joonistasin talle reha söetükiga seina peale.
“Ma olen seda reha näinud küll,” ütles ta. “Sellega pole meil siin mitte midagi peale hakata.”
See jutt tundus mulle uskumatult rumal ja vanamoodne. Kuidas? Kui on juba kord leiutatud nii pööraselt põnev asjandus nagu reha, siis on sellega kindlasti midagi peale hakata! Magdaleena isa Johannes ju ometi tarvitab seda!
“Temal on seda ehk tõesti vaja, sest rehaga saab heina kokku kraapida,” seletas onu Vootele. “Heina on neil aga vaja kasvatada selleks, et nende loomad talvel nälga ei sureks. Meil seda muret pole, meie põdrad ja kitsed saavad talvel ise hakkama, otsivad endale ise metsast süüa. Külarahva loomad aga talvel väljas ei käi, nad kardavad külma ja pealegi on nad nii rumalad, et võivad metsas käies ära eksida ja külainimesed ei leia neid enam üles. Nad ei tunne ussisõnu, millega saab kõik elusad olendid enda juurde kutsuda. Seetõttu hoiavad nad oma loomi terve talve ühes majas vangis ja söödavad neid suvel suure vaevaga kokku kogutud heintega. Vaat sellepärast on külaelanikel vaja seda naeruväärset reha, aga meie tuleme väga hästi ka ilma toime.”
“No aga vokk!” õiendasin mina. Vokk oli mulle tegelikult veel võimsamagi mulje jätnud, kõik need nöörid ja rattad ja muud surisevad jupstükid olid minu meelest midagi nii hunnitut, et seda polnud võimalik sõnadega kirjeldadagi.
Onu naeratas.
“Lastele jah sellised mänguasjad meeldivad,” ütles ta. “Aga meil pole tarvis ka vokki, sest loomanahk on sada korda soojem ja mugavam kui kootud riie. Külainimesed lihtsalt ei saa loomadelt nende nahku kätte, sest nad ei mäleta enam ussisõnu ja kõik ilvesed ning hundid jooksevad nende eest põõsasse või vastupidi, hüppavad kallale ja söövad ära.”
“Siis oli seal veel rist ja selle peal inimese kuju ja külavanem Johannes ütles, et see on jumal, kelle nimi on Jeesus Kristus,” kuulutasin mina. Onu pidi ükskord ometi aru saama, kui vaimustavaid asju külas leidub!
Onu Vootele kehitas vaid õlgu.
“Üks usub haldjaid ja käib hiies, teine usub Jeesust ja käib kirikus,” ütles ta. “See on ainult moeasi. Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast. Kaela riputamiseks või niisama mängimiseks.”
Ma olin onu peale solvunud – et ta sedasi kõik minu imed porri tõukas – ega hakanud sellepärast enam leivalabidast rääkimagi. Kindlasti oleks onu sellegi kohta midagi inetut lausunud, umbes nii et: meie ju ei söö leiba. Ma vaikisin ja põrnitsesin teda pahaselt.
Onu muigas.
“Ära nüüd vihasta,” sõnas ta. “Ma saan aru küll, et esimest korda külarahva elamist nähes lööb see kribu-krabu lapsel pea pulki täis. Mitte ainult lapsel, täiskasvanutel ka. Vaata kui paljud on metsast ära külasse kolinud. Sinu enda isa nende hulgas, tema rääkis ka muudkui sellest, kui tore ja uhke on külas elada, endal silmad särasid peas nagu metskassil. Küla ajabki hulluks, sest neil on seal tõesti palju isevärki riistapuid. Aga sa pead aru saama, et kõik need asjad on välja mõeldud ainult ühel põhjusel – nad on ussisõnad ära unustanud.”
“Mina ei oska ka ussisõnu,” porisesin vastu.
“Ei oska jah,” ütles onu, “aga sa hakkad neid kohe õppima. Oled juba küllalt suur poiss. Ega see kerge ole, seepärast paljud ei viitsigi tänapäeval sellega jännata ning mõtlevad pigem igasuguseid sirpe ja rehasid välja. See on palju hõlpsam – kui pea ei tööta, siis töötavad lihased. Aga sina saad hakkama, seda ma usun. Ma ise õpetan sind.”
4
Endistel aegadel olevat olnud täiesti loomulik, et laps juba maast madalast ussisõnad selgeks saab. Eks oli tollalgi osavamaid ussisõnade meistreid ning ka neid, kes selle keele kõiki varjatud peensusi ei mõistnud – aga oma igapäevase eluga tulid toime nemadki. Kõik inimesed oskasid ussisõnu, mida päris ammustel päevadel olid meie esivanematele õpetanud muistsed ussikuningad.
Minu sündimise ajaks oli kõik muutunud. Vanemad inimesed veel mingil määral ussisõnu kasutasid, aga tõelisi tarku oli nende seas väga vähe; noorem sugupõlv aga ei viitsinud raske keelega enam üldse vaeva näha. Ussisõnad pole lihtsad, inimkõrv suudab vaevu tabada kõiki neid juuspeeni erinevusi, mis lahutavad ühte sisinat teisest, andes lausutule sootuks teise mõtte. Samuti on inimese keel esialgu võimatult kohmakas ja paindumatu ning kõik susinad kõlavad algaja suus üsna sarnaselt. Ussisõnade õppimist tuleb alustada just nimelt keelele mõeldud harjutustest – selle lihaseid tuleb treenida päevast päeva, et keel muutuks sama vilkaks ning osavaks kui maol. See on esiotsa kaunikesti tüütu ja seetõttu pole imestada, et paljud metsaelanikud pidasid säärast pingutust paljuks ning eelistasid kolida külla, kus oli palju huvitavam ning ei vajatud ussikeelt.
Tegelikult polnud enam õigeid õpetajaidki. Ussisõnadest võõrdumine oli alanud juba mitu põlvkonda tagasi ja ka meie vanemad suutsid kõigist ussisõnadest kasutada vaid mõningaid levinumaid ja lihtsamaid, näiteks see sõna, mis kutsub sinu juurde põdra või hirve, et sa saaksid tal kõri läbi lõigata, või siis sõna raevunud hundi rahustamiseks, samuti tavaline loba ilmast ja muust säärasest, mida sobis ajada möödaroomavate rästikutega. Vägevaimaid sõnu polnud juba ammu tarvis läinud, sest kõige võimsamate sõnade sisistamiseks – et neist ka mingi tulu sünniks – läks ühekorraga tarvis mitu tuhat meest, keda metsas juba ammu leida polnud. Nii olidki paljud ussisõnad unustuse hõlma vajunud ja viimasel ajal ei vaevutud enam neid kõige lihtsamaidki selgeks õppima, sest nagu öeldud, kergesti nad meelde ei jäänud – ning milleks ikka vaeva näha, kui võib adra taga käia ja muskleid punnitada.
Niisiis olin mina päris erakordses olukorras, sest onu Vootele mõistis kõiki ussisõnu – kahtlemata ainsa inimesena metsas. Ainult tema käest oli mul veel võimalik õppida selle keele kõiki peensusi. Ja onu Vootele oli halastamatu õpetaja. Minu muidu nii lahke onu muutus korraga kivikõvaks, kui asi puudutas ussisõnade õppetunde. “Need lihtsalt tuleb ära õppida!” teatas ta lühidalt ning sundis mind ikka ja jälle kordama kõige keerukamaid sisinaid, nii et mu keel valutas õhtuti, nagu oleks keegi seda päev otsa väänanud. Kui siis tuli veel ema oma põdrakintsudega, raputasin ma ehmunult pead – üksnes kujutlus, et mu vaene keel peab kõigile päevastele vintsutustele lisaks ka mäluma ja neelama, täitis mu suu jubeda valuga. Ema oli meeleheitel ja palus onu Vootelet, et ta mind vähem kurnaks ning õpetaks esialgu üksnes kõige kergemaid sisinaid, kuid onu Vootele polnud nõus.
“Ei, Linda,” ütles ta mu emale. “Ma õpetan Leemetile ussisõnad nii selgeks, et ta ise ka enam aru ei saa, kas on inimene või uss. Praegu tunnen üksnes mina seda keelt nii, nagu meie rahvas seda aegade hämarusest saadik on tundnud ja tundma peab, ning kui mina ükskord suren, siis on Leemet see, kes ussisõnadel päriselt ununeda ei lase. Ehk õnnestub temalgi endale järeltulija välja koolitada, näiteks oma pojast, ja nii ei sure see keel ehk lõplikult välja.”
“Oh, sa oled kangekaelne ja kuri nagu meie isa!” ohkas ema ja tegi mu vaevatud keelele kummelikompressi.
“Kas vanaisa oli siis kuri?” mõmisesin mina, kompress hammaste vahel.
“Hirmus kuri,” vastas ema. “Muidugi mitte meie vastu, meid ta armastas. Vähemalt nii on mul meeles, ehkki tema surmast on juba palju aastaid möödas ja mina olin tookord alles väike plika.”
“Miks ta siis ära suri?” pärisin mina edasi. Ma ei olnud varem oma vanaisast kunagi midagi kuulnud ja tulin alles praegu üllatavale järeldusele, et otse loomulikult ei saanud minu isa ja ema siia ilma taevast kukkuda, ka neil pidid olema vanemad. Ainult et miks neist kunagi ei räägitud?
“Raudmehed
