karju lapse peale!” käratas ema. Tema ei kartnud Tambetit põrmugi ja armastas ikka rääkida, kuidas Tambet talle paljude aastate eest ligi tikkus. Noor Tambet tahtis minu noorele emale meelehead teha, ronis kuuse otsa ja tõi sealt alla mitu kärge metsmesilaste mett. Siis läks ta emale külla, aga häbenes mett kõigi nähes käte vahel kanda ning torkas seepärast kärjed endale vammuse alla, vastu kõhtu. Ema juurde jõudes tahtis ta maiustuse uhkelt üle anda, aga oh häda – mesi oli soojas kohas sulama hakanud, kleepunud peigmehe kõhukarvade külge ning valgunud allapoolegi, nii et seda kuue alt välja võtta polnudki võimalik. Noor Tambet läks näost punaseks ja püüdis niimoodi istuda, et keegi tema viperusest aru ei saaks, aga minu ussihammastega vanaisa märkas tema nihelemist ja käratas: “Mis sul seal on? Näita siia!” Ning kui Tambet vastu puikles ja midagi kokutas, krahmas vanaisa tal hõlmast kinni ja rebis vammuse ühe korraga lõhki, nii et paljastusid meega üle valatud kõht ja till. See oli pööraselt naljakas, ütles ema, kuidas Tambet püüdis oma meega kokku kleepunud alakeha puhastada, ähkis ja puhkis ning pidi häbist hulluks minema. Lõpuks kutsuti kohale üks karu, et see Tambeti puhtaks lakuks, aga nähes, millist kehaosa ta täpselt lakkuma peab, karu keeldus, öeldes, et ta on isane. Selle koha peal lugu enamasti katkes, kuna ema ei suutnud edasi rääkida, vaid naeris nii, et kukkus põrandale, ja kui ma hiljem pärisin, mis Tambetist ja tema mesisest nokust edasi sai, rehmas ema üksnes käega ja vastas:
“No küllap ta kuidagi ikka ennast ära kasis, vaevalt et see tal praegu enam meega koos on. Ehkki – ega mina pole vaatamas käinud.”
On selge, et juba ainuüksi sääraste mälestuste tõttu suhtus ema Tambetisse igasuguse aukartuseta. Teda vihastas, kui keegi tema poja peale karjus, ning ta põrutas sama mõõduga vastu:
“Mis sa õiendad! Mine ja tapa oma hunte, kui tahad! Sul ongi neid liiga palju – kas sa ujud nende piima sees või? Mine ja kingi Ülgasele, siis võite neid koos tükeldada, kui lusti on. Muidu ainult kurnad oma tütart, kes peab su elajate eest hoolitsema nagu mõni vaene orjake! Häbene ometi, vaata kui väike ja nõrk ta on!”
“Jäta minu tütar rahule!” karjus Tambet.
“Ja sina jäta minu poeg rahule! Muudkui närid teise kallal, et ta külas sündis! Kas see tema süü on? Inimene ei saa valida, kus ilmale tulla. Ja mis see sündimiskoht loeb, näed, sina oled küll metsas sündinud, aga vahi mihuke sa oled!”
“Mihuke ma siis olen?”
“Lollakas oled!”
“Pea suu, vana karu lits!” käratas Tambet. See oli kõige hullem solvang, mis võis mu emale osaks saada, ja isegi minul oli seda kuuldes tunne, nagu oleksin peadpidi lõkkesse kukkunud. Need sõnad kõrvetasid.
Emal jäi esiteks hing kinni, siis hakkas ta imelikult turtsuma, nagu oleks talle midagi ninna läinud. Ta haaras mul käest.
“Lähme ära, Leemet,” ütles ta. “Mulle meeldib väga metsas elada, aga võib-olla peaksime tõesti külla kolima nagu teised. Metsa on alles jäänud ainult kõige hullem kõnts.”
Ta sülitas Tambeti poole, kes seisis, selg sirge ja pikkade hallide juustega kaetud pea uhkelt kuklas, olles ilmselt veendunud, et on vahvalt ning väärikalt kaitsnud metsa ja iidseid kombeid ning löönud põgenema ilged reeturid. Ja me tõepoolest põgenesime tookord koos emaga ning ma kavatsesin põgeneda ikka ja alati, kui Tambet kusagil silmapiirile kerkib. See mees äratas minus samasugust õudust nagu hiietark Ülgaski.
Niisiis lippasime Pärtliga võssa ja Ints vookles meie kannul. Põõsastes lesides nägime Tambetit möödumas ja tahtsime juba välja tulla, kui Ints ütles:
“Keegi tuleb veel.”
See oli Tambeti tütar Hiie. Ilmselt oli ta koos isaga kuhugi minemas, aga loomulikult ei hoolinud Tambet sellest, kas tütar jõuab temaga sammu pidada, vaid marssis uhkelt ees, samal ajal kui Hiie kaugel taga sibas. Hiiet me ei kartnud, seepärast tulime põõsastest välja ning ütlesime talle tere.
Hiiel oli ilmselgelt hea meel meid näha, sest tal avanes üliharva võimalus teiste lastega mängida. Ta vaatas kõhklevalt sinnapoole, kuhu oli kadunud Tambet, aga isa ei paistnud enam. Muidugi oleks ta pidanud Tambetile järele tõttama, aga kiusatus mõneks ajaks meie seltsi jääda oli liiga suur.
Me istusime lagendikule maha ja ajasime juttu. Põhiliselt ikka meie Pärtli ja Intsuga, Hiie kuulas ja vaatas niisama ning oli nii õnneliku ja elevil näoga, nagu võib olla üks äsjakoorunud liblikas, kes oma kestast välja poeb ning erutunult kirevat maailma vahib. Liblika nägu muidugi keegi ei näe, see on liiga tilluke. Hiiegi oli väike, hästi kõhn ja kuidagi haleda olemisega, ega me ei osanudki temaga õieti millestki rääkida. Meil olid omad naljad, mille üle me naersime, ja omad plaanid, mida me arutasime; aga Hiie ei hoolinud sellest, et ta paljudest asjadest aru ei saanud. Ta oli nagu näljane, kellele pakutakse tundmatut rooga ja kes selle tänulikult alla kugistab, nagu ta kugistaks alla ükskõik mille, mis ainult vähegi toitu meenutab. Hiie oli lihtsalt rõõmus, et kuuleb kellegi teise häält peale isa ja ema ning huntide, kelle ulgumisest tal võis tõeliselt villand olla.
Lõpuks tekkis meie jutus paus ja mul turgatas pähe, et lõppude lõpuks võiks ju ka Hiie käest midagi küsida, vähemalt jutujätkuks.
“Noh, mis sinul uudist?” kohmasin ma.
Hiie võttis mu küsimust väga tõsiselt. Tal läks isegi kulm kortsu, kui ta püüdis meenutada, mis tal siis ikkagi uudist on. Tüdruk oli silmanähtavalt hädas. Siiamaani olime rääkinud meie, nüüd oli tema kord ja ta ei tahtnud meid alt vedada ega meist kehvem olla, aga talle lihtsalt ei tulnud mitte midagi pähe. Kahtlemata oligi Hiie elu kole üksluine. Ta läks ärevuse tõttu näost valgeks ja vist neelas juba pisaraid, nagu ikka laps, kes teiste ees oma oskamatuse tõttu häbisse jääb, aga lõpuks tuli talle siiski midagi meelde ning ta hüüdis peenikese häälega:
“Me läheme täna öösel emaga kuupaistele vihtlema!”
See oli üle ootuste huvitav uudis. Ma polnud midagi säärast lootnudki. Hiie naeratas õnnelikult, sest enda arvates oli ta just õppinud selgeks teiste lastega vestlemise uhke kunsti.
Kuupaistel vihtlemine oli vana tava. Kord aastas läksid kõik naised ja vanemad tüdrukud – tittesid kaasa ei võetud – südaööl metsa, ronisid nii kõrgele puu otsa kui suutsid ning vihtlesid end kuukiirte paistel tammevihaga. Taevas pidi paistma täiskuu ning vihtlemine kestis kuni kuu loojumiseni. Usuti, et säärane vihtlemine annab elujõudu ning mingis mõttes oli see ka õige, sest need vanaeided, kes ei jaksanud enam puu otsa ronida ning seetõttu vihtlemisest kõrvale jäid, ei elanud enam kuigi kaua.
Mehed vihtlemas ei käinud ja tegelikult nad isegi ei teadnud, millal see õige täiskuuöö kätte jõuab. Naised ei öelnud seda neile kunagi, vaid lipsasid salamahti onnist välja siis, kui mees juba magas. Hommikul, kui mehed ärkasid, olid naised juba kodus, heas tujus ning õhetasid kuidagi kuldselt. Kuidas naised teada said, millal just õige öö on, seda ei teadnud ükski mees.
Nagu iga poiss, nii olime meiegi Pärtliga unistanud sellest, et satume kunagi kuuvalgel vihtlevate naiste peale ning näeme täpselt ära, kuidas see asi käib. Aga see ei õnnestunud iialgi. Passisin küll hoolega ema, aga sellest polnud abi. Pealegi oli hirmus raske terve aasta jooksul valvsust säilitada, sest kuuvalgel vihtlemine võis aset leida nii talvel kui suvel, sügisel kui kevadel. Õhtul ei ennustanud mitte miski, et emal öösel midagi ees seisab, aga hommikul säras ta näost, küpsetas põdrakintsu ja kiitis, kui värske on kogu ta keha pärast head sauna. Viimastel aastatel oli ka Salme emaga kaasas käinud, ja ometi ei ärganud ma kunagi õigel hetkel, et neid jälitada ning vihtlemist pealt näha.
Seepärast on selge, miks
