raske, sest lisaks kõhunahale tuli läbi lõigata ka paks rasvakiht, mis munga vatsa kattis. Nuga kadus peaaegu pidemeni voltide vahele, kuni lõpuks Ints hüüdis:
“Vaskuss ütleb, et ta näeb su nuga! Uurista nüüd auk laiemaks.”
Nüüd kuulsin ka ise vaskussi sisinat. Keerasin nuga käes ja sain sel kombel valmis paraja augu, kust sõrmus pidi läbi mahtuma.
“Topi nüüd!” käskis Ints vaskussi.
Augu all oli näha liikumist ja mõne aja pärast hakkas munga seest paistma kulla läiget. Sõrmus kerkis päevavalgele. Sain sellele näpud taha ning järgmisel hetkel oli sõrmus minu käes. See oli limane ja verine, aga ma pühkisin ta vastu rohtu puhtaks ning torkasin sõrme.
“Tule nüüd välja!” ütles Ints vaskussile. “Kõik on korras.”
Veidi aja pärast ilmuski vaskuss nähtavale, aga ta ei tulnud mitte suust, vaid munga kleidi ääre alt.
“Ei hakanud ümber pöörama,” susistas ta.
“Suur tänu sulle,” ütlesin mina. “Astu teinekord meie poolt läbi, mu ema pakub sulle põdrakintsu.”
“Suure rõõmuga!” lubas vaskuss ja kadus metsa.
“Märkasid, milline ta välja nägi?” küsis Ints sosinal. “Jube! Ma ei kujuta ettegi, et mina oleks kõigest sellest läbi roomanud. Mis mu nahast järele oleks jäänud? Seda roppust ei pese üheski allikas maha.”
“Vaskuss on ise ka sita värvi, tema peal ei olegi see nii väga näha,” ütlesin mina.
Me pidasime aru, kas jätkata Põhja Konna otsinguid, kuid õhtu oli juba käes ning mõlemal kõht tühi. Otsustasime minna koju sööma ning otsida Põhja Konna mõni teine kord.
“Pealegi ma ei usu enam, et see on õige sõrmus,” ütles Ints, kui me juba koduteele olime asunud. “Õige sõrmus poleks mingil juhul munga makku sattunud. Ega siis Põhja Konn kusagil soolikates ela!”
“See oli õnnetu juhus!” väitsin mina, aga Ints vangutas üksnes kahtlevalt pead.
7
Me käisime veel mitmel korral sõrmusega õnne katsumas, aga kasu polnud sellest midagi. Põhja Konn jäi leidmata. Ikka lõppesid meie retked sellega, et mingil hetkel me enam edasi minna ei viitsinud, vaid hakkasime hoopis mustikaid sööma.
Viimaks jõudsin järeldusele, et kingituseks saadud sõrmus pole ikkagi õige võti või kui see ka on, siis nõuab selle kasutamine palju vaeva ja selliseid teadmisi, mida minul pole. Ma kaotasin sõrmuse vastu huvi, toppisin selle tagasi nahast kotikesse ja tegelesin teiste asjadega.
Põhja Konna otsingutel olin ma tihtipeale inimahvide hüti juurde sattunud. Loomulikult tundsin ma neid juba varem, sest paljuke meid, inimesi, metsa alles jäänud oli. Ning Pirre ja Rääk olid ju ka tegelikult inimesed, ehkki karvasemad kui ükski meist. Seda oli selgelt näha, kuna nad ei kandnud seljas loomanahku, vaid jalutasid ringi ihualasti. Nad väitsid, et säärane on iidne komme ja et meie rahva allakäik ei alanud mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ning võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad. Nende endi majapidamises polnud kübetki metalli, üksnes kivist valmistatud pihukirved. Need olid kohmakad ja peaaegu vormitud, kuid Pirre ja Rääk kinnitasid, et see-eest istuvad nad mugavalt peos ja mõjuvad tervislikult.
“See on meie oma kivi, mitte mõni võõramaa raud,” rääkisid nad. “Kui sa sellise kivi pihku võtad, annab see sulle jõudu juurde, masseerib su peopesi ja rahustab närve. Vanasti tehti selliste kivikirvestega kõik tööd ära, tuju oli hea ja keegi ei tülitsenud.”
Erinevalt Tambetist, kes ju samuti esivanemate kombeid pühaks pidas ja vankumatult mööda varasemate sugupõlvede poolt sisse tallatud rada katsus marssida, olid Pirre ja Rääk väga leebed. Nemad ei nõudnud kelleltki midagi. Nad ei tahtnud, et teised inimesed tagumiku paljaks võtaks, ega riielnud kunagi, kui nägid kellegi vööl nuga või vammuse küljes sõlge. Kui keegi oleks Tambeti juurde läinud, leivatükk käes, oleks ta sellisele jultunule võib-olla hundid kallale ässitanud, igatahes sõimanud oleks ta säärast külarahva sabarakku kõige vängemalt. Pirre ja Rääk seevastu ei öelnud ealeski kellelegi halvasti. Nad olid sõbralikud, kostitasid kõiki ega solvunud isegi selle peale, kui külaline nende pakutud pooltoorest lihatükki süüa ei soovinud. “Nojah, sa pole harjunud,” ütlesid nad lahkelt ning naersid, kollased kihvad säramas. “Sina sööd ju kõrbenud toitu. Pole midagi, eks me siis kõrvetame selle lihatüki sinu jaoks päris mustaks, kui sulle niiviisi rohkem meeldib. Aga ega see tervislik küll ei ole, vanad inimahvid sõid kõik pooltoorest liha, see on seedimisele hea. Noh, sina meid ju nagunii ei usu. Tõuke sa ka ei soovi? Ilmaaegu, see on meie rahva muistne maiusroog! Vaata, võtad tõugu, pigistad endale keele peale tühjaks – mm! Küll on magus!”
Nad kissitasid mõnust silmi ja limpsisid huuledki tõugupudrust puhtaks, kuid ometi ei veennud see ülimat naudingut väljendav esitus mind iialgi tõuku proovima. Pirre ja Rääk ei käinud peale. Nad praadisid minu lihatüki mustjaspruuniks ja soovisid päikeselise naeratuse saatel head isu. Seejärel lasid nad mul rahus süüa, krõhvitsedes ise teineteise karvades ning noppides sealt kuuseokkaid, sipelgaid ja ämblikke.
Ma olin juba väikese poisina aeg-ajalt Pirre ja Räägu juures käinud, esiti koos onu Vootelega, hiljem juba üksi või siis Pärtli seltsis. Aga just Põhja Konna otsingute ajal õppisin ma inimahve lähemalt tundma. Jäin paar korda nende juurde isegi ööbima, kuna päev otsa kestnud matk läbi metsa oli mu lõplikult ära kurnanud ning ma ei jaksanud õhtul enam koju tagasi minna. Ema teadis, et metsas ei saa minuga midagi juhtuda, sest ussisõnad olid mul juba täiesti selged ning tänu neile polnud mul midagi karta. Seepärast ta ei muretsenud, kui ma ööseks koju ei ilmunud. Vahel magasin ma Intsu juures ussipesas, vahel ööbisin onu Vootele pool. Aga inimahvide juures meeldis mulle viimasel ajal sellepärast, et seal olid täid.
Pirre ja Rääk kasvatasid neid. Täid olid nende lemmikud. Inimahvidel polnud lapsi, seega suunasid nad kogu oma õrnuse ja hoole täidele. Satikad elasid just nimelt nende jaoks ehitatud puurides, neid oli palju ning nad olid väga erinevad. Seal oli päris tavalisi halle täisid, aga ka konnasuuruseid, erilise toidu ning aretuskunsti tulemusel sündinud loomakesi, keda Pirre ja Rääk vahel sülle võtsid ja oma karvaste kätega paitasid. Mis kõige huvitavam – kõik need täid kuulasid oma peremeeste sõna. Nagu juba öeldud, putukad tavaliselt ussisõnadest aru ei saa. Sa võid sipelgaga kõnelda palju tahad, tema sinust ikkagi välja ei tee. Rohutirts ragistab ikka laulda, hoolimata sellest, et sa oled talle korduvalt karjunud ussisõnu, mis iga teise looma sedamaid tummaks sunniks, nii et sa võid rahus magama jääda ega pea kuulama häirivat kisa. Tirtsu puhul see ei toimi. Ka ämblikule või lepatriinule pole võimalik midagi selgeks teha, nad on sündinud idioodid. Ning ka täid on tegelikult ülimalt nürimeelsed olendid, kes tavaliselt kunagi sinu tahtmist ei täida. Seda imetlusväärsem oli, et Pirre ja Rääk olid nad välja treeninud nagu mõne targa võitlushundi.
Täid tegid täpselt seda, mida nende peremees ja perenaine käskisid. Nad tulid lähemale, heitsid pikali, võtsid ritta, ronisid teineteisele selga ja rullisid ennast maas nagu rebasekutsikad. Kui nende poole sirutati käsi, andsid nad viisakalt käppa.
Kõiki neid vigureid tegid nad ainult Pirre ja Räägu käsu peale. Kui mina neid millekski sundida üritasin, ei liigutanud nad ainsatki koiba. Ma olin väga pettunud, sest oma teada oskasin ma ussisõnu väga hästi, mitte halvemini kui inimahvid. Kui ma Pirre ja Räägu käest küsisin, miks täid minu ussisõnadest aru ei saa, naersid inimahvid lõbusalt.
“Tavalistest
