aruga inime ometi ise sinna lähe. Küsige seda Andreselt ja Marilt. Inimeste kohtu ees nad muidugi salgavad, aga eks katsugu jumala ees. Nüüd on neil käes, oodake aga! Ega see veel sellega jää.”
Ja ei jäänudki sellega, sest esteks surid Maril Juku ja Kata, siis Andresel kolmas tütar Anni. Nõnda ei jäänudki Jussil enam võsusid Vargamäele.
“Nõuab omad kõik kätte,” ütles saunatädi, “ei jäta Andrese ja Mari vintsutada ühtegi. Nõuab oma õigust, ütleb, et kui ajasite minu enese mulda, siis tooge ka mu lapsed surnuaiale või surnuaia taha, ükskõik, aga siin peavad nad olema, minu juures, mitte teie piitsa all.”
Mari enda otsus laste suremise kohta ei erinenud palju saunatädi omast, kuigi ta selle otsuse hoidis ainult iseenda teada. Uuesti said elavaks Lullu lorilaulu hirmsad sõnad, mille mõtet ta alles nüüd arvas õieti mõistvat. Üksi jäädes nägi Mari ikka ja jälle kirstusahtlis lauluraamatut sealt vahelt paistva paberilehega, millel aina salmid, salmid ja salmid, üks koledam kui teine.
Laste haigeksjäämisel püüdis Mari end trööstida, sest ehk küll sellest haigusest ükski polnud pääsnud, ometi võis jumal imet teha, kui ta aga tahab. Mari uskus seda nii kaljukindlalt, et kui usk üldse midagi võib, siis pidi ta nüüd imet tegema. Aga Mari usk ei võinud midagi, sest jumal ei tahtnud. Sellest hoolimata hoidis Mari tema hõlmast veel siis kramplikult kinni, kui Kata oli juba oma nääpsukesed liikmed külmalt ja kangelt lautsil välja sirutanud. Ei kunagi olnud Mari varem märganud, et tema ja Jussi Katakesel võisid nii armsad ja nääpsukesed liikmed olla. Kummuli maas nuuksus ta oma lahkunud lapse ees ja põlvedel ronis ta Juku voodi juurde härdas palves, et jumal temagi peale armu heidaks, ema peale halastaks. Aga jumal oli tumm ja kurt. Julmalt ja armuheitmatult sulges ta ka Juku kõri ja pani ta Kata kõrvale lautsile igaveseks puhkuseks.
“Olen siis tõesti mina ainuüksi süüdi?” nuuksus Mari oma südames öösel ja päeval. Nutt oli tal saanud nagu söögi ja joogi ning magamise aseaineks. Kui ka pisaraid enam poleks olnud, siis oleks ta vististi surnud ühes oma lastega, nagu suri Võlla Kai – põua pärast silmis. Ka Kassiaru Matilde oleks ühes lastega hauda läinud, varem või hiljem, kui ta poleks tagasi saanud pisaraid. Nõnda arvasid kõik. Aga Vargamäe Mari võis vahetpidamata nutta, kuni paistetasid silmad ja läksid punaseks nagu vereklomp – see päästis ta hinge teistele lastele.
“Eks ei ajand õnnis Krõõt mind esimesele patumõttele?” jatkas Mari. “Tema ütles, et ma peaks tulema tema asemele, saama tema laste emaks. Olen ma siis nüüd tema lastele kurja teind või halba taht? Olen ma neid halvemaks pidand kui iseoma lapsi, olgu need saadud Jussi või Andresega? Jumal ise näeb, et ma põle seda taht ega teind. Mina ei taht ju Vargamäe perenaiseks ega Andrest omale meheks, sest minul oli juba Juss, ainult Jussile oleks taht sirgeid jalgu ja pikemat kaela, et ta ulataks ilusti õlgade vahelt välja nagu teistel meestel. Seda ma tahtsin. Aga oli see siis nii suur patt? Mis siis mina olen kurja teind, et minu laste isa jalad ja kael peavad niisukesed olema? Siiski ei põlgand ma teda, ega seda ole! Aga Andres ei and mulle rahu, nagu oleks Krõõt meid oma sõnadega ära teind. Nõnda see oli ja mina põle rohkem süüdi kui Andres.”
See viimane küsimus kippus muutuma Maril küsimuste küsimuseks. Mõni seda teab, millega kõik oleks lõppenud, kui ka Andrese noorem tütar Anni poleks haigeks jäänud, mis tõendas, et Andreski Jussi surmas süüta pole.
Oma pisaraid püüdis Mari laste eest niipalju varjata, kui vähegi võis, aga ikkagi nähti teda siin-seal silmi pühkimas. Teised lapsed harjusid varsti ema nutuga, aga Indrek mitte. Tema ei saanud kunagi muidu, kui pidi emaga kaasa nutma: surus pea ema riietesse ja karjus.
“Sina oled ainuke, kes patuhimus sigitatud, sellepärast nutad sa,” mõtles Mari oma ja Andrese vanema poja kohta. “Sinu veres on surmasüüdi, sellepärast.”
Samal ajal, kui ta nõnda mõtles, küsis ta lapselt, katsudes ise naeratada.
“Mis siis sina nutad?”
“Ema nutab,” vastas poiss.
“Ema änam ei nuta,” trööstis Mari last. “Ema änam ilmaski ei nuta, Innu ka ei tohi nutta, nutt teeb silmad haigeks.”
“Juku ja Kata viiakse kolliauku,” ütles poiss.
“Kes seda ütles? Kust sa seda tead?” küsis Mari.
“Tean,” kinnitas poiss. “Teised ütlesid.”
Mari ei saanud parata, jällegi purskasid silmist tal pisarad. Nutma hakkas ka poiss uuesti, misjuures ta nägu nii imelikult, nagu vanainimeselikult krimpsu kiskus. Nuttes tundus lapse nägu võrdlemisi suure pea küljes palju loomulikumana kui naerdes. Ainult silmad olid ikka kohased, olgu naerul, nutul või muidu tõsisena. Ikka vaiksed, nagu mõtlikud või unelevad.
“Innu jääb alati ema juurde,” kinnitas laps lohutavalt. “Innu on hea laps, ei sure, ei jää haigeks, ei lähe kolliauku.”
Ema nuttis ikka ägedamalt ja surus last omale vastu rindu.
“Juku ja Kata on ka head lapsed,” ütles ta.
“Kas nad tulevad pärast kolliaugust tagasi?” küsis Indrek.
“Tulevad tagasi, rumal laps,” vastas Mari, omal oli aga kogu keha kramplikke tõmbeid täis.
“Kas varsti?” päris poiss.
“Varsti,” vastas ema.
“Miks nad siis lähvad sinna?”
“Jumala ingel kutsub.”
“Ah see tiivadega?”
“See tiivadega.”
Poiss mõtles natuke ja ütles siis.
“Kas Juku saab ka tiivad?”
“Juku ka.”
“Aga Kata?”
“Kata ka.”
“Siis nemad ka lendavad?”
“Lendavad.”
“Ja nõnda tulevad siis tagasi?”
“Lennates tulevad tagasi.”
“Ema, mina tahan ka lennata, mina tahan ka ingliks saada, tiivad külge ja…”
“Minu rumal, rumal laps,” kallistas teda ema. “Mine nüüd teiste juurde mängima, kasva, küll siis saad tiivad.”
“Kui olen suur, siis?”
“Siis, siis,” kordas ema, vabastades end lapsest ja tema küsimusist.
Oli hirmus tuisk, hingetuisk, kui Vargamäe Andres ja Mari oma Juku ja Kata maha viisid. Matusel oli Oru rahvas, Hundipalu Tiit oma eidega, Võlla Juhan, Kingu Priidu, Vihukse Anton ja saunarahvas. Kassiaru omi ei kutsutud, Aasemel, Ämmasool ja Raval olid lapsed raskesti haiged.
Jälle olid Vargamäe Eespere kambrid nuttu täis. Nuteti siin ka Krõõda matusel, aga ei olnud see nutt midagi tänase nutu vastu, sest kes pidigi tol korral nii väga nutma. Andres ise oli siis omad suured nutud väljal kivi ääres nutnud ja katsus teiste ees enda üle valitseda. Lapsed olid alles liig väiksed, kui et oleksid võinud asja õieti mõista. Teised kõik olid võõrad ja nutsid siis ka enamasti sellekohaselt – et aga oleks nutetud. Kõige haledam süda oli siis ehk Sauna-Maril,
