Aga tühjagi, tühjas korteris hakkas nukker, läksin välja ja tagasi ei tulnudki. Ja see oli juba oma kahe nädala eest. “Näeb ta mind üldse hea meelega,” olin maja poole jalutades mõelnud. Ehkki tahtsin väga kohale jõuda, ei kiirustanud sammu, lonkisin, vaatasin õhtut ja vastutulijaid. “On ta ehk kuri mu peale. Kui ta kuri on, kaon kohemaid, ei ütle sõnagi.” Ei seedi igasugu noomimisi.
Sain ukse lahti ja pugesin vaikselt nagu varas koridori.
Kuulasin juba tükk aega neid kutsuvaid toone. Nina lõrises vaikselt. Vahtisin enda ette lauale. See oli vanaaegne, võibolla mingist väärispuidust kirjutuslaud. Sõbraliku ja sooja puise pinnaga. Näppisin flegmaatiliselt küünega lauaplaadi serva. Pilk läks pooltühjale klaasile laual. Naps. Võtsin lonksu seda segu. Vastik. Vist ei ole puhtast piiritusest tehtud. Vastik maitse, aga harjub ära. Kuulasin juba ilmatu tükk aega neid toone, aga ei tahtnud toru veel ära panna. Siis pidanuks seltskonda tagasi minema. Väga ühetoonilised toonid. Kuulasin seda muusikat, siis tuli pähe, et olin unustanud, kellele helistasin. Tahtsin toru hargile lüüa, aga tõmbasin käe tagasi, ei tea, miks. Ja kohe võeti vastu. Hääl oli võõras. Tütarlapse hääl.
“Halloo.”
“Tere õhtust.”
“Tere.”
“Vabandage, ma helistasin, aga nüüd unustasin ära, kellele ma õieti helistasin.”
“Võibolla mulle.”
“Võibolla küll. Kuidas elad siis.”
“Pole viga eriti. Viimastel päevadel olid nii ilusad ilmad, et sigadus oleks halvasti elada.”
“Mina küll eriti hästi ei ela.”
“Mis siis viga on.”
“Kurat seda teab. Nukker. Kõik on väga nukker.”
“Nukker ja ilus.”
“Võibolla küll, väga võimalik. Oled sa sageli nukker.”
“Enamasti. Siis, kui aega on.”
“Teed palju tööd.”
“Ei tee. Lihtsalt käin tööl nagu kõik inimesed.”
“Mina näiteks ei käi.”
“Miks.”
“Ma ei tea. Noh, üldiselt, miks ma peaksin käima.”
“Sellepärast ongi sul nii tihti nukker.”
“Jah, jah, muidugi. Aga ma ei kujuta ette, kuhu ma peaksin tööle minema.”
“Raamatukokku, taara vastuvõtu punkti, ükskõik kuhu, kuhu meeldib.”
“Kuhugi ei meeldi.”
“Siis ma küll ei tea. Ole siis niisama. Las olla üks inimene niisama.”
“Kas mulle pärast surma sellepärast etteheiteid ei tehta.”
“Ei usu, ei usu… sa armastad iseendast rääkida.”
“Jah, sul on õigus, võibolla, kui midagi ei tee, hakkad palju iseenda üle mõtlema. On sul keegi, keda sa armastad.”
“Jah on.”
“Ma tahaksin ka kedagi armastada.”
“Armasta.”
“Kuidas.”
“Ma ei tea…” Ta naeris.
“Kas ma sind võiksin armastada.”
“Ma ei tea, kuidas.’’
“Noh, näiteks, panen toru ära, aga ei unusta sind, sa püsid mul meeles. On see armastus.”
“Natukene, aga mitte päris.”
“Aga kuidas päris saaks.”
“Sa mõtled vist liiga palju.”
“Kas siis ei saagi, kui liiga palju mõtled.”
“Ma ei tea.” Ta naeris.
Mis tunde tekitavad lilled? Lõigatud lilled laual vaasis? Kui istuda laua taga, millel on ühes madalas, valges, peente kuldlilledega kirjatud kausimoodi vaasis saialilled ja veidi eemal (mõlemad vaasid pitsidega linikutel) kauni kujuga kristallvaasis roosad ja valged pojengid. Pojengid.
Kord ma teadsin ühte lillenime. See oli: petuunia. Asja ees, teist taga jäi see sõna meelde. Mul polnud aimugi, kuidas need lilled võivad välja näha. Kord bussis küsis üks mutt teise käest: “Mis lilled need sul ongi.” “Petuuniad, need on püsililled.” Ma siis vaatasin. Mul küll tunnet ei tekkinud, et need on petuuniad.
Seega ei tekita lilled mingit erilist tunnet. Isegi kiviktaimlalilled mõne klassivenna äärelinnamaja ümber, või lilled, kui sa neid Viru tänavalt ostad, et plikale kinkida.
Mis üldse tekitab erilist tunnet? Ausalt öeldes mitte miski.
Mulle tundub, et me õpime valetama ja rääkima peaaegu korraga. Mitte päris esimeste sõnadega, mis me välja ütleme – nendega ei püüa me veel midagi väljendada. Aga kui suudame juba mõne lause öelda, väljendada soovi või mõtet, siis tajume ka, et kõne seisab meist eraldi. Mõeldu ja väljaöeldu ei kõla hoopiski nii, nagu sa lootsid. Ütlesid, linnuke läks lendu. Ja aeg-ajalt on tunne, et nagunii ei suuda ennast enamvähemliseltki väljendada. Ainult mängi. Nagunii kaasneb rääkides viga, ja kui veale teadlikult tähelepanu pöörata, siis ongi ta vale ehk viisakus. Kui teadvusse tuua ja seda selgesti näha, siis vale nagu väheneks. Saab veidi rahu. Aga ainult seni, kuni pole muude eluavalduste ja näiteks omaenese mõtlemise üle juurdlema hakanud. (Eluavaldused – taevas, kui pentsikud sõnad. Kas mina räägin või räägib rääkimine mind?)
Igal pool näikse sarnased skeemid kehtivat.
Ei, skeemid on skeemid, muu on muu, ei kehti nad kuskil.
Jah, ei tohi mõtlemisel lasta iseendast eralduda, veidi eraldi on ta juba algusest peale.
Võib ka öelda, et vale tekib juba ammu enne rääkima õppimist. Valetavad loomadki. Jah, jah, jah.
“Ega ma ei sega teid, kui suitsetan.” Enne seda küsimist liikusid mõtted peas edasi ja tagasi. Tüdruk oli hirmus ilus. Tuli ja istus peaaegu minu kõrvale päevitama. Mingeid plaane või soove mul ei tekkinud ja küllap see oligi viga. Harva, kui midagi lihtsalt sõbralikku võimalik on, ikka astuvad muud asjad platsi. Teinekord vaatad ise nukralt pealt, kuhu see jälle kisub, aga kõik on nagu ette kirjutatud. Samal momendil, kui mina siin ütlen: ega ma ei sega teid, kui suitsetan, ütleb üks mees Floridas mõnele daamile: ega ma ei sega, kui suitsetan, ja daam vastab: teate, pakkuge mulle ka. Aga minu daam ei vastanud nii, ta ütles: “Ei, muidugi mitte.”
Jäin talle üheks liiga pikaks hetkeks otse silma vaatama. Mida sa tahad? Ja mida mina tahan? Tundsime ühtemoodi. Kas ma ei või üksi vedelema ja ujuma tulla? Peaaegu, et ei.
Minu suits sai läbi. Tegin augu, viskasin koni sisse ja ajasin liiva peale. Pea oli veidi uimane, tüdruk ilus. Mõtlesin, millest rääkida, ja ei olnud millestki rääkida. Ei tahtnud jama ajada,
