seda asja,” lausus Andres.
“Näh, jällegi leidsin niisukese rasvatüki ja karvatordi laudast,” ütles Mari.
“Ä’ä ole nii ebausklik,” manitses Andres. “Las nad kannavad ja teevad, mis loomadel sellest on.”
“Aga miks see õhviti tulnud mullikas ära suri? Tuulest või? Misuke lehm tast oleks saand, aga põle muud, kui aja auku. Närbib, närbib, kuni sirutab sõrad välja.”
“Kes teab, mis haigus tal oli,” arvas Andres. “Haigus…” kostis Mari. “Küllap see haigus oli tal suust sisse läind. Kes kurja teab, mis nad loomale kurku ajasid, ei muidu. Näe, Punik seisis terve minevase talve hernesveel, iga karva otsas tilk, kui hommikul lauta lähed. Õhtuks taheneb ära, teisel hommikul seesama. Nõnda vaevavad looma. Eks mine katsu Oru lauta pääseda, vaata, misukesed lukud ja latid seal ees. Perenaine ise käib terve öö laternaga lauda vahet, aina valvab, nagu oleks ei tea kes tulemas. Ja nende loomad on ka terved. Meil on laudad lahti ja sellepärast põle muud, kui mata ja mata, iga aasta mõni suur või väike.”
“Jah, aga aitadega on ka häda, põle änam vilja kuhugi panna, saak põle ju änam endine. Mõni aasta müüme nüüd rohkem vilja ära, kui alguses kõigega kokku saime,” rääkis Andres.
“Nojah, aga loomi on meil nüüd ka rohkem, ei leia teistele kuhugi ruumi, pead, jalad teistel igal pool koos… Ja mina neid Oru rahvaid kohe ei usalda, mina kardan neid, nemad käivad laudas loomade kallal,” lisas Mari saladuslikult juurde.
“Ä’ä a’a hullujuttu,” ütles Andres peaaegu pahaselt. “Vaata, et lapsed ja teenija sind ei kuule, kus selle kõla ots, kui niisuke asi haisema hakkab.”
“Ei hinga mina sellest kellegile, aga mina tean, mis ma tean. Aaseme eit ütleb ka, et teeb loomad ä’ä. Õpetas, kuis ohutada, aga ma põle ilma sinuta taht, sellepärast räägingi, et kord jutuks.”
“Ei mina usu ega karda kedagi,” ütles Andres.
“Ära usu,” vastas Mari, “aga üks on kindel, meie loomadega põle änam õige asi. Meil ei ole loomaõnne. Kui mina alles siin tüdrukuks olin, siis oli teisiti. Ja oleks veel, et teised neid söödavad ja joodavad, igal pool olen ise. Aga mis ei lähe, see ei lähe. Lammastel kisuvad aga kaelad rõngasse, kuni aia taha, loomad ei võta kevadel jalgu alla, sööjad sabas…”
“Aga mina tahaks ikka aidad enne ehitada ja siis alles laudad,” ütles Andres.
“Hull on ta küll!” ohkas Mari ja lisas siis juurde: “Mineval talvel mõtlesin mitu korda, et läheks õige lauta varitsema, saaks teise kurja kätte. Aga ikka jäi seks. Hommikuti käisin vahel jälgi ajamas: aina Oru poolt tulnd ja sinna ka läind. Ainult tulnd on õigetpidi, läind tagurpidi, ikka jalg-jalalt, jälg-jäljelt. Vaevalt saad mõnes kohas aru, et iga jälg kaks korda astutud.”
Nõnda sattusid rääkima Vargamäe Andres ja Mari, kui nad mõtlesid aru pidada oma teise poja varrudest: karjalaudad ja aidad tulid põiki ette. Aga lõpuks jõudsid nad ka oma pärisasjas otsusele, nimelt, et varrud on kõige paremad pidada nelipühis, mil on aega endal ja ka külalistel. Siis oleks ka ühine ettevalmistamine niihästi pühadeks kui ka varrudeks. Õllest, kui hea suur tegu teha, jatkuks ehk isegi kolmeks tähtpäevaks – nelipühiks, varrudeks ja sõnnikuveoks.
Juba talvel oli ette näha, et tänavu kulub pisut rohkem linnaseid kui harilikult. Sellepärast viidi odrad varakult kottidega likku: lasti köie otsas jääaugust alla. Kui leotatud odrad viimaks koju toodi ja uues, avaras rehetoas, mis soojaks köetud, kasvama pandi, kuni odralade muutus ühiseks mättaks, siis oli omasugune pidulik talitus neid segada ja kuivatada. Linnastes käperdamine hommikuti oli Andresele peaaegu nagu käte ristipanemine ja palve lugemine söögi alla. Isegi piibu võttis ta siis harilikult suust ära ja pistis tasku.
Terve tuba oli magusat jumalavilja haisu täis, mis ulatas otsaga kambritessegi. Peremehe nägu omandas pehmema ilme ja silmi tikkus naeratav helk, kui ta askeldas linnastega, neile ahju küttes ja kätt katsumiseks üles tõstes, kas soojus paras. Käis ise linnaseid nuusutamas ja kutsus ka teisi seda tegema, sest linnaste lõhnast võis eeldada õlle maiku. Isegi kevadel veel, kui ta viimased linnased veskil oli ära jahvatanud, võttis ta koju jõudes linnasejahukoti lahti, et lõhna nuusutada ja Maril nuusutada lasta. Samuti otsustati ka humalate väärtust lõhna järele, olgu need omast tapuaiast saadud või poest ostetud.
Need kõik olid tähtsad küsimused, sest õlu taheti ju teha niisugune, et kes mehejanu joob, sest laulu jörisema hakkab, et kuluks vähem viina. Mõned armastasid õllele lõhnaks panna kadakaid, aga Vargamäe Andres armastas ennem humalaviha. Ka toorest rukkijahu ei tarvitanud ta õlletegemisel, kuigi see oli piduperemehele kasulik kaup, sest kes niisugust märjukest janu jõi, see hoidis peagi kõhtu kinni ja mõneks ajaks oli tal söögiisu nagu peoga võetud. Selletaolist õlut tegi mõnikord Oru Pearu, aga tema suurmeister oli rikas Kassiaru Jaska. Tema õlle kohta teati igal pool öelda, et kes janu joob, see nurga taha jookseb.
Andres arvas, et õlu peab panema laulma suu, mitte kõhu. Selleks oli vaja, et õlu seisaks enne joomist mõni aeg tammeankruis hinge all. Aga pulgad ehk prundid tehti sealepast, millest ülearune hing võis läbi “viriseda”. Vahetevahel käis Andres oma õlleankruid vaatamas. Ja kui ta märkas, et mõnel ankrul suure hinge pärast viimane häda käes, s. t. et lepapulkade läbi hingamine napp ja selle tõttu põhjalauad juba kõmmeldunud, siis avas ta natukeseks “vissipulga”. Pidi mõnikord täit mehejõudu tarvitama, et ankruhing pulka käest vastu taevast ei virutaks ja siis ise kõik ankrust plehku ei pistaks, mis võiks kaasa tuua õlle kolkumise.
Kui siis ükskord see pidulik silmapilk kätte jõudis, et esimesest ankrust mindi õlut laskma, siis ei usaldatud seda talitust kellegi teise kätte, ikka läks Andres ise. See oli raske ja hädaohtlik töö, sest pidi hoidma, et pulk käest ei lipsaks, muidu lendab hingeline õlu suure hooga ankrust kõik välja. Ainult pisut võis pulka paotada, nii pisut, et kannu tuli palju rohkem valget vahtu kui õlut ennast ning ninasse lõhna, lõhna, lõhna. Pidulik õllelaskmine oli ikka nagu külma duši võtmine, said oma jao käed, aga ei jäänud ilma ka silmad.
Seekord tegi Andres esimese ankruga katset juba mõni päev enne pühi. Põhjuseks oli vasika tapmine, keda puht rõõsapiimaga suureks ja vanaks joodetud, et jatkuks temast süldiks ja ka küpsiseks. Lihunikutööd ei teinud Andres kunagi hea meelega, sellepärast avaski ta õlleankru, et enne tubli janu juua, kui hakkab kõhutama pussi.
Selles talituses oli ikka midagi õudset. Peaosa tunti temast sügisel, kui tehti liigsed lambad lihaks. Lapsed käisid siis kartlikult ühest kohast teise ja vahtisid suuril, tummil silmil üksteisele otsa. Väiksemad, kes veel midagi ei aimanud, tahtsid kisatseda nagu harilikult, aga suuremad sundisid ja meelitasid neid vaikimisele, kuni ka need viimaks loomusunnilikult aimasid, et täna oleks Vargamäel nagu midagi kardetavat ja kohutavat.
Ei läinudki palju aega, kui tuppa ilmusid pead-jalad kartulikorvis ja ema hakkas keeva veega karva võtma ning sõrgu otsast murdma. Lapsed kükitasid korvi ümber, püüdes üht või teist pead ja jalga ära tunda. Nimepidi tähendasid nad oinaid ja uttesid, kellest nad rääkisid nagu oma headest tuttavatest ja sõpradest. Alguses püüdis ema neid korvist eemale tõrjuda, aga kord-korralt omandasid nad ikka suuremad õigused vaatamiseks ja arutamiseks.
Lammaste tapmine oligi ehk kõige raskem ja õudsem silmapilk, sest siis sündis kõik nii saladuslikult ja vaikselt. Pealegi oli lammas nii-öelda vaga loom. Tema sisse polnud keegi kunagi ühtegi kurivaimu ajanud ja temast lauldi kiriku-lauluraamatuski. Ämmasoo vanataat, kes kange kohitseja-meister (ainult täkkusid ei ruunanud ta), ei pannud kunagi nuga muidu jäära külge, oli see vana või noor, kui paljastas ikka oma pea, kus polnud enam karvaudetki näha. Isegi siis, kui ta poole kortlit piiritust enne ära viskas,
