ja mättad, täiesti tuimad. Meie mürk ei mõju neile, nad teevad ikka oma tempe edasi. Veel kord suur tänu! Muide, sinu ussisõnad on juba päris head. Ammu pole kohanud inimest, kes neid nii hästi mõistaks. Minu isa räägib, et vanasti olevat tal inimestega paljustki rääkida olnud, aga nüüd ei oska inimesed enam muud kui ussisõnade abil kitsi tappa.”
Mul oli natuke häbi, sest olin ka ise just hiljaaegu ussisõnu sellel eesmärgil pruukinud, aga ma ei öelnud seda väikesele rästikule. Seletasin talle, nii hästi kui oskasin, et mind õpetab onu Vootele, ja nimetasin talle ka oma nime.
“Ma olen seda Vootelet näinud,” ütles rästik. “Minu isa tunneb teda hästi. Tema räägib meie keelt tõesti soravalt. Ta on meil ka külas käinud. Kui sa tahad, Leemet, siis võid ka sina meie juurde tulla. Lähme kohe, siis ma räägin isale ja emale, kuidas sa mu päästsid. Minu maokeelne nimi on sinu suu jaoks kole keeruline, aga sa võid mind näiteks Intsuks kutsuda.”
Ma olin kohe nõus rästikuga kaasa minema, sest polnud veel kunagi näinud, kuidas ussikuningad elavad. See, et minu uus sõber just ussikuningate sekka kuulus, oli ütlematagi selge. Ussikuningad olid tavalistest rästikutest palju suuremad ja täiskasvanud ussikuningatel säras laubal tilluke kuldne kroon. Intsul seda veel ei olnud, aga tema jämeduse ning arukuse järgi polnud kahtlustki, et tegemist on ussikuninga pojaga. Ussikuningaid oli palju vähem kui tavalisi usse, nad olid otsekui üksikud sipelgaemad keset miljoneid tillukesi töösipelgaid. Olin neid vahel näinud, kuid siiani polnud mul olnud juhust nendega rääkida. Ja ega ussikuningad pööranukski tähelepanu mingile väikesele poisile, nad olid selleks liiga tähtsad ja vägevad.
Seepärast olin väga põnevil, kui Ints mu ühe suure augu juurde juhatas ning sealt sisse pugeda käskis. Natuke kõhe oli, mitte küll nii kõhe, kui külavanem Johannese majja astudes – ussid olid ju ikka omad, nende poolt ei olnud mingil juhul midagi halba karta, aga ikkagi. Käik usside majja oli pime ja kaunis pikk. Aga Ints sisises julgustavalt mu kõrval ning see rahustas mind.
Lõpuks jõudsime avarasse koopasse. Küll seal oli palju usse! Enamasti tavalisi väikeseid rästikuid, aga nende seas ka tosinkond ussikuningat, kõigil uhked kroonid peas nagu kuldsed kibuvitsaõied. Kõige suurem neist oli ilmselt Intsu isa. Ints kõneles talle oma pääsemisest, tehes seda väga kiiresti, nii et mina ei suutnud sellest väledast sisinast suurt midagi mõista. Suur ussikuningas silmitses mind ja roomas lähemale. Kummardasin ja ütlesin onu Vootele õpetatud tervitussõnad.
“Ma kardan, et sina, mu kallis poiss, oled viimane inimene, kelle suust ma neid sõnu kuulen,” ütles ussikuningas. “Inimesed ei hooli enam eriti meie keelest ja otsivad ilusamat elu. Sinu onu Vootele on mu hea sõber. Mul on hea meel, et ta endale järglase on kasvatanud. Oled alati meie koopas teretulnud, eriti pärast seda, kui sa mu poja elu päästsid. Siilid on meie soo suurim nuhtlus. Harimatud, puupäised olendid!”
“Kahju, et inimesed nüüd nende jälgedes käivad,” poetas üks teine uss nurgast. “Varsti on nad samasugused.”
“Mis seal imestada,” lisas Ints. “Neile ju meeldivad raudmehed, aga need on vist siilide sugulased, samasuguse okkalise vammusega. Raudmehi inimesed juba toidavad, ma ei imestaks, kui nad varsti hakkaksid ka siilidele kaussi piima valama.”
Selle peale naerdi lõbusalt.
“Raudmees pole ikka päris seesama mis siil,” ütles nüüd seesama uss, kes ennist oli kõnelnud. “Siil ei võta oma okkaid kunagi ära, aga raudmees ajab oma kuue maha küll. Siilile ei tee meie mürk midagi, aga ühte raudmeest ma alles mõni päev tagasi suskasin, kui ta oli end paljaks koorinud ning ujumast tulles mulle otsa koperdas. Sellele mehele mürk mõjus – ta hakkas koleda häälega kisendama ja läks paiste.”
Ma ei olnud veel kunagi kuulnud, et madu inimest oleks nõelanud, ja see jutt kohutas mind. Intsu isa märkas seda ja susises mulle rahustavalt.
“Inimene, kes elab metsas ja mõistab meie keelt, on meie vend,” ütles ta. “Aga inimene, kes on läinud elama külasse ega mõista enam ussisõnu, süüdistagu iseennast. Kui ta meile liiga lähedale satub, siis me kõigepealt tervitame teda viisakalt, aga kui ta meile ei vasta, tähendab see, et ta pole enam meietaoline. Ta on nagu siil või putukas ja me ei haletse teda.”
“Milleks sa poisile seda räägid?” küsis nüüd kolmas uss, keda ma hiljem õppisin tundma kui Intsu ema. “Mis sa tast hirmutad? Temasse see ei puutu; tema päästis meie poja elu ja me oleme talle igavesti tänulikud. Ta võib tulla meie juurde, millal tahab, ja jääda siia, kauaks soovib. Ta on nüüdsest meie poeg.”
“Jah, seda ta on,” kinnitas Intsu isa. “Meie poeg. Ja kui minu sõber Vootele lubab, siis õpetan ma ka ise sulle hea meelega mõned ussisõnad. Vanasti oli see ikka nii, et inimesed ja ussid käisid tihedasti läbi. Vähemalt meie oma eluajal võiksime seda vana kommet jätkata. Saagu hiljem mis saab.”
5
Intsust sai minu suur sõber. Tegin ta tuttavaks ka Pärtliga, kes polnud küll ussisõnades nii osav kui mina, kuid veidike sisiseda suutis temagi. Sellest piisas, et Intsuga lihtsamad jutud maha ajada, ning keerulisematel puhkudel olin mina tõlgiks. Aja jooksul edenesid aga ka Pärtli oskused, sest kui sa ikka pead päevad läbi ussiga asju ajama, siis kleepub ka kõige tuimema keelega tüübile midagi külge. Ja see, et me pidevalt Intsuga koos aega viitsime, oli kah loomulik, sest kolmekesi on kõik mängud lõbusamad kui kahekesi.
Oli muidugi veel Tambeti tütar Hiie. Ta oli juba suurem – ei kukkunud enam iga sammu järel tagumikule – ja me oleksime ta hea meelega oma kampa vastu võtnud. Aga teda ei lubatud. Hiie isa Tambet oli lihtsalt selline mees. Esiteks ei sallinud ta mind, sest ma olin sündinud külas ja Tambet leidis, et tema tütrel ei sobi säärase poisiga koos mängida. Teiseks polnud tema meelest üldse vaja mängida, vaid tuli teha tööd.
Tambet oli sedasorti inimene, kes kangekaelselt keeldus tunnistamast tõsiasja, mis kõigile silmaga näha oli – nimelt et mets on tühi ja aina tühjemaks jääb. Tema sonis ikka mingist eestlaste kuldpõlvest, mil kõik maailma rahvad meie Põhja Konna ees värisesid ning laaned olid täis metsikuid sisisevaid mehi, kes ratsutasid huntide seljas ning kaanisid nende rammusat piima. Seetõttu pidas ta endiselt oma laudas sadat hunti, lüpsis ja treenis neid – mõistmata, et juba ammu ei ela metsas piisavalt inimesi, kes selle karja seljas ratsutaks, nagu polnud ka kedagi, kes jaksanuks ära juua meeletu koguse hundipiima. Teised inimesed olid oma hundikarja vähendanud ja loomad metsa lahti lasknud – sest milleks peaks üksik vanaeit kasvatama kümmet hunti, kui tal pole ainsatki last või lapselast? Talle piisab ühestki piimaloomast. Aga Tambet ei teinud nii, vastupidi, ta pidas huntide metsa vallapäästmist ennekuulmatuks alatuseks ning iidse eluviisi reetmiseks.
“Meie esiisade ajal ei jooksnud ükski susi vabalt metsas ringi,” kõneles ta raevunult. “Kõik seisid kenasti laudas, lüpstud ja valmis inimest oma seljas sõtta viima.” Teda ei huvitanud see, et enam mitte keegi sõjas ei käinud, ta nagu ei saanud sellest aru ja vahel tundus, et ta pidas tõelist elu üksnes mingiks paksuks uduks, mis lolle küll eksiteele viib, kuid millest tema kerge vaevaga läbi näeb. Ta oli surmkindel, et see udu peagi hajub ning siis hakatakse elama jälle nii nagu ennemuiste. Seepärast ei vähendanud ta oma hundikarja, vaid vastuoksa, suurendas seda, püüdes hulkuvaid hunte, kes tema sõnul polnud loodud mitte selleks, et saba seljas metsas ringi traavida, vaid inimese teenimiseks. Loomulikult kulus taolise hulga huntide hooldamiseks meeletult aega ja vaeva ning see oli üks põhjus, miks Hiiel ei õnnestunud meiega mängima lipata. Ta pidi hunte lüpsma ja neile toitu ette viskama, ehkki oli alles laps. Minu ema pidas seda hirmsaks kuritööks ning tuli tihti koju, siunates Tambetit ja tema naist, kes oma tütart liiga ränga tööga piinavad.
“Tulin täna jälle Tambeti juurest mööda ja nägin, kuidas vaene Hiieke jäneseid tapab,” jutustas ta. “Hirmus
