beginning, lõng time ago). Aga Dylan on muidugi väga soodne mees. Dylani Bob. Hakka ainult meenutama In My Time of Dying (I want nobody crying) või See That My Grave is Kept Clean, või kui tema teeb House of the Risin’ Sun, siis selles ikka midagi on. See tapab, ausalt öeldes.
Igatahes see Man Gave Name to All the Animals täitis mind jõuga või õigemini päästis jõu lahti, pani seesmise värgi käima. Olin hoobilt tujus, hüpitasin peos tühja kohvitassi, teine käsi püksitaskus. Võinuks selle tassi kaarega vastu seina visata. Ja siis lahkelt ja kergelt ümberseisjatele otsa vaadata: “Siuke värk, jah, on teil selle peale midagi öelda.”
Enamasti küll, kui kelleski on jõudu midagi kaunilt seevaldlikku ja mõttetut teha, siis leidub ikka mõni vuntsidega mees, kes tal rinnust kinni krabab, või mõni proua, kes vaikselt vigisema hakkab. Ja ega neid seevaldlikke tegusid ei tohi kah liialt kaifida või nende peale istuda. Siis läheb asi vastikuks. Pole enam puhas. Või kukud lihtsalt aknast alla ja murrad mõned kondid, noh, see polegi ju kõige hullem.
Kümme minutit hiljem olimegi Harjumäel stardipaigas. Liitrine viin ja kolm mahla. Ma ei tahtnud istuda. Toetusin tagumikuga sellele võrele. Pärastlõunane sügisilm, tenniseväljakud all olid tühjad. Tõmbasin suitsu ja lasin asjadel kulgeda. Mehel oli midagi südamel. Või tahtis lihtsalt väga napsu visata.
Ma ei tea, kuidas ma kõigesse suhtun. Ei kuidagi. Mida sa siin ikka suhtud. Arvan hoopis, et kui nii hirmus kangesti miskitpidi suhtuma hakkad, siis ei suhtu küll enam üldsegi mitte. Las tunded ja feelingud käivitavad ja kannavad mind, mitte vastupidi.
Ma ei uskunud oma silmi. Nojah, uskusin küll, miks ka mitte. Igal juhul see, kes trepist alla ronis, oli ülemise korruse proua. “Noh, polegi surnud,” võinuks ütelda. Aga tema ei tundnud mind vist äragi.
Ronis trepist alla ja puges vaikselt mööda.
“Kurat temaga, järgmine kord ütlen talle tere,’’ mõtlesin. Aga poleks pidanud mõtlema, vaid hoopis ütlema. Nüüd läks igal juhul nii, et mõtlesin, aga kuradit ma ütlesin.
Kuskil võiks olla ju üks väike naine ja kas või mõned väikesed lapsedki, minugipärast. Nii väike naine, et paneks tühja Tallinna suitsu karpi ja võtaks välja, kui juttu tahaks ajada. Küll ma olen egoist. Suur haisev egoist. Suur ja haisev nagu suur-suur roheline laudadest peldik keset laia lagedat põldu.
Viimastel päevadel tuli raskelt vihma. Piletit Tallinna tagasi ei jaksanudki osta, pealegi oli vastumeelt bussijaama minna. Hääletama hakkasin juba vara, vist kuskil üheksa paiku, ja jõlkusin pool päeva seda poolteistsadat kilomeetrit vihma käes. Külm hakkas, ei saanud tee pealt sooja pirukatki osta. Võisin üpris haleda ja vettinuna istmenurgas konutada, kui aeg-ajalt peale võeti.
Sinises Žigullis olid umbes minuvanused poiss ja plika mu väljanägemisest võrdlemisi lõbustatud. Nad esitasid mõningaid küsimusi, aga mul läks iga kord oma mõnesilbilise vastuse leidmiseks mitu sekundit aega ja nad jätsid mind rahule. Tüdruk pakkus mulle limonaadi, vaatasin lõdisedes pudelit, aga võtsin viisakuse pärast vastu. Taevas, seal oli limps vist viinaga. See tegi sooja.
Neil mängis uuem muusika, disko või mis, mulle igatahes tundmatu, pean ennast kõvasti pingutama, et selline musa minuga midagi teeks, veidikegi feelingusse viiks. Neile see musa küll mõikas.
Lahe, kuidas poiss sõitis, ta perse tõusis aegajalt istmelt lahti. Vahel rippus ta tooli küljes, vahel nõjatus tagasi, ajas pruudiga juttu, vaatas peeglisse, süütas sigarette, alati, kui mulle midagi ütles, pöördus terve kehaga minu poole. Ta sõitis absoluutse kindlusega. (Tundub, et väike naps ainult suurendab reaktsiooni kiirust.)
Korra lasi ta kiiruse aeglasemaks, väntas akna alla ja pistis pea kuni õlgadeni välja. Siis lõdistas ja tähendas: “Normaalselt lahe.” Ta ei keeranud akent kohe üles, vaid sõitis tükk aega kätt väljas vihma käes hoides.
Sain peaaegu linna välja, veidi enne Tallinna keerasid nad ringi peale, läksid vist Kloogale, kui ma õieti aru sain. Nad võinuks ju linnast läbi sõita ja mind kuhugi katuse alla visata, aga neil vist ei tulnud pähe. Nad, kuramused, elasid oma ainsas olemise hetkes. Mul tuli küll korraks pähe, aga ei viitsinud selle üle juurdlema hakata. Ega ka välja pakkuda.
Tegin välisukse lahti, ema istus köögis, raadio mängis. Ema tuli koridori. “Kus sa siis seekord olid,” küsis ta heatahtlikult.
“Ah, siin ja seal.”
“Kuidas seal siin ja seal siis oli.”
“Ah, keskeltläbi, mis kodus uudist.”
“Mitte midagi eriti. Eile käis Mari-tädi külas. Ei, üleeile.”
“Mulle helistatud ei ole.”
“Ma ei mäleta, vist mõni on ikka helistanud, aga tead ju küll, keegi ei ütle, kes ta on, ja mina ka ei küsi.”
Võtsin vannitoast rätiku ja kuivatasin pead. Jalutasin pead nühkides läbi meie korteri. Jälle siin.
“Tead, ma lähen magan natuke, aga aja mind õhtul üles, nii kaheksa või üheksa paiku.”
Tühja ta mind ajas. “Sa magasid nii mõnuga, et ma ei raatsinud ajada,” ütles ema. “Tahtsid sa siis täna veel välja minna.” Kell oli juba üle kümne, kui ma ise ärkasin. Kaheksa minutit üle. Mõtlesin, mis päev küll olla võiks. Ilmselt reede või laupäev. “Kuule, mis päev täna on.”
“Laupäev, pojake.” Ema viskas nalja. Proovis endal tuju tõsta. Ole meheks, ema.
Tähendab, marsad käivad kaua. Saab hilja tagasi, kui korra ikkagi linnas käia. Ema poolt olnuks vaja rublalist toetust. Suitsu ja marsaraha, kui suitsu üldse veel kuskilt saab. Aga ma ei suutnud küsida. Kõhklesin küsimise ja mitteküsimise vahel nii kaua, et ema hakkas oma käekotis tuhnima. Nüüd võinuks siva jalga lasta, kui raha andmisest kõrvale hoida oleks tahtnud. Aga ma jäin ukse juurde venima.
“Toetan sind kolmekaga,” ütles ema.
“Okei,” ütlesin ma kerge ohkega. Vihma enam ei sadanud. Oli august ja pime. Kõndisin mõnuga linna poole. Mõtlesin, et kui mul kolm rubla on, võiks peaaegu et helistada tagasi sinna linna ühele pruudile ja öelda talle üks hüvastijätutere.
Ma ei saanud aru, kuidas augustis ilm nii külm sai olla. Täiesti sügis. Lahe oli linna poole jalutada. Külm õhk, palju kosutavat õhku, seljas soojad kuivad riided. Ainult ainukesed tossud olin märjalt jalga tõmmanud, jumal nendega.
Nii jalutades hakkab teinekord mingi musa peas kerima. Vahel täiesti enneolematu muusika. Mida pole kuskilt kuulnud, mis lihtsalt tuleb, sõnad ka vahel. Mitte sõnad, aga mingid paar korduvat või varieeruvat rida. Aga praegu jooksis täiesti seosetult üks vana refrään: “Everybody’s stupid, that’s ashore, everybody’s stupid, that’s ashore.” See on vana Sparks. Miks kõik bändid viimasel ajal jamaks kisuvad? Sparks, mis varem oli täiesti oma feelinguga bänd, pani kah rütmimasina taha ja teeb jama. Mina sellele küll pihta ei saa. Okei, nii ma räägin kogu aeg. Mis neil on vaja ennast müüa või? Ma ei viitsiks küll raha pärast midagi teha. Ennem sureks nälga. Marsa tuli selja tagant ja pani mööda. Tühja kah. Viskasin igaks juhuks käe veel püsti. Marsa jäigi seisma. Jooksin üle loikude talle järele. “Everybody’s stupid, thafs ashore,” laulsin hingeldades endamisi viimast korda ja tegin ukse lahti. “Tere õhtust,” ütlesin sisse kobides reipalt, sitta mulle keegi vastas. Ega ma ise ka ei vastaks.
“Oled sa must tüdinenud,” küsis Katt. Ta suitsetas selili voodis ja vaatas aknast välja.
Mann
