endal pisarad suurest pingutusest silmas. Kui kõik oli raiutud, hakkas jäneseid huntidele ette viima. No milleks peab inimesel ometi neid hundivolaskeid laudas nii palju olema, las traavivad metsas ringi ja otsivad ise toitu! Südametu inimene on see Tambet, ja püsti ogar! Piinab omaenda last. Ja see Mall on veel hullem – mis ema ta on, kui laseb oma tütrel sellist orjatööd teha! Mina küll ei lubaks kellelgi oma lapsi niimoodi vintsutada! Kui minu mees sunniks sind sedasi jäneseid raiuma, siis ma lööksin tal endal…”
Selle koha peal jäi ema vait, sest talle tuli meelde oma patune armastus karu vastu ja see, kuidas mu isa oma peast ilma oli jäänud, ning tal hakkas piinlik. Kuid tõsi see oli, et Tambet ja Mall hoolisid oma tütrest õige vähe. Nende jaoks oli esmatähtis elada nii, nagu elasid esivanemad. Justkui püsiks päike liikumatult taevas, loojumata ning taas tõusmata, nagu polekski mets vahepeal inimestest tühjaks jooksnud ja kogu maailm teiseks muutunud. Säärase mulje jätmise nimel võis ohverdada kõik, võis töötada, nii et veri küünte all, ja sundida selleks ka oma tütart.
Hiiel oli veel teinegi mure, peale selle et ta pidi päevad läbi hunte toitma ja suure kirvega jäneseid hakkima. Nimelt ei joonud ta hundipiima ja see oli Tambeti meelest erakordselt halb. Mõelgem esiteks laudas kükitavale hundikarjale, kes lüpsid nagu jõed! Mida pidi selle piimaga peale hakkama? Seda tuli loomulikult juua ja iga pereliige pidi andma oma panuse. Peale selle, puhtalt praktilise põhjuse, oli Tambet sügavalt veendunud, et iga õige eestlane peab jooma hundipiima, sest nõnda tegid juba meie esiisad ja esiemad ning just hundipiim andis neile otsatu jõu ning väe. Seega oli hundipiimast keeldumine kohutav kuritegu, see oli vanade kommete reetmine ning miski ei saanud Tambeti meelest olla jälgim.
Kõige ebameeldivam oli aga see, et säärane vastuhakk leidis aset tema enda peres. See tuli murda! Hiiele valati piima vägisi suhu, kui aga tüdruk oksendama hakkas, tõmbus Tambet viha pärast näost punaseks ja röökis nagu sokk. Ta ei osanud enam Hiiele uusi karistusi välja mõelda, kõike oli proovitud, aga tüdruk üksnes nuttis ja palus, et tal lubataks piimast loobuda. Tambet ei teinud kuulmagi ja tema naine Mall koputas oma pika ja tugeva sõrmega lauale ning nõudis:
“Kuula isa sõna!”
Viimaks läks Tambet hiietarga jutule. Too pidi ometi suutma aidata. Ülgas uuris Hiiet, suitsetas tema ümber mingeid taimi, määris ta põlvi nugise verega ja käskis tüdrukul imeda elusa ööbiku aju. Kui see jälkus Hiie järjekordselt oksele ajas, kinnitas Ülgas Tambetile, et haldjad on tüdruku ära nõidunud.
“Aga pole viga, minul on haldjate üle võimu ja mina teen ta jälle terveks!” lubas Ülgas. Hiie pidi hakkama iga päev pühas hiies käima, ning nugise verd voolas ojadena, taimede haisev suits tõusis taevani ja Ülgas toppis tüdrukule nina alla aina uusi ööbikuajusid.
See kõik ei aidanud – Hiie ei suutnud ikkagi juua hundipiima. Tegelikult ei suutnud ta enam peaaegu üldse süüa, sest ööbiku ajud olid igasuguse söögiisu hävitanud ning Ülgase loitsude hingemattev hais püsis tal sõõrmetes ja muutis igasuguse toidu vastikuks. Ülgas muutus tigedaks, sest ta oli ju ometi lubanud haldjad alistada ning püüdis Hiiet ravida uute, veelgi jubedamate meetoditega. Ta viis tüdruku öösel sügavasse metsa üksiku allika juurde ning jättis Hiie sinna koos piimalähkriga maha, kinnitades tüdrukule, et keskööl tõuseb allikast haldjas ja kägistab ta, kui tüdruk enne piima ära ei joo. Hiie ei joonud, vaid valas piima samblale, aga mingit haldjat loomulikult allikast välja ei tulnud.
Lõpuks Ülgas tüdis Hiiega jändamisest ja ütles Tambetile, et tal läks korda laps haldjate käest vabastada, kuid piima hakkab tüdruk jooma alles kümne aasta pärast, niikaua püsib tema peal haldjarahva needus. Ilmselt lootis Ülgas, et kümne aasta pärast hakkab Hiie mingil põhjusel piima jooma või on selleks ajaks sootuks surnud, või siis on surnud hoopis Tambet ega saa hiietarga lubaduse täitumist kontrollida. Kümme aastat on pikk aeg ning selle jooksul võib juhtuda mis tahes.
Igal juhul päästis hiietark Ülgas tahtmatult Hiie elu, sest kui tüdruku piinamine oleks jätkunud, andnuks laps kindla peale otsad. Nüüd leppis Tambet Ülgase sõnadega ega sundinud needuse all kannatavat Hiiet piima jooma. Aga ta ei suutnud ka armastada last, kes ei käitu nii, nagu muistne kord ette näeb, ta ei kõnelnud Hiiega peaaegu üldse ning silmitses teda alati kerge vastikustundega nagu vigast.
Minu õppetunnid onu Vootele juures jätkusid. Me ei harjutanud enam nii palju ussisõnu, milles ma olin juba päris osav, vaid hulkusime niisama mööda metsi, vahel kahekesi, vahel koos Intsuga, kes mul paelana kaelas rippus, ning lobisesime maast ja ilmast. Onu Vootele kõneles kõigest, mis kunagi olnud ja nüüdseks päästmatult kadunud. Ta näitas võssa kasvanud osmikuid, mille asukad olid kas surnud või ära külasse rännanud, ja rääkis, millised võimsad vanamehed ja karmid eided neis hoonetes kunagi oma elu olid elanud. Sadu aastaid tagasi poleks keegi osanud ettegi kujutada, et kord jäävad need onnid tühjaks, nende seinad lagunevad ja katused langevad sisse. Murdsime ennast läbi võsa ja turnisime hüljatud osmikute varemetes, leidsime sealt hulganisti jälgi kunagistest peremeestest. Tihti avastasime terve säilinud majapidamise – söögiriistad, noad ja kirved, kirstud loomanahkadega ja teised kirstud, mis olid täis kulda ja kalliskive. Need olid ammustel aegadel röövitud meie randa purjetanud laevadelt, mille meeskonnad hävitas Põhja Konn. Imelik oli puudutada neid prosse ja keesid, mis olid omal ajal näinud endi kohal lehvimas Põhja Konna hiiglaslikku varju. Tundus, nagu oleks neis veel säilinud tema suust välja pursanud leekide soojust.
Me jätsime kõik leitu sinnapaika, sest meil polnud midagi teha ei nahkade, sööginõude ega aaretega. Meil oli endalgi kõike küllalt – aastasadade jooksul erinevate sugupõlvede poolt kogutud varandust. Nii ronisime me jälle välja pehkinud varemetest ning võsa kattis nad taas nagu kõige tihedam ämblikuvõrk.
Vahel kohtasime oma rännakutel siiski ka elavaid inimesi. Need olid valdavalt raugad, kes istusid oma majakese ees ning tukkusid läbi puuvõrade langevate päikesekiirte paistel. Onu Vootele tegi nendega juttu ja vanakesed vastasid hea meelega. Nad rääkisid meile oma elust ja kõigest sellest, mis oli olnud varem, siis kui onu Vootelegi oli alles poisike. Ka Intsu nägemine tegi neile suurt rõõmu ja nad sisistasid oma hambutute suudega osavalt ussisõnu, pärides Intsult mitmete usside kohta, keda nad olid omal ajal tundnud. Ints vastas neile, nii palju kui teadis, aga enamasti pidi ta tunnistama, et kõik need ussid on ammu surnud, sest rästikud ei ela nii kaua kui inimesed.
“Jah, muidugi,” nõustusid vanakesed. “Küllap on nad nüüdseks juba surnud. Terve see maailm, mida me tundsime, on nüüdseks surnud ja eks meie ise sureme ka varsti, siis ongi kõik.”
Mina püüdsin neilt ättidelt ja eitedelt pärida eeskätt Põhja Konna kohta. See huvitas mind hirmsasti. Ma tahtsin Põhja Konna kangesti näha, aga teadsin, et nii nagu vanasti, kõva sisinaga, teda välja kutsuda pole võimalik. Aga ometi pidi ta kuskil elama, ta oli ju alles ja magas, nagu kinnitas mulle onu Vootele. Ainult et kus? Onu Vootele ei teadnud seda, ka tema polnud Põhja Konna iialgi näinud. Küll aga mäletasid teda need vanakesed, nemad olid oma lapsepõlves näinud Põhja Konna taevasse tõusmas ja üks muldvana taat, kelle keha sarnanes luukerega, oli koguni Põhja Konna tiibade varjus mere kaldal lahingut löönud.
“Või mis lahing see ikka oli,” pomises ta ning naeratas oma jubedat, kondist naeratust, nii et läbi imeõhukese naha olid viimse üksikasjani näha tema kolba lõualuud. “Põhja Konn tappis nad kõik või kõrvetas poolsurnuks, meil jäi üle nad vaid tükkideks raiuda ja sõjasaak kokku koguda. Olid ajad!”
“Kus Põhja Konn elab?” küsisin mina.
“Kus ta elab?” kordas rauk. “Maa all. Aga kus täpselt, seda mina ei tea. Seda teavad üksnes valvurid, need, kellel on võti. Ilma võtmeta pole teda võimalik leida.”
“Millised valvurid?” uurisin mina. “Milline võti?”
“Võti viib
