Irene’ile. Naine oli kütkestav nagu alati – ja väga rahulik. Temas ei olnud jälgegi ärevusest. Ta kandis musta siidkleiti, mida kaunistas mustade litrite ja pärlitega tikand, ning ta pikad tumedad juuksed olid musta sätendava paelaga kuklasse kokku tõmmatud. Ta astus mikrofoni käes hoides aeglaselt klaveri juurde ja asetas oma vasaku käe familiaarselt pianisti õlale. Mees tõstis naeratades pea ja nende andunud pilgud kohtusid. Kõik oli nii nagu alati, ainult täna ei naeratanud Irene Harryle.
“Tere õhtust,” lausus madal meeldiv hääl Franki selja taga. “Tore, et sa lõpuks ikkagi ärkasid.”
Frank vaatas üle õla ja tõusis. “Mona,” hüüatas ta, “rõõm kohtuda!”
“Istu,” lausus tüdruk ja libistas end graatsiliselt mehe vastu tugitooli. “Olen tõesti väga õnnelik, et sa tulid,” lausus ta naeratades. “Telli meile suured viskid – et boss minuga rahul oleks – ja siis vestleme.”
Frank tellis joogid ja vaatas uuesti Mona poole. Tüdruk kandis kuningsinist õlapaeltega õhtukleiti, mis tõi esile ta siniste silmade ja meetooni kiharate sära. Ta täidlased huuled olid tumeroosad ja põskedes mänglesid naerulohud.
Kui napis õhtukleidis tütarlaps oli klaasid lauale asetanud ja eemaldunud, küsis Frank muiates: “Kelle terviseks me täna joome?”
“Loomulikult Harry terviseks,” vastas Mona ja väristas kergelt oma päevitunud õlgu.
“Miks Harry?” kergitas Frank imestades kulmu.
“Küllap sa tead, miks. Kuid mul ei ole midagi selle vastu, kui tõstame klaasi minu terviseks,” vastas tüdruk ja maitses viskit.
“See ettepanek meeldib mulle rohkem,” naeris Frank. “Niisiis sinu terviseks!” Viski maitses hästi. Klaasi lauale asetades lausus ta:
“Ja nüüd räägi, mis sundis sind keset ööd mulle helistama. Kas sa mõistsid lõpuks, et ei suuda kauem minu sarmile vastu panna?”
Mona naeratas. Ta naeratus oli soe ja mahe nagu kerge suvetuule paitus, kuid see oli professionaali naeratus, ja Frank mõtles nukrusega nendele paljudele meestele, kes olid end selle paistel soojendanud.
Mona oli esmaklassiline D-kategooria tüdruk – soe, hea vestluskaaslane ja oskas meestele hinge pugeda. Monal oli palju häid tuttavaid, kuid mitte tõelisi sõpru, ta ei lasknud kedagi endale liiga lähedale. Frankile meeldis temaga vahetevahel koos istuda, head viskit nautida ja niisama tühjast-tähjast lobiseda. Tüdruk oli alati elegantselt riietunud ja kandis hinnalisi ehteid ning ta väike valge sportauto oli vaieldamatult üks kalleimaid. Arvatavasti aitas ta Deani baari läbimüüki tunduvalt suurendada, meelitades mehi alkoholi tellima, kuid vaevalt piisas tema enda sissetulekust selliseks luksuslikuks eluks. Frank oleks tahtnud teada, millega ta tegeleb väljaspool baari.
Täna naeratas Mona talle.
“Frank, armas, kas on keegi suutnud kunagi sulle vastu panna? Ega minagi erand ole, aga seekord olid mul küll teised mõtted,” lausus ta tõsiseks muutudes.
“Sa murrad mu südame,” ohkas Frank, “kuid räägi!”
“Paku mulle üks sigaret,” lausus Mona. Jäi mulje, nagu püüaks ta aega võita, et alustamiseks õigeid sõnu leida. Frank sirutas portsigari üle laua ja märkas, et suitsu haarates värises tüdruku käsi kergelt.
“Nagu sa ilmselt tead,” alustas ta suitsu kopsudesse tõmmates, “on Harry kadunud… ja ma aiman halba.” Mona suunas oma siniste silmade pilgu mehele. “Mul on hirm.”
“Hirm?” imestas Frank. “Ma ei mõista, kuidas võiks Harry kadumine sind puudutada. Te ei olnud isegi mitte sõbrad.”
“Sõprus ei loe siin midagi. Mõtle ise, kui Harry on kokaiini või jumal teab millega vahele jäänud, mis siis meist saab. Algab juurdlus, meid kuulatakse üle ja kes teab, kuidas see kõik lõpeb… ning mis veel ilmsiks tuleb. Mitte kõigil ei ole raudseid närve.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
