peletamas lõkkesuits? Paraku on see iidne hääldus tänaseks unustatud. Ka meie ei oska enam niimoodi rääkida, nagu kõneldi kümneid tuhandeid aastaid tagasi. Kõikidest putukatest saame me suhelda üksnes täidega, kes on kaua aega loomade kasukates elanud ja seal üht-teist õppinud. Aga juba kas või kihulase minema peletamine käib meilegi üle jõu. Kurb, et vanad teadmised kaovad.”
Ka minul oli sellest kahju, sest ma oleksin hea meelega tahtnud ka ise sääski ja parme endast ussisõnade abil eemal hoida. Nad olid ikka väga vastikud loomad ja hammustasid valusasti. Nüüd püüdsin ma vähemalt täidega kõnelemist ära õppida, aga seegi osutus liiga raskeks pähkliks. Ükskõik kui palju ma ka ei harjutanud, mitte mingil moel ei suutnud ma hääldada ussisõnu Pirre ja Räägu kombel. Erinevus oli juuspeen ja tahes-tahtmata libises mu keel vanasse vakku.
Pirre ja Rääk ütlesid, et ma parem ei piinaks end, kuna inimahvide hääldust pole võimalik õppida.
“See peab olema kaasasündinud, nii nagu sinu esiisadel olid kaasasündinud maohambad,” rääkisid nad. “Sa võid ju oma hambaid ihuda nii palju kui soovid ja loputada suud ükskõik millise leotisega, aga mürgiseks ei muutu su kihvad ikkagi. Nii on ka meie keelega. Sina pole inimahv. Meie perekonnad on küll suguluses, kuid nende teed läksid juba ammu lahku. Sul pole ju ka saba.”
Saba mul tõesti polnud, erinevalt Pirrest ja Räägust, kellel kasvas tagumiku küljes väike pehme muhk. Ma siis ei püüdnud rohkem täidega kõnelda ja tahtsin teada vaid seda, kas nad suudavad käsutada üksnes omaenda välja koolitatud putukaid või saavad hakkama ka võõra täiga.
“Me usume, et saame,” vastasid Pirre ja Rääk. Nad muide kõnelesid alati koos, üks lausus ühe sõna, teine teise, nii et polnud võimalik aru saada, kumma inimahviga sa parajasti vestled. Üldse polnud neid võimalik eraldi ette kujutada, nad olid alati kahekesi, liikusid külg külje kõrval ja istusid teineteise vastu liibudes. Ma ei tea, kas see tuli nende suurest armastusest või oli teineteise külge klammerdumine lihtsalt inimahvide komme. Peale Pirre ja Räägu ei tundnud ma ju teisi inimahve. Neid tõenäoliselt polnudki. Nad olid oma liigi viimased.
Igal juhul otsisin ma metsas üles ühe karu ja palusin, et ta annaks mulle mõne täi, kes ta karvade sees ring sibas. Karu oli lahkelt nõus. Ta luuras parajasti ühe mu õe sõbranna maja juures ja mul oli kuri kahtlus, et neil oli kokkusaamine kokku lepitud, sest karud lihtsalt ei suutnud end tüdrukutest eemal hoida. Küllap oli ka sellel karul mu õe sõbrannaga mingi armulugu pooleli, aga see polnud minu asi. Peaasi, et ta mu õde ei tülitaks. Võtsin karult täid ja jätsin ta põõsa alla istuma.
Selline naisejahil olev karu võib kannatlikult ühel kohal istuda mitu päeva, söömata, joomata, pea viltu, käpad vaguralt kõhu peal ning rumal, armunud nägu peas. Tüdrukutele avaldab see tohutut muljet. “Oi, kui armas mõmmi!” ohkavad nad heldinult ning karu, kes on suutnud endast soovitud mulje luua, ajab end jalule ja looberdab kohmakalt oma unistuste armsama poole, nurmelt murtud kullerkupp hambus. Ja kui tal veel on jätkunud osavust võililledest pärg punuda ja see endale poolviltu pähe seada, siis sellisele idüllilisele vaatepildile ei suuda ükski naine vastu panna.
Viisin karu käest saadud täid Pirre ja Räägu kätte ning pärast seda, kui inimahvid olid neid hellalt silitanud ja lubanud natuke aega oma karvastel sõrmedel ringi sibada, andsid nad täidele käsu selili heita – ja loomad tegidki seda ja siputasid jalgadega.
“Näed, kuulavad sõna!” ütlesid Pirre ja Rääk rõõmsalt. “Tublid loomad! Me laseme nad teiste juurde, meil on siin ruumi küll.” Täidest ei saanud neile iial küllalt, nad korjasid üles kõik, kes ette sattusid.
Parajasti oli Pirrel ja Räägul käsil veel üks põnev töö. Konnasuuruseid täisid olid nad juba aretanud, kuid neile oli sellest vähe ja nad tahtsid saada kitsesuurust täid. Kogukamad täid eraldati väiksematest, lasti neil paljuneda ning valiti taas välja kõige pirakamad loomad. Kõik see ei võtnud kuigi kaua aega, sest täid sigisid kiiresti ning andsid palju järglasi. Mõne kuu pärast oligi kitsesuurune täi sündinud. Peab küll ütlema, et minu arust oli see võimatult kole olevus. Väikese täi puhul polnud tema inetus nähtav, ta oli lihtsalt üks kübe, aga suur täi oli kõige ebameeldivam loom, keda üldse võis ette kujutada. Pirre ja Rääk nii ei arvanud. Nemad olid monstrumi üle väga rõõmsad.
“Vanadel aegadel olid kõik loomad palju suuremad kui praegu,” rääkisid nad. “Maailmas elas uskumatult kerekaid olevusi, kes tänaseks on välja surnud või kuhugi peitu pugenud, et pimeduses igavesti magada. Suurel loomal on ju ka suur uni! Nad ei ärka ilmselt enam kunagi ja mitte keegi ei näe enam neid uhkeid hiiglaseid. Seepärast ongi nii tore vaadata seda täid, kes sobiks imehästi mõne tohutu suure ja iidse olevuse kasukasse sagima. Leemet, vaata teda hoolega! Sa näed enda ees killukest sadade tuhandete aastate vanusest maailmast!”
Ma vaatasin seda killukest ja mulle ei meeldinud see üldse. Olin väga rahul, et elan just praegu, mitte saja tuhande aasta eest. Aga ma ei hakanud seda Pirrele ja Räägule ütlema, vaid kiitsin moe pärast nende täid ja nõustusin isegi elukaga jalutama minema, sest inimahvide arvates vajas täi liikumist. Pirre ja Rääk ise käisid oma koopa juurest eemal üliharva, kuna just nende eluaseme juures oli säilinud jupike ürgset padrikut, mis koosnes kummalistest, mujalt ammu kadunud taimedest, mida Pirre ja Rääk sõid ning mille pealt nad oma tõuke korjasid. Väljaspool seda väikest vanaaegset tihnikut ei tundnud nad ennast koduselt.
Ma kutsusin kaasa Intsu ja Pärtli, sidusin täile nahast rihma kaela ja viisin ta metsa kõndima. Putukas oli küll kitsesuurune, kuid äärmiselt loll. Ilmselt ei suutnud ta mõista, et pole enam seemne kasvu ja üritas läbi pugeda kõige kitsamatest piludest, ilmutades sealjuures meeletut agarust. Meie keelamisest ta ei hoolinud, vaid katsus ennast kangekaelselt litsuda mingitesse augukestesse, mis olid temast kümme korda väiksemad. Tulemuseks oli see, et täi jäi sageli kinni ning rapsis siis abitult oma jalgadega, kuni me ta suure vaevaga jälle välja koukisime. See tüütas hirmsasti ära ja me otsustasime jalutada kusagil lagedamas paigas, kus täil poleks võimalik kuhugi ronida.
Läksime järve äärde, aga täi oli veel tobedam, kui me arvata oskasime. Ta ei taibanud üldse, et veepind pole seesama mis muru, tormas reipalt otse järve ning kukkus loomulikult sisse.
“Kas see värdjas ujuda oskab?” karjus Pärtel ja ma ei osanud talle tõepoolest vastata, sest mina polnud täide alal asjatundja. Aga juba mõne hetke pärast selgus, et täi siiski mõistab ujuda, sest ta tõusis pinnale ja rabeles vees, kuid jällegi niivõrd rumalalt, et tüüris meist hoopis eemale, selle asemel et kalda poole hoida.
“Üle järve ta küll ei jaksa ujuda,” arvas Ints. “Enne väsib ära ning vajub põhja. Ja minu poolest võib ta sinna jäädagi, sellist looma pole kellelegi tarvis.”
“Ma kardan, et ma pean siiski vette minema ja katsuma ta ära päästa,” ütlesin mina. “Pirre ja Rääk oleksid kurvad, kui me teda tagasi ei viiks. Ta ju usaldati minu kätte ja ma vastutan tema eest.”
Kiskusin ennast alasti ja olin valmis vette hüppama, kui keegi mind karmilt peatas.
See oli hiietark Ülgas.
“Mis sul arus on, poiss!” küsis ta vihaselt. “Kas sa ei tea, et see järv on püha? Siin elab järvehaldjas, kellele ma noorkuu ajal alati kaks oravat ohverdan, et ta järve paigal hoiaks ega laseks selle voogudel meie elamuid uputada. Siin ei tohi ujuda, see ärritaks haldjat hirmsasti! Kõigepealt tiriks ta vee alla sinu, seejärel aga ujutaks üle kogu metsa. Pane kohe riidesse ja lahku siit koos oma sõbraga. Järvehaldjas armastab vaikust, teda ei tohi häirida.”
“Kahju küll, aga ma tahan seda elukat kätte saada!” ütlesin mina. Ülgas põrnitses järves mulistavat täid ning muutus näost kaameks.
“See
