laisalt pikali. Veidi aega silmitsesid nad meid uniselt, siis panid pea käppadele ja jäid tuttu.
“Kas sulle pole õpetatud ussisõnu?” küsisin ma Hiielt.
“On ikka, aga mitte sellist,” vastas tüdruk, kes vahtis vaimustunult põõnavat hundikarja. “Kui kaua nad magavad?”
“Õhtuni, või siis nii kaua, kuni me nad üles äratame,” ütlesin mina. “Ma õpetan selle ussisõna sulle selgeks, siis võid sa nad hommikul ära toita ja seejärel magama panna, et nad asjatult ei lärmaks. Kas tahad?”
Hiie noogutas õhinal pead. Ma kordasin vajalikku ussisõna, kuni see talle meelde jäi ning ta seda lausuda oskas. Siis tegime proovi – ma äratasin hundid üles, nad ajasid end uimaselt jalule ja olid esiotsa õige rahumeelsed, kuid õige pea meenus neile harjumus vahetpidamata õgida. Märgates, et neil pole ninaesist, lasid hundid sedamaid oma kõridel kajada. Seejärel sisistas Hiie veatult oma äsjaõpitud ussisõnad ja hundid heitsid alistunult uuesti pikali, katsid koonu sabaga ning hetke pärast magasid taas.
“No näed, kui lihtne see on!” ütlesin mina. “Imelik, et su isa ja ema sulle varem seda nippi pole õpetanud.”
“Küllap nad tahavad, et Hiie kogu aeg hunte nuumaks,” arvas Ints. “Minu ema räägib ikka, et see Tambet armastab hunte rohkem kui inimesi.”
Hiie punastas seda kuuldes, sest jutt käis ju ikkagi tema isast. Ta teadis, et meile ei meeldi tema vanemad, ja tundis end nende pärast süüdlasena. Küllap kartis ta ka seda, et meie vastumeelsus Tambeti suhtes kasvab nii suureks, et me ka tema tütrest enam midagi ei pea. Vaevalt et ta isegi oma isa suuremat armastas, Tambet oli ju tema vastu hirmus kuri, seega oleks ta vabalt võinud Intsu jutu peale kosta: “Jah, see on tõsi. Ta on tõepoolest üks tige inimene.” Hiie oli aga liiga häbelik ja vagur, et niisuguseid sõnu lausuda. Ma ei kuulnud kunagi, et ta oma vanematest midagi halba oleks rääkinud, hoolimata sellest, et tema ise nende läbi kõige rohkem kannatas. Ta lihtsalt tundis nende pärast pidevat piinlikkust, umbes nii nagu häbenetakse mingit inetut armi, mida teiste pilkude eest peita pole võimalik.
Meie loomulikult ei arvanud, nagu oleks Hiie süüdi selles, et tal on loll isa. Vastupidi, meile hakkas aina enam meeldima tema külastamine. See andis võimaluse Tambetile käkki keerata. Tema tahtis, et ta kallid hundid muudkui õgiksid, meie aga panime nad magama ja piltlikult öeldes näppasime Hiie tema vanemate poolt ehitatud puurist, mis koosnes suurest kirvest ja kuhjast jänestest, keda ta tükeldama pidi. Me käisime tema juures iga päev ja Tambet ning Mall ei suutnud ära imestada, miks hundid nii uniseks on muutunud ja enam päeval ei söö. Nad jäid isegi koju valvama, aga ussisõna sisistamine võtab vähe aega ning Hiie leidis ikka võimaluse selle lausumiseks, tõestades sellega oma vanematele, et hundid heidavad põõnama ka siis, kui vanemad on kodus.
Lõpuks kutsus Tambet kohale isegi Ülgase – kuidas siis muidu! Hiietark tuli ja uuris hunte, kes olid hommikuselt virged ja ulgusid nagu pöörased, aga sel ajal kui Ülgas ja Tambet läksid onni taha võpsikusse, et uurida, ega metsaemal või puuhaldjatel huntide unega mingit pistmist pole, sisistas Hiie oma ussisõnad, ja kui mehed mõtlike nägudega tagasi lauta tulid, magasid kõik hundid õiglase und.
“See on haldjate töö,” ütles Ülgas. “Selles pole kahtlust. Ma aiman, milles asi. Tambet, vana sõber, sinu huntide ulgumine ilmselt segab metsahaldjate und. Sa tead ju küll, et haldjad magavad just päeval, seega on neil põhjust pahandada, kui nende püha und eksitab sõgedate loomade kisa. Seepärast panevadki nad hundid magama. Sellega tuleb leppida, haldjaid pahandada ei tohi!”
Tambet leppis, sest kui asi puudutas haldjaid, muutus ta vaguraks nagu kitsetall. Iidsete kommete või hiietarga sõnade vastu välja astuda ei tulnud talle mõttessegi. Mis mind aga eriti hämmastas, oli see, et ei Ülgasele ega Tambetile meenunud ussisõnad. Ausalt öeldes olin ma olnud kindel, et nad saavad nipile kiiresti pihta, äratavad hundid üles ning keelavad Hiiel neid uuesti magama panna. Ülgas ja Tambet ju oskasid ussisõnu ja ehkki loomade uinutamiseks vajalik sisin polnud kõige lihtsamate killast, ei olnud see ka mingi sedasorti haruldane ja vähe tuntud sisin, nagu need, mida ma olin õppinud Intsu isa, vana ussikuninga käest. Ülgas ja Tambet pidid seda sisinat kindlasti tundma. Aga millegipärast ei tulnud võimalus, et hundid on ussisõnade abil magama uinutatud, neile pähegi. See oli veider.
Alles hiljem olen ma mõistnud, et ehkki Ülgas ja Tambet vihkasid kõiki külasse elama asunuid, ei elanud nad ka ise enam päriselt metsas. Nad olid pettunud ja pahased, nähes vana head metsaelu vähehaaval välja suremas, ning et sellest üle olla, klammerdusid eriti iidsete ning salapäraste tavade ning loitsude külge, otsisid pääseteed välja mõeldud haldjailmast ega hoolinud enam tavalistest ussisõnadest. Need tundusid neile liiga nõrgad; need polnud ju suutnud inimesi metsas kinni pidada, seega ei olnud neist mingit kasu. Ülgase ja Tambeti meelest võis abi olla veel vaid nõidustest, ent kuna ussid teadsid, et mingit nõidust pole olemas, ei tahtnud Ülgas ja Tambet nendega enam tegemist teha. Vaevalt oleks neid enam rahuldanud isegi Põhja Konn. Nad uskusid, et on leidnud midagi hoopis vägevamat ja muudkui jahusid oma haldjatest ning metsaemadest, kujutledes, et hoiavad elus muistseid väärtusi. Tegelikult olid nad neist sama kaugele eksinud kui inimesed külas. Aga nad ei mõistnud seda iialgi.
Nii saabusid Hiiele hoopis rahulikumad päevad, sest Tambet ja Mall leppisid sellega, et hundid päeval magama peavad. Haldjad ju soovisid nii. Nad muutusid hommikuti isegi rahutuks, kui hundid liiga kaua ärkvel püsisid ja lärmasid, kuna kartsid, et haldjad saavad tigedaks ning neile tuleb rahu taastamiseks ohvreid tuua. Paar korda venitas Hiie meie ässitusel huntide uinutamisega ning siis oli tore võsast piiluda, kuidas Tambet ja Mall ärevalt ümber lauda jooksid ning katsusid koledat ulgumist kuidagi summutada, et lugupeetud haldjad metsas rahulikult põõnata võiks. Neile ei tulnud pähegi võimalus hundid ise ussisõnade abil magama panna, ei, nad ootasid mingit haldjaloitsu, millest oli kõnelnud Ülgas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
