parata, temp jäi ikkagi tembuks. Rätsep oli veel Vargamäelt alla minnes Pearu pükstest heidutatud ja juba mitmendat korda kinnitas ta köstrile.
“Jah, kurb, väga kurb, Oru Pearu ei pea vaimuvalgusest lugu, tema ei salli aateid.”
“Aga naised,” kihistas köstriisand naerda, “need olid vaprad! Küllap nemad Pearulegi viimaks vaimuvalgust ja aateid õpetavad.”
Rätsep kui kasinate elukommetega vanapoiss ei saanud köstriisanda naerust kuidagi aru. Veel siis, kui nad jõudsid üle soosilla, Aaseme välja äärde, kinnitas ta.
“Ei, ei, köstriisand, rahvas ei armasta vaimuvalgust.”
“Soo, nüüd on õhk puhas,” ütles Andres, kui ta köstri oli õueväravast välja saatnud.
“Pearu, sinder, peletas köstriisanda minema,” ütles Aaseme vanamees, kel väga piinlik, et tema kui kiriku vöölmündri ringkonnas niisugused hullud asjad pidid sündima.
“Köstrist põle nii väga lugugi, aga rätsepast on kahju,” ütles Hundipalu Tiit, “see oleks meile laulnud. Kirikus põle köstri häält kuuldagi, aga kui Taar oma toru koori äärelt lahti teeb, siis tead, et käib üle kiriku, nii et õpetajagi kuuleb altari ees.”
Piduliku tundmuse tõstmiseks katsusid mehed omasoodu laulu jöriseda, aga sellest ei tahtnud midagi välja tulla, sest ikka laskis Pearu oma toruga sekka ja et tema toru ajas sootuks oma joru, siis läksid ka teiste hääled segi.
“Las naised parem laulavad,” arvas Hundipalu Tiit.
“Eided ja vanamoorid, naised ja noorikud!” hüüdis Pearu ja tuigerdas nende poole, “laske oma armast jaalt kuulda, sest te peksite mu reied küllalt veriseks, mu oma eit vuatas kõik viimane ilusti läbi. Ma istun te ette murule ja kuulan ning ei tõsta oma kisa ega silmi teps.”
Pearu läks ja jäigi naistega vaterdama, sest nendega oli tal lõbusam kui meeste seltsis. Mehed istusid ja lamesklesid rohtaias värskel rohul põõsaste vahel. Pearust vabanedes püüti juttu uuesti isamaalikkudele asjadele juhtida. Kõnelejaks võis siin olla ainult Hundipalu Tiit, sest teised ei teadnud mitte kui midagi, välja arvatud ehk Vargamäe Andres, sest temal oli kapis peale vaimulikkude raamatute ka mõni ilmalik, üks isegi peaaegu piibli suurune, aga ilma kaanteta ja esimeste lehtedeta, nii et keegi ei teadnud, mis raamat see õieti on. Hundipalu Tiitki oli seda raamatut lugenud, aga ka tema ei saanud temast aru ega otsa.
Hundipalu Tiit oskas ja armastas rääkida. Tema kõne algas ikka sellega, et ta kõige harilikumale lausele juurde lisas: nagu ütles see ja see või tegi see ja see. Ja et ükski ei teadnud, kes nõnda ütles või tegi, siis pidi Tiit seletama. Seega oligi päris jutuots käes. Ja oli see juba kord käes, siis voolas vaheldamisi Aleksandri koolist ja kolmest isamaa kõnest, “Linda” aktsiatest ja Isamaa sündinud asjust, Joosep Haideni elukäigust ja Eesti Kirjameeste Seltsist, Nalja-Märdist ja Kalja-Pärdist ning Oja möldrist, vagast Jenoveevast ja Jakobsonist, eriti just viimasest. Sest see asunud elama samuti soode ja rabade taha nagu temagi, Hundipalu Tiit, ainult mõni aasta pärast teda, nii et võiks täie õigusega öelda: mitte Jakobson polnud eeskujuks Hundipalu Tiidule, vaid Hundipalu Tiit Jakobsonile. Aga oli Tiit eeskujuks juba Jakobsonile, siis ammugi oma nurga meestele, olgu teede tegemisel, põlluharimisel, kraavide kaevamisel, rohtaia asutamisel, mesilaste pidamisel või ükskõik milles. Vähemalt arvas Tiit ise nõnda.
Hundipalu Tiidu juttu tuli kuulama Oru Pearugi, sest naistega ei tahtnud ta asjad pärast tänaseid tempe hästi sobida. Tema katsus esteks Tiidu jutule vahele lõõpida, aga kui ei Tiit ise ega teised temast välja ei teinud, vaid kuulasid, nagu räägiks mitte köster, vaid õpetaja ise põrguvalust, siis jäi ka Pearu oma hallide jõllis silmadega kõnelejale aineti otsa vahtima, nagu püüaks ta iga sõna elavalt alla neelata. Tiit sattus ikka paremasse hoosse.
“Oh, kui nüüd köster kuuleks!” ohkas Pearu ja vahtis Tiidule otseteed suhu.
Aga nõnda ei kestnud see kuigi kaua, sest varsti vajusid Pearu silmad väsinult kinni. Veel kord käristas ta nad lahti, aga siis langesid rasked laud jäädavalt. Juba enne teda oli rohul lamav Vihukse Anton norskama hakanud ja Aaseme vanamehel käsipõsekil olles piip suust maha kukkunud. Neile järgnesid peagi teised, kuni norskas peaaegu terve kogudus, kellele Hundipalu Tiit ilmalikku jutlust pidas. Ärkvel oli veel Vargamäe Andres, kes istus Tiidu kõrval, ja Kingu Priidu, kel kahe rätiku ja villase salliga higitilgad pärlitena otsa ees.
“Lähme ära, las nad magavad,” ütles Andres tasa.
Seda tahtis ka Hundipalu Tiit teha, aga kuna ta kõne parimas hoos ja hääl vali ning hele, siis ärkas Pearu silmapilk, niipea kui Tiidu kõne vaikis.
“Ole reod,” siunas Pearu silmi pärani ajades, “kisub ja kisub silmad kinni, nagu loeks eit piibliraamatut või kuulaks kirikus õpetaja jutlust. Tiit, sa peaks oma poja õige õpetajaks koolitama, sul head lõuad ja jaal, pojal ehk tuleb niisama… Hei! Vihukse! Mis sa norised! Ja sina, Vuaseme Vuadu, kus su piip on? Ajad noore rohu põlema. Mis te, põrgulised, magate, Tiit reagib ju. Muast lahti, muidu tulevad naised nõgestega!”
Virgusid kõik, aga enam ei saanud Hundipalu Tiit kõnega hakkama, sest vaevalt sai ta lausuda “nagu ütles” või “nagu tegi”, kui juba mõni mees tõepoolest midagi ütles või midagi tegi, mis sulges Tiidu suu. Kõigil olid varsti nii tähtsad asjad jutustada, et pidi maksku mis maksab üksteisest üle karjuma.
Õhtusöögil valitses laua ääres üldine kisa ja kära. Kostsid juba naistegi hääled, sest mõned olid rüübanud punasest pudelist ja maitsnud meeste kannu märjukest. Üsna tummad olid Vargamäe perenaised ja Andresegi häält polnud suuremat kuulda, selle tasuks aga karjus Pearu kõigi kolme eest, karjus isegi siis, kui tahtis naabrile kõrva sisse rääkida salajuttu. Aga naabri kõrvatrumlid pidasid vastu, see ei raputanud pead ega midagi. Kui niisugune salajutt oleks räägitud koera kõrva, siis oleks see tingimata kõrvu laksutanud, nina vastu taevast tõstnud ja ulguma pistnud.
Ka pärast lauast tõusmist kestis endine kära kaugele üle poolöö.
Alles hommiku poole hakkasid mehed üksteise järele reast välja langema. Päike oli juba ammugi tõusnud, kui viimasena õllekannu juures laua ääres istus Oru Pearu. Tema kõrval, rõõtsakil laual, norises Vihukse Anton, keda Pearu katsus äratada, ilma et sel tagajärgi oleks olnud. Nõnda siis rüüpas Pearu üksinda kannust ja sonis.
“Magab… magavad… Mina üksi… Issanda pale ees. Hallelooja! Uamen!.. Kas on linnukesel muret… ja needsinatsed teised sõnad… Uamen!”
“Vanamees, hakkame koju minema, kõik magavad juba,” ütles teisepere eit juba kümnendat korda.
“Armas vanamoor,” ütles Pearu oma halle silmi lahti käristades, “meie üksi seisame Issanda ees, sest kirjutud on… nojah… kirjutud on… oh inimene usinast… ja need teised sõnad. Säh, joo, vanamoor, mu kallis lambasihver.”
Aga eit ei tahtnud juua, tema tahtis ainult oma vanamehe koju viia. Ta võttis tal ümbert kinni ja katsus vanameest laua tagant üles tõsta. Ometi viimaks võttis see jalad alla. Algas kojuminek. Aga tee oli hirmus kitsas, kõver ja kallak, õnneks, et viis alla mäge.
Kui Oru eit oma vanamehega koju õueväravasse jõudis, hakkasid kirikukellad lööma.
“Veart kellad,” sonis Pearu eide najal väravast sisse tuigerdades. “Väga veart kellad… üle raba… üle soo… üle heinamaa… veart kellad… pim-pam, piu-pau, pim-pam, piu-pau…”
Nõnda lõppes varrude esimene päev teise päeva hommikul, kui päike oli juba
