tapsid ka tema,” ütles onu Vootele. “See oli ühes suures lahingus, mis peeti ammu enne sinu sündi. Meie mehed läksid vapralt raudmeestega võitlema, kuid löödi pihuks ja põrmuks. Nende mõõgad olid liiga lühikesed ning odad liiga nõrgad. Aga see ei oleks muidugi mitte midagi lugenud, sest meie rahva relvadeks pole kunagi olnud mõõgad ega odad, vaid hoopis Põhja Konn. Kui meil oleks õnnestunud Põhja Konn äratada, oleks ta raudmehed ühe hetkega alla neelanud. Aga meid oli liiga vähe, paljud olid juba külasse elama asunud ega tulnud appi, kui neid paluti. Ja isegi kui nad oleksid tulnud, poleks neist abi olnud, sest nad ei mäletanud enam ussisõnu, aga Põhja Konn tõuseb üles vaid siis, kui teda kutsuvad tuhanded. Nii ei jäänud meie meestel muud üle kui katsuda võidelda raudmeeste vastu nende endi relvadega, aga see on alati lootusetu ettevõtmine. Võõrad asjad ei too kellelegi õnne ega edu. Mehed löödi surnuks ja nende naised, teiste seas ka sinu mõlemad vanaemad, kasvatasid oma lapsed üles ja surid siis kurvastusest.”
“Meie isa muidugi lahingus maha ei löödud,” täpsustas ema. “Temale ei julgenud keegi lähedale minna, sest tal olid mürgihambad.”
“Kuidas – mürgihambad?”
“Nagu rästikul,” seletas onu Vootele. “Meie muistsetel esivanematel olid kõigil mürgihambad, kuid nii nagu aja jooksul unustati ussikeel, nii kadusid ka mürgised kihvad. Viimase saja aasta jooksul on neid väga harva ette tulnud ja praegu ei tea ma kedagi, kes neid kannaks, aga meie isal olid mürgihambad olemas ja ta salvas oma vaenlasi armutult. Raudmehed kartsid teda pööraselt ja põgenesid kahte lehte, kui isa nende poole oma kihvu välgutas.”
“Kuidas ta siis kätte saadi?”
“Nad tõid kiviheitemasina,” ohkas ema, “ja hakkasid tema suunas kive lennutama. Viimaks saidki nad isale pihta ja lõid ta uimaseks. Siis sidusid raudmehed ta rõõmuhõisete saatel kinni, raiusid jalad maha ja heitsid ta merre.”
“Raudmehed vihkasid ja kartsid sinu vanaisa pöörasel kombel,” ütles onu. “Ta oli tõesti metsiku iseloomuga ja temas voolas meie esivanemate tuline veri. Kui me kõik oleksime säärasteks jäänud, ei oleks raudmehed ilmapealgi suutnud meie maale pesa ehitada – neile oleks kõrri karatud ja nad kontideni paljaks näritud! Aga paraku inimesed ja rahvad manduvad. Kaovad hambad, unustatakse keel – ning lõpuks küürutatakse vaguralt põllul ja lõigatakse sirbiga kõrsi.”
Onu Vootele sülitas ja põrnitses enda ette põrandale nii jubeda näoga, et ma mõtlesin – kange vanaisa julm veri pole ka tema pojas sootuks kaotsi läinud.
“Isa möirgas veel laineteski nii hirmsa häälega, et raudmehed põgenesid oma lossi ja sulgesid kõik aknaluugid,” lõpetas ema selle kurva loo. “Sellest on nüüd juba oma kolmkümmend aastat möödas.”
“Kas või ainult sellepärast peadki sa ussisõnad selgeks õppima,” ütles onu. “Oma vägeva vanaisa mälestuseks. Kihvu ma sulle suhu istutada ei saa, aga painduva keele küll. Sülita nüüd see plöga suust välja ja hakkame uuesti pihta.”
“Las ta ometi natuke puhkab veel!” anus ema.
“Ei ole midagi,” ütlesin mina, püüdes vaprat nägu teha. “Ega mu keel enam nii hirmsasti valutagi. Ma võin õppida küll.”
Oleks vale väita, et ussisõnade tuupimine hävitas minus kohe kõik unistused vokist, rehast ja leivalabidast. Ikka mõtlesin ma vahel imedele, mida ma külavanem Johannese ja tema tütre Magdaleena majas olin näinud, ning proovisin isegi salamahti ühte leivalabidat valmis meisterdada – voki ehitamise peale ei hakanud ma mõtlemagi, see tundus mulle lausa teisest maailmast pärit riistapuuna, mida tavaline inimene kunagi oma kätega valmis teha ei või. Ei tulnud see leivalabidaski mul suurem asi välja, jäi kuidagi kõveraks ning pinnuliseks. Teha polnud sellega midagi, koju viia ma oma kätetööd ei julgenud, nii jäigi ta võssa vedelema.
Pärtliga kokku puutudes me loomulikult meenutasime oma külaskäiku ja pidasime nõu, kas ehk veel kord põnevat maja vaatama minna. Külavanem Johannes oli meid küll tagasi kutsunud, aga tõrge küla vastu ei olnud meie hingest siiski kadunud ning ema ja onu jutud olid vähemalt minus seda võõristust tublisti kasvatanud. Nii soovitasin ma uue külaskäigu kuhugi kaugemasse tulevikku lükata ja üksinda Pärtel minna ei tahtnud. Küll kutsusin ma teda onu Vootele juurde ussisõnu õppima, aga Pärtel ütles nina krimpsutades, et tema ema juba õpetab teda, et see on vastikult raske ning mingeid lisatunde ta küll võtta ei kavatse. Nii jäin ma onu Vootele ainsaks õpilaseks.
Pärast esimesi piinavaid nädalaid, mille käigus mu keel mitu korda seenesuuruseks paistetas, hakkasid suulihased viimaks pingutustega harjuma ning mõnigi sisin kõlas juba päris õige sisina moodi. Kui ma esialgu olin ussisõnu tuupinud ennekõike kuulekusest ja lugupidamisest onu vastu, keda ma väga armastasin, siis ajapikku hakkas sisistamine mulle isegi meeldima. Põnev oli katsetada uusi sisinaid ning õnnestumise korral näha, kuidas kotkad kõrgel taevas ringi pööravad ning sinu juurde laskuvad, kuidas öökullid keset päeva oma pead puuõõnsustest välja pistavad ning emased hundid paigale tarduvad ja jalad laiali ajavad, et sul oleks mugavam neid lüpsta.
Ainult putukad ei mõistnud ussisõnu, kuna nende aju oli säärase tarkuse jaoks liialt väike, kõigest tolmuterasuurune. Nii polnud ussisõnadest abi sääskede või parmude vastu ja nendega ei saanud ravida mesilase hammustust. Satikad ei taibanud iidsest keelest mõhkugi, neil oli oma vastik pinin. Siiamaani kuulen ma seda, kui lähen allikale vee järele, samas kui ussisõnad on päästmatult välja surnud. Pinin on alles.
Aga siis, noore ja õpihimulisena, ei pööranud ma putukatele mingit tähelepanu ja lõin nad lihtsalt maha, kui nad mulle kallale kippusid. Satikad nagu ei kuulunudki metsa juurde, nad olid justkui lendav praht. Mina olin võlutud just nendest muutustest, mida ma tänu ussisõnadele metsas tähele panin. Kui ma varem olin lihtsalt seal ringi lipanud, siis nüüd võisin ma metsaga ka rääkida. See tundus otsatult lõbus.
Onu Vootele oli minuga rahul; ta kinnitas, et mul on ussisõnade peale soont, ja kui meil liha otsa lõppes, lubas minul uue kitse kohale kutsuda. Ma sisistasin, kits jooksis sõnakuulelikult kohale ja onu Vootele tappis ta, samal ajal kui ema heldinult kõike seda pealt vaatas. Ma olin siis üheksa-aastane.
Kõige soodsamalt mõjus minu õpingutele muidugi see, et ma sain tuttavaks Intsuga.
Ma olin sel päeval üksi, onu Vootele oli andnud mulle harjutamiseks ning päheõppimiseks mõned uued sisinad ja ma lebasin väikese allika juures ning susistasin neid püüdlikult, nii et keel sõlmes. Korraga kuulsin, et ka keegi teine sisiseb – valjusti ja hirmunult.
See oli üks noor rästik, keda ründas siil. Ma sisistasin siilile otsekohe kõige uhkema keelusisina, mis mul enda teada väga hästi välja tuli ning mis oli sundinud alati kõiki loomi kivina paigale tarduma, aga siil ei teinud mu häälitsusest väljagi. Siis sain ma aru, et sedasama sisinat oli ju pruukinud ka too väike rästik ning et minust oli ülimalt rumal püüda ussile ussisõnade kasutamises abiks olla. Ükskõik millise osavuseni inimene ussisõnade lausumises ka jõudis, ehtsa mao vastu ei saanud ta kunagi. Rästikud olid meile seda kunsti õpetanud, mitte vastupidi.
Väike uss ootas minult muud abi. Asi oli selles, et siilid on loomadest kõige rumalamad ega ole kõigi nende miljonite aastate jooksul, mil nende sugu ilmas ringi on jooksnud, suutnud ussisõnu selgeks õppida. Seetõttu olid nii minu kui ka noore rästiku sisinad määratud lolli tuimadele kõrvadele. Mitte millestki hoolimata ründas siil madu ja oleks talle ilmselt ka otsa peale teinud, kui ma poleks teda tubli jalahoobiga võssa virutanud.
“Ma tänan,” lõõtsutas väike madu. “Nende siilidega on alati üks häda, nad on rumalad nagu käbid ja mättad ning sa võid ennast kas või surnuks sisistada, ikka pole sellest
