Sündmused olid ootamatult võtnud ebameeldiva pöörde. Kas tulistaja võis olla Marion? See oli võimalik, kuid oli raske uskuda, et põhjalik Marion oleks tegutsenud esimese mõtte ajel. Franki arvates oleks ta püüdnud kõigepealt kindlaks teha, kas tantsutüdruk on ikka Jacklyn, ja oli küsitav, kas ta oleks ka siis suutnud tulistada. Kuid kui hästi ta ikkagi tundis Marioni?
“Vala ka mulle üks viski,” lausus tuttav hääl Franki kõrval baarmenile ja jätkas: “Milline õnn, et oled siin. Paistab, et mul läheb sinu abi vaja.” Frank pööras pead ja kohtas Ralfi murelikke silmi. Vanad sõbrad kätlesid ja Ralf istus ohates Franki kõrval olevale istmele. Mehed rüüpasid vaikides viskit ja Frank süütas sigareti.
“Kas sa muretsed tüdruku pärast?” katkestas Frank vaikuse.
“Jah! Kuradi tüdrukud! Ma ei tahtnudki neid palgata, nagu aimasin halba, aga plikad oskasid mind pehmeks rääkida. Laval olid nad aga suurepärased, aitasid kassat teha.” Ralf lõi lootusetult käega ja oigas: “Mõrv minu baaris ja hooaeg alles algab! Varem või hiljem jõuab lugu lehtedesse ja kes siis enam siia tuleb?”
“See võib ka heaks reklaamiks osutuda. Kas pole romantiline: “Kiremõrv Green Islandil” või siis “Armukadedus tappis kaunitari”,” arvas Frank.
“Oleks see nii! Aga kui mõrva põhjus on proosalisem – võlad, narkootikumid või kurat teab mis?”
Ralf vaikis, rüüpas mehise sõõmu viskit ning vaatas otsustavalt Franki poole. “Tead, tüdrukul ei olnud tööluba. Ta oli tulnud Ühendriikidesse külaskäigule ja otsustas enne kojupöördumist natuke raha teenida. Ta rääkis mulle sellest kõigest: vaene kodumaa, tööpuudus, vana ema ja kogu sinna juurde kuuluv jama. Mul hakkas temast kahju ja ma läksin õnge.”
Frank vilistas. “Aimad sa, miks ta tapeti? Oli tal pahandusi?”
“Ma ei tea temast midagi! Ma ei teadnud esmalt isegi, kas vereloigus lebas Wally või Eve’i laip. Neil oli võimatu vahet teha ja mind huvitab, kuidas mõrvar seda suutis. Aga võib-olla ei huvitanudki teda tüdruk, vaid kuritegu sooritati minu pärast.”
“Mida sa sellega öelda tahad?”
“Konkurents muutub iga päevaga tihedamaks. Naabruses asuva ja üha kasvava Brighton Beachi kuritegevus hakkab tasapisi ka meie ellu tungima. Kui algab juurd lus ja selgub, et olen tööloata isiku palganud, võib-olla isegi illegaali, suletakse minu baar ja üks konkurent on jälle mängust välja langenud. Mõistad?” Ralf väristas selle sünge perspektiivi ees õlgu ja rüüpas klaasist viimase viskipiisa. “Taipad, mul on hädasti sinu abi vaja!” lõpetas ta oma jutu.
“Ja mida ma peaksin välja selgitama?” küsis Frank üllatunult.
“Leia mõrvar ja lõpeta lugu enne, kui see paisub suureks skandaaliks. Ehk õnnestub siis ka tööloa jama maha vaikida. Sa oled selles osav,” oli Ralf optimistlik. Pöördus seejärel baarmeni poole ja lausus: “Kas suurt viskit!”
Frank muigas. “Sa tead ju, et tööd tehes joon ma ainult allikavett,” meenutas ta sõbrale.
“Mäletan, mäletan! Me joome vaid ühe dringi ja siis algab sul tõsine juurdlus ning allikavee periood. Okei?”
Frank mõtles mõne hetke ja nõustus.
3
Green Islandile oli saabunud öö. Värvilised laternad baari terrassil olid kustunud, valgete linadega kaetud lauakesed oma sära kaotanud ja unistena maheda öö kaissu pugenud. Vaid tuhanded tähed vilkusid ülemeelikuna taevas – kuu oli täna mornina pilve taha peitunud ja taevalaotus kuulus neile. Ookeanilt puhus kerge suvetuul ja Ralfi väikesest baarist terrassi teises servas tungis öösse unistav meloodia. Oli puhkuse esimese päeva lõpp.
Frank süütas sigareti ja hakkas vilistades motelli poole sammuma. Arvatavasti ootab Marion teda juba pikisilmi. Huvitav, mida ütleb tüdruk mõrva kohta, ega ometi… Frank ei tihanud seda mõtet lõpuni mõtelda.
Mere ääres paiknev majake oli pime. Kas Marion oli juba magama läinud? Mees avas ukse ja tunnetas juba sisenedes, et viibib majas üksi. Ta süütas tuled, vaatas kiirustades kõikidesse tubadesse, avas kapiuksed. Marion oli võtnud vannitoast ja kapist oma asjad ja lahkunud. Frank kõndis veel kord, nüüd juba rahulikumalt läbi tubade. Ta märkas elutoa laual väikest motelli kirjaplokist rebitud paberilehte. Leht oli täidetud Marioni ilusate ümmarguste tähtedega.
Armas Frank,
mul on kahju, kuid ma ei suuda kauemaks siia jääda. Olin rumal, kui arvasin, et suudan Jacklyni tappa. Seekord oli sinul õigus: inimese pihta, olgu ta kes tahes, ei ole lihtne tulistada. Ma ei tea, kas oleksin üritanud, kuid õnneks pole sellele enam vaja mõelda – loodan, et mõrvatu oli Jacklyn.
M.
Frank vilistas, luges kirja veel kord läbi ja vilistas uuesti. Vaene väike Marion! Ruum tundus järsku umbne. Kuradile kogu juurdlus ja allikavesi! Ta vajas drinki.
Öö oli endiselt ilus. Kuu oli nina pilve ääre tagant välja pistnud ja hõbetas oma säraga ookeaniäärset teed, kuid Frank ei märganud looduse ilu. Ta tundis kuuma viha iseenda vastu, et oli lasknud Brace’il end siia meelitada ja sellesse loosse se gada. Ta astus “Sõdalaste marssi” vilistades pika sammuga Ralfi baari poole, tuhat mõtet peas tiirlemas. Kas Marion oli üritanud Jacklyni mõrvata? Oli ta seda ehk teinudki? Miks ta küll lahkus? Kurat, kes küll suudaks naisi mõista! Frank otsustas, et ei mõtle täna enam mitte millelegi.
Ralfi väike baar oli hubaselt hämar ja inimestest tulvil. Hoolas peremees askeldas leti taga. Frank leidis endale koha baarileti nurga juures, süütas sigareti ja jäi ootama. Kui Ralf lõpuks tema poole pöördus, tõstis ta hoiatavalt käe.
“Ära päri, ära üldse räägi, vaid vala mulle kolm suurt viskit!”
Franki hääl oli karune ja nägu kalk. Ralf noogutas mõistvalt, täitis kolm klaasi viskiga ja asetas vaikides Franki ette. Pöördus siis uue külastaja poole. Sõbra käitumine ei hämmastanud teda. Pikkade aastate jooksul oli ta sellist Franki varemgi näinud ja teadis ka sellise käitumise põhjust – naised, alati naised. Kes seekord? Kuid kas sel oligi mingit tähtsust.
Frank tühjendas kiiresti kaks klaasi ja süütas sigareti. Ta tundis, kuidas viski soojus tõusis pähe ja piinavad mõtted muu tusid hägusamaks. Ta jõi ka kolmanda klaasitäie ja tundis end veelgi paremini.
“Ralf, ma vajan veel paari drinki, otsusta ise mitut,” hüüdis ta.
Ralf täitis kolm klaasi ja neid sõbra ette asetades lausus: “Maja teeb välja, kuid kõigi tühjendamine ei ole kohustuslik.” Vana hea Ralf! Vastuseks suutis Frank juba isegi naeratada. Ta rüüpas mõnuledes viskit ja pani alles nüüd tähele, et baaris kõlasid meeleolukad džässiviisid. Elu hakkas taas tasapisi jumet võtma.
Uut sigaretti süüdates tunnetas ta, et midagi on siiski korrast ära. Tal oli ebamugav tunne, nagu jälgiks teda keegi. Frank pööras aeglaselt pead, et saalis ringi vaadata.
Terrassile viiva ukse kõrval seisis musta nahkkostüümi riietunud naine, nautis sigarit ja silmitses teda. Naise silmad olid tumedad, vist tumepruunid, kulmud mustad nagu ta rüü, kaunikujuline suu meelalt tumepunane ja ovaalset nägu raamisid õlgade taha langevad mustad krussis juuksed. Sõrmed, mis hoidsid sigarit, olid pikad ja saledad, küüned tumepunased. Naine oli nagu osake ukse taga laiuvast mustast ööst, kui mitte just kesköötunnil maa peale lubatud kuri haldjas. Nende pilgud kohtusid, naine naeratas ja lahkus ukse juurest. Baariletist möödudes
