lausus Mary Mona poole pöördudes, astus klaveri juurde ja asetas käed klahvidele. Peagi tungisid saali esimesed õrnad helid, mis muutusid ajapikku kindlamateks ja jõulisemateks. Endalegi märkamatult lasi tüdruk end meloodial jäägitult haarata ja hakkas laulma:
“Sa ei tea, mis on valu, kuni sind pole vallanud indigosinine meeleolu…”
Ta hääl oli sügav ja väga madal ning ta esituses kõlas raev.
Häältesumin saalis muutus vaiksemaks ja pilgud pöördusid meeldivalt üllatununa lava poole.
Esimesena astus Mary kõrvale saksofonist, et teda toetada, siis liitus nendega kontrabass ja pisut hiljem järgnesid teised pillid.
“Suurepärane,” lausus Mona siiralt ja pöördus Susani poole. “Kui vana meie Pisike juba on?”
“Kolmteist.”
“Juba kolmteist, ka Julia oli kolmeteistkümneaastane,” ohkas Mona.
“Ja ka viimase Playboy kaanetüdruk on kolmeteistkümnene,” tähendas Irene elutargalt. “Olen alati öelnud, et kolmteist on naise parim iga.”
“Aga ikkagi, mida Dean sellest arvab? Ma ei usu, et see talle meeldib,” muretses Susan. “Lähen ja vaatan, mida ta teeb.”
“Ära topi oma nina teiste asjadesse,” soovitas Mona. “Loomulikult see ei meeldi talle, aga ta on lasknud tüdrukul üle pea kasvada ja nüüd on juba hilja midagi ette võtta.”
“Mulle see väike tragöödia meeldib,” naeris Irene kahjurõõmsalt ja rüüpas klaasist viimase konjakilonksu. “Vaene Dean! Varsti ta alles näeb, mis on indigosinine meeleolu.”
“Ei, ma lähen ja vaatan, kuidas ta end tunneb,” jäi Susan endale kindlaks ja lahkus saalist.
Irene ja Mona vahetasid paljutähendava pilgu. “Elu ei ole kellelegi kerge,” lausus Irene ja talle meenus Harry.
“Vajan närvide rahustamiseks veel üht konjakit,” arvas ta masenduse maski uuesti näole manades ja pöördus baarmeni poole.
Dean seisis akna ääres ja jälgis neoontulede vaheldumist vastasmaja katusel. Ta oli seisnud seal sügavatesse mõtetesse vajununa juba tubli pooltunni ja jõudnud järeldusele, et elu kulgeb nagu vilkuv reklaamtuli: säravpunane õnn asendub kiiresti öösinise masendusega, mis taandub helekollase lootuse ees ja õrn kollane lootus muutub aja möödudes uuesti purpurpunaseks õnnetundeks… ning taas ongi käes öösinise masenduse hetk. Öösinine hetk või nagu Mary ütleks – indigosinine hetk.
Teda äratasid mõtetest kerged sammud. Ta ei olnud kuulnud koputust ja vaatas üllatunult ukse poole. Lävel seisis alati naeratav Susan.
“Dean, vabanda, et…” Susan ei leidnud jätkamiseks õigeid sõnu. “Ma…”
“Kas midagi on juhtunud?” küsis mees kohkudes ja eemaldus aknast. “Kas Mary…”
“Ei midagi hullu! Mary on suurepärane. Arvan, et sa peaksid tema esinemist kuulma.”
Dean ohkas kergendatult ja kehitas õlgu. “Mary,” lausus ta mõtlikult. “Loodan, et ta kukub alati jalgadele. Räägi parem, kuidas Irene end tunneb.”
“Kuidas Irene end tunneb,” kordas Susan sõnu venitades pahaselt. “Ikka ja alati vaene Irene! Miks sa ei küsi kunagi, kuidas mina end tunnen, või arvad, et minul polegi tundeid?”
Dean vaatas üllatunult Susani poole. Susan oli kena blond sinisilmne tütarlaps. Ta pikad heledad juuksed langesid tiheda kardinana paljastatud ümaratele õlgadele ja rõõmsalt õhetavates põskedes mänglesid naerulohukesed.
“Sa oled alati heatujuline ja ma arvan, et ka õnnelik. Miks ma peaksin sinu pärast muretsema?” küsis mees siiralt.
“Jah muidugi, miks sa peaksid mind märkama? Ma ei ole ju mõne Harry-suguse seelikukütiga abielus,” muigas Susan mürgiselt. “Räägime pealegi Irene’ist!” Ta naeris põlastavalt ja kehitas õlgu. “Vaeseke on püüdnud kogu päeva oma meeleheidet peita kokaiinikuhilasse ja ka konjakiklaasi ning ma usun, et ta suur ahastus hakkab tasapisi raugema. Mina muretseksin pigem Harry pärast.”
“Harry pärast?” imestas mees. “Aga miks sa…”
Vestluse katkestas nõudlik telefonihelin. Dean vabandas ja haaras telefoni. Paari hetke pärast asetas ta aparaadi alusele ja pöördus mureliku näoga Susani poole.
“Sul oli õigus, kuidas sa oskasid seda ette näha – Harryga ei ole tõesti kõik korras. Helistati politseist.”
“Oh taevas! Mida sa kuulsid?” küsis Susan vaikselt.
“Leiti tema krediitkaardid ja… Kaardid leiti Green Islandilt,” vastas mees imestusega hääles.
“Green Islandilt? Imelik! Ja edasi?”
“Kaardid olid määrdunud… verega määr dunud… Väga võimalik, et Harry verega.”
“Aga kus ta ise on?” nõudis Susan murelikult.
“See on hea küsimus – kus on Harry,” lausus Dean mõtlikult.
3
“Frank, võta telefon! Palun, Frank!” kordas Mona üha uuesti, kuid sellest ei olnud abi. Ikka ja jälle vastas talle Franki telefoni automaatvastaja, mis teatas, et meest ei ole kodus või et ta ei saa antud hetkel kõnele vastata. Mehe hääl lubas küll helistajaga esimesel võimalusel ühendust võtta, kuid esimene võimalus ei rahuldanud helistajat.
Tüdruk heitis kiire pilgu kellale ja ohkas – kell oli alles pool kuus. Ilmselt ei huvitanud meest varahommikused helistajad ja tal tuli paar tundi oodata. Leppinud paratamatusega, ohkas ta veel kord sügavalt ja jättis mehele teate: Unimüts, siin Mona. Helista mulle kohe, kui ärkad.
Visanud telefoni käekotti, haaras ta nagist oma jaki, kustutas väikeses garderoobis tuled ja läbis kiirustades suure saali, mis meenutas varasel hommikutunnil mahajäetud lahinguvälja. Koristajad ei olnud veel tööle asunud ja ruumides valitses rusuv vaikus. Ilmselt oli ta majas ainus hingeline.
Kuid ei! Deani kabinetist möödudes märkas ta selle poolavatud ukse vahelt nõrka valgust fuajeesse langemas. Tähendab, ka boss oli veel kohal. Küllap ta naudib enne lahkumist väikest drinki, mõtles Mona naeratades. Õhtu oli olnud tõesti närvesööv.
Dean oli end oma suures mugavas tugitoolis välja sirutanud ja nautis aromaatset sigarit. Tema arvates oli õhtu möödunud kõigele vaatamata edukalt. Mary esinemine oli soojalt vastu võetud ja paistis, et kedagi ei kurvastanud Harry puudumine, isegi mitte Irene’i.
Kui Dean oli naisele ettevaatlikult Harry krediitkaartidest rääkinud, oli too kuulanud mehe juttu konjakit limpsides ükskõikselt ja öelnud vaid: “Paras talle, sai, mida tahtis.”
Kummaline. Kas Irene oli tõesti tänu paarile kokaiinitriibule Harry juba unustanud, või oli ta end kokku võtnud ja suutnud ükskõiksust üles näidata, kuigi teesklemine ei olnud talle omane.
Kui Ben baari jõudis, oli Irene tühjendanud oma konjakiklaasi ja nüüd ei takistanud teda enam miski poiste kõrvale lavale astumast. Ta naeratas südamlikult Maryle hüvastijätuks ja alustas külastajate südamete vallutamist lauluga “Indigosinine meeleolu”,
