style="font-size:15px;"> “Taevas hoidku! Kas olete aru kaotanud, kõik koos ühe lühikese hetke jooksul! Ma ei suuda uskuda, et… Mina seda küll ei tee!”
Pärast hetkelist mõtlemist mõistsid tüdrukud, et June ei teeks seda mingil juhul – tal lihtsalt polnud selleks eeldusi. Kuid ta võiks nende ettevõtmises siiski kaasa lüüa.
“June, sa oled meile väga oluline. Sinust saaks loodavas firmas suurepärane administraator ja raamatupidaja. Mõtle sellele. Töö oleks huvitav ja tasu kuninglik.” Rita hääl oli veenev.
“Idioodi unistus!” hüüatas June üleolevalt. “Kuninglik sissetulek! Ära aja mind naerma. Te olete suurusehullustuses. Ja lu bage endale meenutada, et ma ei vaja raha.”
See oli tõsi. June’i vanemad olid jõukad ja tüdruku taskuraha soliidne, nii et raha ei olnud talle probleemiks. Tema puhul taandus küsimus sõprusele ja kambavaimule.
“Võiksin ma sama öelda,” ohkas kräsupea nukralt. “Kui meie ettevõtmine õnnestuks, võiksin lõpuks ometi mannekeenide kooli minna ja kes teab…”
“Ja minust saaks suur kirjanik, võib-olla saaksin kunagi oma loomingu eest isegi mõne auhinna,” unistas Mary. “Aga sina? Mida teeksid sina?” pöördus ta energilise brüneti poole.
“Ma ei tea. Ma ei muudaks oma elus midagi, minu töökoht meeldib mulle.”
“Sa oled firmas ju ainult sekretär,” imestas Rita.
“Mis sellest! Minu boss on meeldiv ja… ma tean, mida ma teeksin! Ma ostaksin endale ehtsast krokodillinahast kostüümi ja saapad.”
“Oh taevas,” oigas June. “Lähen ja toon meile uued joogid,” lausus ta toolilt tõustes. “Ilmselt vajame väikest vaimu värskendamist.”
June võis endale sellist žesti lubada – tema rahakott ei olnud kunagi tühi.
Ralf täitis taas seitse klaasi ja Jimmy avas oma valvsa kollase silma, et jookide valamist jälgida.
“Oih! Kipskuju teie riiulil avas silma,” hüüatas June kohkunult. “Kas see kass polegi dekoratsioon?”
“Ei, noor daam, Jimmy on tõeline kass,” vastas Ralf muiates.
“Ja tervishoiuinspektorid? Mida ütlevad nemad selle elusa iluasjakese kohta?”
“Inspektorid on Jimmyt siiani kipskujuks pidanud,” naeris Ralf ja lükkas kandiku tüdruku ette.
June kehitas sellisest korralagedusest sõnatuna õlgu ja hakkas nurgalaua poole sammuma.
Kui kõik olid oma joogiklaasi kandikult kätte saanud, muigas June ja lausus rõhutatud pidulikkusega: “Teie firma terviseks.”
“Meie firma terviseks,” parandas Rita ettevaatlikult.
“Olgu pealegi, meie firma terviseks,” nõustus June kõhklevalt.
“Meie firma terviseks!”
Klaasid kõlasid kokku nagu kõige hinnalisem kristall.
2
Igal aastaajal olevat oma võlu, kuid millist võlu võib leida novembrikuises New Yorgis? Madalast hallist taevast tibutab pidevalt pahurat vihma, ookeanilt puhuvad vinged tuuleiilid tormavad vilistades piki tänavaid ning lennutavad karistamatult oma teele jäävaid naiste seelikuääri ja õlgadele heidetud salle. Isegi päike, mis vahetevahel pilvede vahelt välja poeb, on viril ja ebakindel.
Ei, novembrikuises linnas pole kindlasti midagi võluvat.
Frank Steel, New Yorgis tegutsev eradetektiiv, tõusis mõnusast tugitoolist töölaua ääres ja astus akna juurde. Õues oli muutunud pimedaks. Tänavalaternatest langev valgus joonistas vastasmaja seinale tontlikke varje ja tugevas tuules õõtsuvate puuokste meeleheitlik tants lisas saabuvale ööle õudu. Frank sulges otsustava liigutusega aknakatted, astus baarikapi juurde ja segas endale uue dringi.
Oli väsitava, kuid eduka töönädala lõpp. Tal oli õnnestunud kinni püüda 3. tänaval poeomanikele tõsist peavalu valmistanud vargapoiste kamp ja nad poeomanike ette toimetada. Teades, et meeste omakohtul võivad olla vahel kurvad tagajärjed, oli ta teatanud juhtunust ka politseile.
Uuesti töölaua taga istet võtnud, hakkas Frank viimaste päevade kiires askelduses lugemata jäänud ajalehti sirvima. Ta pilk peatus eelmise kolmapäeva Newsi esilehe rasvasel pealkirjal
SARIMÕRVAR RÜNDAS JÄLLE
Napisõnalises artiklis teatati, et möödunud ööl mõrvati Central Parkis lasuga selga tütarlaps, ja avaldati arvamust, et mõrvar on sama isik, kes tappis eelmisel nädalal lasuga selga kolm tütarlast. Kõikidel juhtumitel oli tulistatud lähedalt ja kasutatud arvatavasti üht ja sama 38-kaliibrilist revolvrit. Surmatud tütarlaps oli elanud Teisel avenüül kõrghoones, kus olid elanud ka eelmised ohvrid.
Frank vilistas ja vajus mõtteisse. See lugu äratas temas huvi. Igal juhul väga kummaline juhtum. Miks valis mõrvar tüdrukud samast majast, jälitas neid ja tappis nad siis linna erinevates rajoonides. Elas ta ehk samas hoones? Oli võib-olla isegi nende sõber? Kuid…
Terav telefonihelin katkestas Franki arutelu.
“Frank Steel,” lausus ta hajameelselt, viibides mõtteis ikka veel mõrvajuhtumi juures.
“Tere, vanapoiss! Rõõm kuulda üle hulga aja sinu innustavat häält,” kõlas ebameeldiv tuttav müra Franki kõrvu.
“Leitnant Brace!” hüüdis Frank üllatunult. “Sellisel hilisel tunnil!”
“Mis tunnil viga on?” urises Brace pahuralt. “Kell hakkab alles kaheksa saama.”
Tekkis hetkeline vaikus, ent Frank kogus end kiiresti.
“Vaevalt sa tahtsid mulle meeldivat nädalalõppu soovida. Lao välja, mis sul südamel on.”
Leitnant köhatas ja lausus karuse häälega.
“Ma… ma otsin seersant Jane’i. Kardan, et temaga on midagi juhtunud.”
“Otsid seersant Jane’i? Miks siit? Kas eksisid telefoninumbriga?” Frank oli hämmastunud.
“Midagi ma ei eksinud. Kust teda siis veel otsida? Sina olid ju see, kes tüdrukul pea segi ajas. Viimasel ajal ma muud ei kuulnudki, kui et tema tahab saada eradetektiiviks nagu Frank Steel. Ja nüüd ta siis läks… Võttis ühe vaba päeva New Yorki sõitmiseks ja kadus.”
Frank oleks tahtnud naerda, kuid suutis end talitseda.
“Niisiis on Jane terve pika tööpäeva kadunud olnud, aga miks sa talle ei helista?” küsis Frank ja tundis, et naeru tagasihoidmisega läheb raskeks. Leitnant oli suurepärases vormis nagu alati.
“Ära mind nii rumalaks ka ikka pea. Seersandi telefon on välja lülitatud, kui see enam tema käes ongi… ja ta on kadunud nüüd juba kaks päeva. Jane oleks pidanud eile hommikul tööle tulema… sa tead ju, kui täpne ta on.“
Frank ei osanud ärritunud leitnandile midagi vastata, kuid pidi möönma, et kohusetundliku seersandi puhul oli selline käitumine kummaline.
“Mis
