama.
Viimasel ajal läheb nii. Märkad: jälle esmaspäev (täna ei tule lehte). Või: jälle laupäev. Kui ei oleks nädalapäevade lugemist, siis ei märkaks. Ei oleks nukrust, et aeg läheb. Vanemaks nii kiiresti ei muutu, et seda märkaks. Sellega harjub tasapidi.
Mida suuremaks saame (ma ei mõtle vanust, aga seesmiselt suuremaks, nii et vaatad üle majade, üle kirjanduse, üle Eesti, siis üle oma aja, oma põlvkonna), seda vähem omavad tähtsust asjad, mis üldiselt on inimestele tähtsad, ja seda tähtsamaks saab iga hetk. Kõik juhuslik, mis meile vastu tuleb. Moraal, eetika, neid pole olemas. Neid luuakse igal sammul. On see, mis liigub (meie kõigi sees, all), ja selle suhe kõigesse, õigemini iseendasse.
Mida suuremaks saame, seda vähem läheb meile korda meie elu, maine saatus. Suurtele võib surm iga hetk tulla. Kodu, pere, varandus, isamaa on olemas, aga iga mööduv hetk on tähtsam.
Ma helistasin jälle. Seda uksekella. Olin tulnud taksoga. Oli öö. Umbes kilomeetri jagu enne pidin juhile ütlema: “Pidage kinni.” Taksomeeter näitas kaheksakümmend kuus kopikat ja mul oli kaheksakümmend kuus kopikat. Ma ei tahtnud Kati käest raha küsida. Aga taksojuht peatas pagana aeglaselt ja taksomeeter tegi ühe klõpsu veel.
“On see kõik või,” küsis taksojuht. Ma ei saanud talle öelda: “Siin on kaheksakümmend kuus kopikat, ma jään kaks kopikat teile võlgu.” ütlesin: “Ei ole, sõitke sinna, kuhu ma ütlesin.”
Läksin Kati ukse taha.
“Kes seal on.”
“Mina olen.” (Ei tahtnud lollakalt kurva häälega rääkida, aga nii see tuli.) “Võid mind ära ajada, võid vaibaklopitsa võtta.”
“Tule sisse.”
Seda tule sisse’t oleks ta tahtmatult nii südantlõhestavalt kurva häälega öelnud, et ma ei helistanud ega koputanud. Jooksin alla tagasi. Loodetavasti ei kuulnud ta mind jooksmas.
Lõin taksoukse kinni. Taksojuht tegi suitsu. See oli hea. Võis paar sekundit niiviisi istuda. Siis nägin, et taksojuht ütleb kohe midagi, ja ütlesin siva oma koduse aadressi. Teadsin, et tuleb ema käekotist kolmekas võtta.
Aga eile olin ma jälle tema pool. Pole parata, jalad viivad, mina lähen järel, kurb ja
