ta puhkab kusagil sügaval ja tõuseb siis, kui me kõik koos teda kutsume. Rohkem polnud meil vajagi teada, sellest piisas. Olid ajad!”
Pärast, kui olime ära läinud ja äti oma koopa ette tukkuma jätnud, küsisin ma onu Vootele käest, kas ka tema teab midagi valvuritest ja võtmest.
“Ma olen sellest kuulnud,” ütles onu Vootele. “Aga ma arvan, et see on lihtsalt samasugune lora nagu see, mida ajab hiietark. Noh, kogu see haldjate ja näkkide jutt. Need on niisugused vanad muinasjutud, mis on välja mõeldud üksnes selleks, et leida igale keerulisele asjale lihtne põhjus. Keegi ei taha ju tunnistada, et ta on loll. Põhja Konn ilmus taevasse ei tea kust ja kadus jälle ei tea kuhu – ei saanud ju sellega leppida! Inimene ei talu, et ilmas on asju, mis jäävad väljapoole tema käeulatust. Siis mõeldigi välja lugu mingisugustest valvuritest, kes teavad Põhja Konna peidupaika, ja võtmest, mis sinna salakohta viib. Säärane asi lohutab inimesi – nemad küll ei tea, kus Põhja Konn magab, aga mingid inimesed siiski on, kes seda teavad, ja müstilise võtme abil on põhimõtteliselt ka temal võimalik see imeline koobas üles leida. Tänu sellisele muinasjutule muutub maailm hoopis lihtsamaks ja selgemaks.”
“Keegi ju ei tea, kust seda võtit leida,” ütlesin mina.
“Jah, aga ka selle kohta on olemas legend, mida vanamees sulle ei rääkinud,” vastas onu Vootele. “Mina olen kuulnud sellist juttu, et suvisel pööripäeval, siis kui päike kõige kauem taevas püsib, puhkeb õitsele sõnajalg ja just see õis ongi võti, mis aitab leida tee Põhja Konna juurde.”
“Kas siis sõnajalg õitseb?”
“Ei, muidugi mitte. Sõnajalg ei õitse iial, aga seda on ju nii meeldiv uskuda, et piisab vaid pööriööl metsas hulkumisest ning sõnajalaõie leidmisest, kui vajalik võti ongi käes. Muidugi, ka sõnajalaõie leidmine pole naljaasi ja muinasjutus öeldaksegi, et sellist õit leiab väga harva, aga ikkagi on ka see napp lootus palju meeldivam kui teadmine, et Põhja Konna elupaika pole mingil kombel võimalik leida, seisa selleks siis pea peal või lase kukerpalli. Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.”
Selles oli onu Vootelel õigus, sest ka mina ei leppinud selle jutuga. Muidugi, ma austasin onu väga ja uskusin kõike, mida ta räägib, aga kuna ma nii koledal kombel tahtsin Põhja Konna üles leida, siis veensin ma ennast, et sedapuhku ta eksib. Äkki ikka on olemas mingi võti! Seda oli palju põnevam uskuda kui onu sõnu. Kuna pööriöö oli kohe tulemas, jutustasin Pärtlile kõigest, mida ma olin kuulnud, ja kutsusin teda endaga sõnajalaõit otsima. Pärtel oli kohe nõus, Ints aga seevastu keeldus.
“See on lollus,” ütles ta. “Sõnajalg ei õitse kunagi, seda teavad kõik rästikud.”
“Aga pööriööl!” veensin mina rohkem küll ennast kui teda.
“Pööriööl samuti mitte,” vastas Ints. “See on naeruväärne. Kuidas sa saad uskuda sellist jama? Samahästi võiksid sa uskuda, et hunt oskab pööriööl lennata või et rästikule kasvavad pööriööl jalad. Loodus jääb ikka samaks, olgu öö missugune tahes.”
Ma sain muidugi mõistusega aru, et Intsul on õigus, aga sõge soov leida võti Põhja Konna juurde tegi mu jonnakaks.
“Mina igatahes lähen seda õit otsima,” kinnitasin. “Võib-olla pole sinu arust Põhja Konna ka olemas?”
“Põhja Konn on olemas,” vastas Ints. “Ta oli olemas juba enne seda, kui metsas roomas esimene rästik, ja elab igavesti. Seda ütles mulle isa. Ma ei tea, kus ta magab. Ükski rästik ei tea ja selle väljauurimiseks pole olemas ainsatki ussisõna.”
“On ju olemas valvurid ja võti!” õiendasin mina ja rääkisin, mida olin kuulnud luukerega sarnanevalt raugalt.
“Võib-olla,” ütles Ints. “Äkki on mõned inimesed tõesti Põhja Konna üles leidnud, seda mina ei tea. Rästikutel on palju teadmisi, mida inimestel pole, ja vahest on ka inimesed avastanud asju, millest meie midagi ei tea. Aga ma kinnitan sulle, et sõnajalaõis pole päris kindlasti see võti. Niisugust asja nagu sõnajalaõis pole lihtsalt olemas ja seda otsida võib ainult loll.”
“Mina lähen siiski!” teatasin raevukalt. Ints soovis mulle naerdes jõudu ja roomas koju. Meie Pärtliga aga jäime pööriööd ootama.
Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda hommikuni kestnud retke, mida mul on praegu piinlik meenutada. Ainsaks vabanduseks meie rumalusele saab olla vaid see, et me olime tollal tõesti üksnes poisikesed. Me kõndisime läbi pika maa, pöörasime ümber kõik ettesattunud sõnajalad, oletades, et imelik õis võib olla väga väike, torkab silma üksnes lähedalt vaadates. Aga me ei leidnud midagi. Ei saanudki leida. Ükski sõnajalg ei õitsenud ja hommik leidis meid ühe maha langenud puu najal lesimas, jalad hirmsal kombel väsinud ja kogu kere magamatusest roidunud ning raske.
Sealt leidis meid Meeme. Või õigemini, meie leidsime tema. Nagu ikka, polnud me märganud Meeme lähenemist, korraga pikutas ta lihtsalt teisel pool puud ja küsis:
“Poisid, kas te veini tahate?”
Mõnes muus olukorras me ehk isegi oleksime uudishimust seda keelatud külajooki proovinud, sest me olime kahekesi ja üheskoos on ikka julgem tundmatus kohas vette karata ning teha seda, mida kodus teha ei lubata. Aga sel hommikul olime liiga väsinud ja raputasime üksnes jõuetult pead.
“Mida te nii vara hommikul siin teete?” küsis Meeme. “Minu meelest jäävad teie hütid siit kaunis kaugele.”
“Me otsisime sõnajalaõit,” ütles Pärtel, ehkki ma teda küünarnukiga müksasin, sest olin juba hakanud uskuma, et onu Vootelel ja Intsul oli õigus ning sõnajalg õitseb tõesti ainult muinasjuttudes. Ja seepärast oli mul piinlik tunnistada, et me terve öö nii ogaral põhjusel ringi oleme kolanud.
Nagu ma kartsin, kukkuski Meeme irvitama, kuni kurku voolanud vein ta läkastama ajas.
“Sõnajalaõit!” kraaksus ta ka pärast köhimist naerda nagu vares. “Kas te rohelist rebast ei tahtnud otsida? Ma olen kuulnud, et siin metsas olevat ka sellist looma nähtud.”
“Me arvasime, et sõnajalaõis on võti,” seletas Pärtel, kes ei hoolinud minu müksudest või siis ei saanud neist aru ja arvas, et ma lihtsalt väsimusest tõmblen. Ja ta jutustas Meemele kõigest.
Meeme ei naernud enam, vaid üksnes mühatas põlglikult.
“Me lihtsalt tahtsime proovida,” ütlesin nüüd mina vabandavalt. “Muidugi oli see tobe, ilmselt pole mingit võtit üldse olemas.”
“Seda ma pole öelnud,” vastas Meeme ootamatult järsult. “Olemas pole sõnajalaõit.”
“Aga võti on?” küsisin mina.
“Nii nad räägivad,” kostis Meeme, nüüd jälle endise purjus tooniga. “Aga seda pole mõtet otsida. Võti tuleb ise õige inimese kätte, siis kui on paras aeg.”
“Kust sa seda tead?” küsisin mina.
“Nii rääkis mulle minu pime vanaema,” vastas Meeme, hakkas uuesti naerma ja köhima. “Ta rääkis veel seda, et mööda vikerkaart saab kuu peale kõndida ja et kui süüa peotäis mulda, siis muutub inimene käoks. Igasuguseid asju rääkis minu pime ja napakas vanaema, mine võta kinni, on see tõsi või mitte. Mina igatahes mulda söönud ei ole, sest ma ei taha käoks saada. Käod ei joo veini, vaid peavad võõrastesse pesadesse munema, aga mina tahan just nimelt juua. Poisid, teie terviseks! Ma kinnitan teile, vein on palju parema
