style="font-size:15px;"> 6
Meeme oli küll ka igasugust plära ajanud, aga mõned sõnad tema jutus panid mind mõtlema. Võtit pole mõtet otsida, oli Meeme öelnud, võti tuleb ise inimese juurde. Loomulikult! Minu poisikesesüda paisus uhkusest, sest mulle tundus, et ma olen Meeme sõnadest aru saanud ja taibanud nende varjatud mõtet. Salapärast võtit ei olnud võimalik leida kusagilt metsast või sambla seest, see polnud mingi riisikas või pohl, mida iga suvaline marjuline endale suhu võib toppida. See pidi olema hoopis mingi hästi hoitud ja peidetud ese, mida asjasse pühendatud teineteisele edasi andsid. Eks olnud ju rauk kõnelnud valvuritest! Küllap liikus võti ühe valvuri käest teise kätte. Vahest pärandati seda. See tundus kõige tõenäolisem, sest miks pidanuks valvur niisama heast peast kalli aarde enda käest ära andma. Mina poleks mingi hinna eest andnud. Aga surma korral – see oli teine asi. Üks valvur koolis ja tema asemele asus uus.
Ma närisin ärritusest küüsi. Tundsin sügavat rahulolu oma nutikuse üle, aga veelgi enam erutas mind teadmine, et minagi olin mõned aastad tagasi ootamatu kingituse saanud. Sõrmuse! Mul polnud muidugi mingit alust uskuda, et just see Meeme kingitud sõrmus ongi ihaldusväärne võti, mis aitab leida tee Põhja Konna juurde. Samas ei saanud salata, et sõrmuse minuni jõudmises oli palju kummalist. Miks Meeme selle ikkagi just mulle andis? Mehed ja poisid ei kandnud sõrmuseid. Olnuks palju loogilisem, kui sõrmus läinuks mõnele naisele, ehkki nemadki ehetest suuremat ei pidanud, pealegi oli igas peres sääraseid kulinad niigi iga näpu jaoks. Vanad, Põhja Konna aegadel hangitud aarded olid ju suures osas alles ning vedelesid kasutult kirstudes. Aga see sõrmus oli pakitud nahast kotikesse, ta oli teistest omataolistest eraldatud ning ühes sellega esile tõstetud. Minu sõrmusega pidi olema seotud mingi saladus ja mina olin oma lapsikus õhinas surmkindel, et tegemist on võtmega.
Ainus, mis minus veel kõhklusi tekitas, oli see, et sõrmuse andis mulle Meeme. Miks just tema? Kas ta teadis, millise varandusega on tegu? Kui teadis, miks ta seda siis endale ei jätnud? Mis inimene see Meeme õieti oli? Nagu juba öeldud, mina olin teda näinud alati üksnes kusagil vedelemas ja veini kaanimas, varasematel aegadel seent söömas. Ta nägi välja kuidagi tatine, vaigu ja poriga koos, silmad ähmased ja kulmud kõõma täis. Tema välimus polnud usaldusväärne. Oleks selle sõrmuse mulle kinkinud onu Vootele või hiietark Ülgas või isegi Tambet (tema poleks seda muidugi mitte mingi hinna eest minusugusele külas sündinule andnud), ei kahelnuks ma enam põrmugi, et too aare on mingil kombel tähelepanuväärne. Meeme puhul võis olla tegemist vaid vintis inimese tembuga. Leidis kuskilt mingi vana sõrmuse, pakkis nahatüki sisse ja sokutas mulle. Ja naerab nüüd pasknääri kombel, kui ma sõrmuse sõrme panen ning loodan, et see mu Põhja Konna juurde viib.
Seepärast otsisin ma hakatuseks üles onu Vootele ja pärisin tema käest:
“Räägi mulle Meemest.”
“Miks tema sind korraga huvitab?” imestas onu Vootele. “Kas ta pakkus sulle veini? Seda ei tohi juua, see teeb peast segaseks.”
“Ei pakkunud. Või tegelikult pakkus küll, aga ma ei võtnud. Seeni pole ka võtnud. Räägi, kes ta on! Miks ta alati maas vedeleb ja mitte kunagi ei kõnni?”
“Küll ta ikka kõnnib ka, ega ta ju alati ühes kohas põõna,” ütles onu Vootele ja näppis habet. “Vaata, Leemet, Meeme on üks imelik inimene. Omal ajal oli ta suur sõjamees, vapper ja tugev. Ta oleks õigupoolest pidanud juhtima seda lahingut, kus sinu isaisa surma sai. Aga Meeme ei tahtnud sinna lahingusse minna. Tema arvates oli see hirmus rumal mõte – minna raudmeeste vastu nende endi relvadega. Isegi hundid jäeti ju koju ja kõmbiti jala lagedale väljale, kus raudmehed meie omad kerge vaevaga puruks lõid. Meeme nägi seda ette ja ütles, et niisugune sõjakäik on selge lollus. Aga teda ei kuulatud.”
“Miks?”
“Sellepärast, et paljude meelest olid raudmehed meist targemad. Nad imetlesid salamahti nende rauast kuubesid ja helkivaid mõõku, ehkki nende vastu sõtta marssisid. Arvati, et huntide seljas ratsutamine ja tihnikus võitlemine on ajast ja arust ning et ükski moodne sõjavägi niiviisi ei võitle. Kui Meeme neile seletas, et meie peaksime ikka oma iidsete relvade juurde jääma, kinnitasid paljud, et selline taktika oleks selge enesetapp. “Me peame õppima arenenud rahvastelt,” ütlesid nad, “ja kui raudmehed sõdivad lagedal väljal ja ilma huntideta, siis järelikult on niimoodi õigem ja tulusam. Küllap nemad juba teavad, mis hea on! Nad on ikkagi kaugetelt maadelt siia purjetanud! Me peame neilt õppima, mitte minema lahingusse nagu mingid inimahvid. Ei saa eestlaste nimele sedasi häbi teha! Nähku raudmehed, et ka meie oskame sõdida inimese kombel! Et me pole küünevõrdki teistest rahvastest halvemad!”
Ja nii mindigi sõtta jala, ilma huntideta, ja võeti kaasa raudmeeste käest näpatud relvad. Ning loomulikult saadi lüüa. Peale minu isa ei pääsenud sealt väljalt keegi eluga ja tedagi päästsid üksnes mürgihambad, kõige iidsem relv, mis tänaseks päevaks on täielikult inimeste suust kadunud, aga mitte mõõgad ja odad.”
Onu Vootele urgitses hamba vahelt lihakiu, neelas selle alla ning rääkis siis edasi.
“Siis hakkas Meeme üksipäini raudmeeste vastu võitlema ja ta ei kasutanud mõõka ega oda, vaid vanu häid ussisõnu, mis ajasid kõik loomad pööraseks – nood kihutasid raevust meeletutena raudmeestele kallale, kui Meeme selleks ainult käsu andis. Ta pidas oma lahinguid laane serval, varitsedes sinna eksinud raudmehi. Hundid kargasid raudmeestele puude vahelt kallale ja vedasid võõramaalased tihnikusse, kus Meeme nad vana hea kirvega tükkideks raius. See ei olnud kindlasti sedasorti sõda, mida armastasid pidada raudmehed, ja kaugeltki mitte moodne, aga väga tõhus. Raudmehed kartsid peagi metsa nagu tuld, sest nad teadsid, et seal varitseb surm. Nad ei saanud metsa ka vältida, ikka pidid nad sellest mööda või läbi ratsutama – ja sageli ei tulnud nad teisest otsast enam välja. Võib vaid kujutleda, mida me oleksime võinud saavutada, kui kõik mehed Meeme kombel metsas ussisõnade ja huntide abil võõramaalasi oleks maha nottinud, selle asemel et edeval kombel avalikku lahingusse ratsutada. Nüüd tegi Meeme üksinda ära kümne mehe töö, aga ega see teda murdnud.
Asi oli hoopis selles, et ehkki Meeme võitles nagu pöörane ja raius raudmehi justkui pikne, kolis aina rohkem inimesi külasse elama. Meeme puhastas metsa võõramaalastest, aga mingil hetkel polnud sellel enam mõtet. Mets jäi aina tühjemaks ja Meeme, kes oli seadnud eesmärgiks oma rahva päästmise ja raudmeeste tapmise, nägi, et see rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja. Milleks pidi Meeme veel võitlema? Ta nägi, et inimesed ei vaja tema abi. Siis tappis Meeme raudmehi veel ainult juhul, kui need talle päris jalgu jäid, muul ajal aga sõi seeni ja magas.”
“Nüüd joob ta veini,” ütlesin mina.
“Vahet pole. Talle ei lähe enam miski korda, ta on kõigele käega löönud ning tahab veel üksnes puhata.”
Ma tänasin onu Vootelet ja kõndisin minema. Onu jutt oli olnud väga huvitav, kuid mis peamine – see kinnitas mu usku sõrmusesse. Meeme, endine vägev sõdalane, võis olla see mees, kes annab mulle võtme. Endale ei hoidnud ta seda sellepärast, et miski teda enam ei huvitanud, isegi mitte Põhja Konn. Seda oli mul siiski raske ette kujutada. Kuidas saab lüüa käega isegi Põhja Konnale? Kuidas saab olla nii väsinud?
See polnud aga minu asi. Mina ruttasin koju ja otsisin üles oma sõrmuse. Võtsin selle kotist välja ning torkasin näpu otsa.
Olin salamisi lootnud, et mingi salajõud hakkab mind sedamaid sõrmepidi Põhja Konna koopa poole vedama, katsu ainult piisavalt kiiresti kaasa joosta, aga midagi sellist ei juhtunud. Sõrmus istus mul näpu otsas nagu sõrmus ikka ja ma mõistsin, et Põhja Konna otsimine pole nii lihtne.
Ma olin igal juhul valmis katset tegema.
