põdra- ja kitseliha leidus seal alati mägede viisi.
Mina polnud veel aastanegi, kui me metsa tagasi kolisime. Seetõttu ei teadnud ma külast ega sealsest elust midagi, mina kasvasin üles metsas ja see oli mu ainus kodu. Meil oli tore onn sügaval laanes, kus ma elasin koos ema ja õega, ka onu Vootele koobas asus sealsamas lähedal. Tollal polnud mets veel päris tühjaks jäänud, veidi ringi liikudes kohtas päris kindlasti teisigi inimesi: vanaeitesid, kes lüpsid oma onni ees hunte, või pika habemega taate, kes ajasid juttu jämedate rästikutega.
Nooremat rahvast oli vähem ja nende arv kahanes pidevalt, nii et aina sagedamini võis sattuda mahajäetud eluasemetele. Need onnid kasvasid võssa, peremeheta hundid jooksid ringi ja vanemad inimesed rääkisid, et kord on täiesti käest ära ning see pole enam kellegi õige elu. Eriti kurvastati sellepärast, et enam lapsi ei sündinud, mis oli paraku loomulik – kellel neid sündima pidi, kui kõik nooremad inimesed ära külasse põgenesid? Käisin ka mina küla vaatamas, piilusin metsaservalt, lähemale minna ei julgenud. Kõik oli seal nii teistmoodi ja minu meelest palju uhkem ka. Oli palju päikest ja valgust, lageda taeva all seisvad majad tundusid mulle hoopis kenamad kui meie poolenisti kuuskede alla uppunud onn, ja iga maja juures nägin ma suurel hulgal lapsi ringi lippamas.
See tegi mind eriti kadedaks, sest mul oli vähe mängukaaslasi. Õde Salme minust eriti välja ei teinud – tema oli ju viis aastat vanem, tüdruk pealegi, temal olid omad toimetused. Õnneks oli olemas Pärtel, temaga koos me ringi jooksimegi. Ja siis oli veel Hiie, Tambeti tütar, aga tema oli jällegi liiga pisike, koperdas alles kangetel jalgadel oma maja ümber ja kukkus iga natukese aja tagant potsti istuli. Temast polnud esialgu mänguseltsilist, pealegi ei meeldinud mulle Tambeti pool käia – ehkki ma olin veel väike ja loll, sain ma ometi aru, et Tambet mind ei salli. Ikka turtsus ja puhises ta mind nähes ning kord, kui me Pärtliga marjult tulime ning ma murul ukerdavale Hiiele heast südamest maasikat pakkusin, karjus Tambet maja juurest:
“Hiie, tule sealt ära! Külarahva käest ei võta meie midagi vastu!”
Ta ei suutnud minu perekonnale kuidagi andestada, et me olime omal ajal metsast lahkunud, ning mind ja Salmet pidas ta kangekaelselt külalasteks. Pühas hiies põrnitses ta meid alati silmanähtava vastumeelsusega, otsekui pahaks pannes, et meiesugused külahaisuga rikutud olevused üldse nii tähtsasse paika trügivad. Ega ma hea meelega sinna hiide läinudki, sest see, kuidas hiietark Ülgas hiiepuid jänese verega kastis, ei meeldinud mulle sugugi. Jänesed olid nii armsad loomad, ma ei saanud aru, kuidas võis mõni inimene neid lihtsalt selleks tappa, et nende verega puujuuri niisutada. Kartsin Ülgast, ehkki väljanägemiselt ta kole polnud, pigem sellise heatahtliku vanaisa näoga ning ka laste vastu sõbralik. Vahel käis ta meil külas ja kõneles kõiksugustest haldjatest ning sellest, et eriti lapsed peavad nende vastu suurt austust üles näitama, enne allikal pesemist veehaldjale ohvri tooma ja pärast ämbriga vee ammutamist veel teisegi. Ning kui on soov jões supelda, tuleb lausa mitu ohvrit tuua, kui ei taha, et veehaldjas su ära uputab.
“Mis ohvrid need peavad olema?” küsisin mina ja hiietark Ülgas seletas lahkelt naeratades, et kõige parem on võtta üks konn, lõigata ta elusast peast pikuti lõhki ja visata allikasse või jõkke. Siis on haldjas rahul.
“Miks need haldjad nii kurjad on?” pärisin ehmunult, sest säärane konnapiinamine tundus mulle kole. “Miks nad kogu aeg verd tahavad?”
“Kuidas sa niimoodi rumalasti räägid, haldjad pole kurjad,” noomis mind Ülgas. “Haldjad on lihtsalt vete ja puude valitsejad ning meie peame nende käskusid täitma ja neile meelehead tegema, selline on iidne komme.”
Seejärel patsutas ta mind põsele, käskis tingimata varsti jälle hiide tulla – “sest need, kes hiies ei käi, rebitakse hiiekoerte poolt lõhki” – ning lahkus. Mina aga jäin hirmude ja kõhkluste küüsi, sest mitte kuidagi ei suutnud ma elusat konna pooleks lõigata, ning suplesin edaspidi väga harva ja võimalikult kalda lähedal, et jõuaks veest välja rabelda, enne kui verejanuline vetehaldjas saamata jäänud konnaraipe pärast mulle kallale kargab. Ka hiies käies tundsin ma ennast aina ebamugavamalt, otsides kõikjalt pilguga neid jubedaid hiiekoeri, kes seal Ülgase sõnul elama ja valvama pidid, kuid kohtasin üksnes Tambeti halvustavat pilku, kes pani kindlasti pahaks, et minusugune “külaelanik” pühas paigas ringi vahib, selle asemel et süvenenult hiietarga manamist kuulata.
“Külaelanikuks” pidamine mind tegelikult ei häirinud, sest nagu ma juba ütlesin, küla meeldis mulle. Katsusin ikka emalt välja pinnida, miks me sealt ära kolisime ja kas me ei võiks tagasi minna – kui mitte päriseks, siis vähemalt natukeseks, vaatama. Ema polnud muidugi nõus ja püüdis mulle seletada, kui tore on metsas ja kui tüütu ning raske on külarahva elu.
“Nad söövad seal leiba ja odrakörti,” rääkis ta, ilmselt soovides mind kohutada, kuid kuna mina ei mäletanud kummagi roa maitset, ei tekitanud nende nimetamine minus ka mingit jälestust. Vastupidi, need tundmatud toidud kõlasid ahvatlevalt, hea meelega oleksin tahtnud neid proovida. Nii ma emale ka ütlesin.
“Tahan leiba ja odrakörti!”
“Ah, sa ei tea, kui vastikud need on. Meil on ju nii palju head küpseliha! Tule ja võta, poja! Usu, see on sada korda parem.”
Mina ei uskunud. Küpseliha sõin ma iga päev, see oli tavaline toit, ilma igasuguse salapärata.
“Ma tahan leiba ja odrakörti!” jonnisin mina.
“Leemet, jäta ükskord see rumal jutt! Sa ei tea ise ka, mis sa räägid. Pole sul tarvis mingit leiba. Sa ainult arvad, et sa seda tahad, tegelikult sülitaksid kohe välja. Leib on kuiv nagu sammal, käib suus ringi. Vaata, mul on siin hoopis öökullimune!”
Öökullimunad olid minu lemmikud ja neid nähes lõpetasin ma jonnimise ning asusin mune tühjaks imema. Salme tuli tuppa, nägi mind ja karjus, et ema hellitab ainult mind – ka tema tahab öökullimune juua!
“Aga muidugi, Salme,” nõustus ema. “Mul on sinu jaoks munad ära pandud. Mõlemad saate võrdselt.”
Siis kahmas Salme oma munad sülle, istus minu kõrvale ja me luristasime teineteise võidu. Ning ma ei mõelnud enam leivale ega odrakördile.
3
Otse loomulikult ei suutnud mõned öökullimunad kuigi kauaks mu uudishimu surmata ning juba järgmisel päeval hulkusin ma taas metsaservas ja kiikasin ahnelt küla poole. Sõber Pärtel oli koos minuga ja tema oligi see, kes lõpuks ütles:
“Mis me ikka nii kaugelt passime, hiilime lähemale.”
Ettepanek tundus ülimalt ohtlik, juba paljalt sellele mõtlemine pani südame taguma. Ega Pärtelgi kuigi vapper välja näinud, ta vahtis mulle otsa sellise ilmega, justkui ootaks, et ma pead raputaks ja keelduks – küllap oli tal oma sõnade pärast hirm. Mina ei raputanud pead, vaid ütlesin hoopis:
“Lähme siis.”
Mul oli seda lausudes tunne, nagu ootaks mind ees hüpe mingisse musta metsajärve. Astusime paar sammu ja peatusime kõheldes, ma vaatasin Pärtlile otsa ja nägin, et sõber on näost valge nagu pilv.
“Kas lähme edasi?” küsis ta.
“Nojah.”
Me läksimegi. Jube oli. Esimene maja oli juba päris lähedal, aga ühtegi inimest õnneks ei paistnud. Me ei olnud Pärtliga kokku leppinud, kui kaugele me läheme. Kas päris majani välja? Ja mis edasi saab: kas vaatame uksest sisse ka? Seda me poleks küll julgenud. Nutt tikkus peale; oleks tahtnud ummisjalu metsa tagasi putkata, aga kuna sõber sammus kõrval, siis ei sobinud säärast argust välja näidata. Pärtel
