nii! Tüdrukud olid edukad, teenisid hästi… elasime kõrgete kingakontsade klõbina ja šifooni sahina rütmis.”
“Ja teile see ei meeldinud? Kas teie ei olnud sama edukas kui nemad?” päris Frank.
“Mitte selles ei olnud küsimus. Lihtsalt mina hindan teisi asju. Raha ei ole veel kõik. Ma olen isegi nii vanamoodne, et usun armastusse.”
Frank vaatas üllatunult June’i. Ta ei mõistnud, milles oli küsimus.
“Kas teie kaaslased ei meeldinud teile?” küsis ta.
“Loomulikult meeldisid, ainult ma ei suutnud nende ellusuhtumisega nõustuda. Viimase aasta jooksul muutusid nad nagu teisteks inimesteks. Nad muutusid iga päevaga… ja mitte paremuse poole.”
“Ja mis seda põhjustas?” küsis Frank.
“Suur edu, ma arvan,” kehitas June õlgu. “Nende käes edenes kõik! Mary luulekogu sai hea vastuvõtu osaliseks, Ritast sai firma osanik… Ah, lõpetagem!”
“Ja kuidas teil läheb?” uudishimutses Frank.
“Hästi! Ka minul läheb hästi,” vastas June end kogudes. “Ma sooritasin edukalt sisseastumiskatsed kõrgemasse kommertskooli, kuid see ei muuda mind selliseks.”
“Milliseks?”
June pöördus ja astus baariletil asuva muusikakeskuse juurde. “Kuulake nende lemmiklaulu, siis ehk mõistate,” lausus ta põlastavalt, vajutas nupule ja vaatas küsivalt mehe poole. “Mõistate?”
Frank kuulas hetke meeldivalt kõlavat häält ja vastas siiralt: “Ei, ma ei mõista. Kas teile ei meeldi Billie Holiday laul?”
“Mitte lauljas ei ole küsimus, vaid laulus. Kuulake laulu sõnu!”
Frank vangutas nõutult pead – June oli vaieldamatult suur veidrik. “Kas te ei seletaks, palun,” ütles ta.
“No kuulake! Milline kerge salonglik meloodia ja siis sõnad: “Ma ei mõista, miks küll sündisin, miks küll elan… miks küll sündisin armastama sind…” Kas selliste asjadega tohib naljatada? Kas tohib kingade klõbinal tantsida elul ja armastusel?”
Frank jäi sõnatult tütarlast vaatama. Seda juhtus harva, et ta ei leidnud sõnu, kuid täna oli see päev.
Pärast hetkelist vaikust lisas June mõtlikult: “Tüdrukud ümisesid seda laulu pidevalt ja naersid – nemad ju ei armastanud kedagi! Kuid ma arvan, et nad naersid oma elu üle.”
Frank ei leidnud ikka veel õigeid sõnu ja vaikis targu.
“Nüüd on siis kõigel lõpp,” jätkas June. “Oleme jäänud kolmekesi ja peame ilmselt sellest korterist lahkuma – üür on kolmele liiga kõrge. Muidugi on veel võimalus… Rital on plaan.”
“Milline plaan?”
“Ta tahab vabanenud toad uutele tüdrukutele üürida, kuid arvan, et meil oleks õigem siit välja kolida. Mul on hirm.” Värin jooksis mööda õblukest selga. “Palun lahkuge nüüd!”
Frank tõusis. June oli rääkinud palju huvitavat, kuid talle tundus, et see oli vaid ebaoluline loba. Ta oli veendunud, et June võinuks palju olulisematest asjadest rääkida, kuid tüdruk pidas millegipärast vajalikuks vaikida. Mida ta varjas ja miks? Kas ta kartis oma jutuga kedagi kahjustada? Kuid keda?
“Mul on kahju, et ma ei suutnud teile midagi enamat rääkida, aga ma lihtsalt ei mõista, mis meie ümber toimub. Kuid võib-olla oskavad Rita ja Mary minu jutule mõnd fakti lisada, võib-olla nemad teavad minust rohkem. Te leiate nad Viiendalt avenüült Ladys’ Fashion Clubist. Rita on moefotograaf ja nüüd ka klubi üks osanikke.”
“Ja Mary?”
“Mary on Rita assistent. Luuletamine on tal vaid hobi, mis kahjuks ei toida.”
Frank naeratas mõistvalt. “Tänan teid raisatud aja ja meeldiva vestluse eest,” lausus ta viisakalt ning astus koridori. Ta kuulis, kuidas võti krõbises lukuaugus ja kaitsekett oma kohale klõpsatas, seejärel eemaldusid kiired sammud korteri uksest. Frank läbis helepunaselt hõõguva koridori ja sisenes kiirlifti, et lahkuda.
Lift peatus korrus allpool ja Frank astus koridori, mis oli sellel korrusel kujundatud mahedates beežides toonides. Ka siin olid seintel kollasest vasest valgustid ja tammepuust uksel säras vasest number. Ta peatus 51. korteri ees ja vajutas kellanupule.
Pärast kolmandat kellahelinat lähenesid rasked sammud ja uks tõmmati hoogsalt valla.
“Kes teie olete ja kuidas te siia saite,” hüüatas ukse avanud täidlane vanadaam Franki silmates üllatunult. “Ma ei oodanud teid!”
Frank ulatas daamile oma kaardi.
“Oleksin tänulik, kui leiaksite paar minutit, et minuga vestelda,” ütles ta lootusrikkalt.
Vanadaam uuris hoolikalt Franki visiitkaarti ja tõstis siis imestust täis silmad mehele. “Kas tõesti eradetektiiv? Te tulite muidugi nende õnnetute tütarlaste pärast?” küsis ta vaevaga erutust alla surudes. “Aitaksin teid meeleldi, kuid olen juba kõigest, mida tean, politseile rääkinud. Ausalt öeldes, ega ma ei teagi suurt midagi. Aga astuge sisse,” ütles ta.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
