metsa tagasi jooksnud, aga omavanuse tüdruku eest polnud nagu põhjust pageda. Ta ei tundunud eriti ohtlik, olgugi et tegemist oli külalapsega. Siiski olime väga ettevaatlikud, põrnitsesime teda ning lähemale ei läinud.
Tüdruk vaatas omakorda meid. Tema ei paistnud küll mingit hirmu tundvat.
“Kas te tulite metsast?” küsis ta.
Meie noogutasime.
“Tulite külasse elama?”
“Ei,” vastas Pärtel ja mina leidsin olevat paraja aja veidi kelkida ning teatasin, et mina olen juba külas elanud, aga kolisin ära.
“Miks sa siis metsa tagasi läksid?” imestas tüdruk. “Keegi ei lähe metsa tagasi, kõik tulevad metsast külla. Metsas elavad lollid.”
“Ise oled loll,” ütlesin mina.
“Ei ole, sina oled. Kõik räägivad, et metsas elavad ainult lollakad. Vaata, mis sul seljas on! Nahad! Kole! Nagu loomal.”
Võrdlesime enda ja külatüdruku riietust ning pidime tunnistama, et plikal on õigus, meie hundi- ja kitsenahksed rõivad olid tema omadest tõesti märgatavalt inetumad ja rippusid meil seljas nagu kotid. Tüdruk seevastu kandis pikka ja peenikest särki, mis ei sarnanenud ühegi looma nahaga, oli õhuke, kerge ja liikus tuule käes.
“Kelle nahk see selline on?” küsis Pärtel.
“See polegi nahk, see on riie,” vastas tüdruk. “Seda kootakse.”
See sõna ei öelnud meile midagi. Tüdruk puhkes naerma.
“Te ei tea, mis on kudumine?” hüüdis ta. “Kas te kangastelgi olete näinud? Aga vokki? Tulge tuppa, ma näitan.”
See kutse hirmutas ja ahvatles ühekorraga. Vaatasime Pärtliga teineteisele otsa ja leidsime, et peab siiski riskima. Kummaliste nimedega asjandusi oleks tahtnud näha küll. Ja mida see tüdruk meile ikka teha saab, meie oleme ju kahekesi. Muidugi, kui tal seal toas just liitlasi ei leidu…
“Kes seal toas veel on?” küsisin mina.
“Mitte kedagi ei ole. Üksinda olen kodus, teised teevad kõik heina.”
See oli jällegi üks arusaamatu asi, aga me ei tahtnud end liialt tobedatena näidata ja seepärast noogutasime, justkui saaksime aru, mida see “heinategemine” tähendab. Võtsime südame rindu ja läksime tuppa.
See oli hämmastav elamus. Kõik need imelikud kaadervärgid, mida kamber täis oli, võtsid silmad kirjuks. Seisime, nagu oleksime puuga pähe saanud, ei julgenud istuda ega astuda. Tüdruk seevastu tundis end nagu kala vees ja rõõmustas, et sai end meie ees tähtsaks teha.
“Noh, see ongi vokk,” ütles ta ja patsutas ühte kõige pentsikumat asjandust, mida ma eales olin näinud. “Sellega kedratakse. Mina oskan ka juba kedrata; tahate ma näitan?”
Mõmisesime midagi. Tüdruk istus voki taha ja korraga hakkas imelik riistapuu keerlema ja vurisema. Pärtel ohkas vaimustusest.
“Võimas!” pomises ta.
“Meeldib?” päris tüdruk edevalt. “Hea küll, ma praegu rohkem ei viitsi kedrata.” Ta tõusis. “Mida teile veel näidata? Olge lahked, see on leivalabidas.”
Ka leivalabidas jättis meile sügava mulje.
“Aga mis see on?” küsisin mina ja osutasin seinale riputatud ristikujulise viguri poole, mille külge oli kinnitatud inimese kujuke.
“See on Jeesus Kristus, meie jumal,” vastas keegi. See ei olnud tüdruk, see oli mehe hääl. Viuksatasime Pärtliga nagu hiired ja tahtsime uksest välja tormata, aga meid püüti kinni.
“Ärge jookske!” kõneles hääl. “Pole vaja niimoodi väriseda. Teie olete metsast, eks ole nii? Rahunege nüüd, poisid, keegi ei tee teile paha.”
“See on minu isa,” ütles tüdruk. “Mis teil viga on, mis te kardate?”
Me silmitsesime pelglikult tuppa astunud meest. Ta oli pikk ja nägi oma kuldsete juuste ja kuldse habemega väga uhke välja. Ka riides oli ta meie silmis kadestamisväärselt hästi, kandes samasugust heledat särki nagu tüdruk, sama karva pükse ning kaelas samasugust ristikuju, mida olin näinud seinal.
“Rääkige, kas metsas elab veel palju rahvast?” küsis ta. “Öelge ometi oma vanematele, et nad oma sõgedusest loobuksid! Kõik mõistlikud inimesed kolivad praegu metsast külasse. Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. Hale on mõelda neile vaesekestele, kes peavad endiselt koopas virelema, samal ajal kui teised rahvad elavad lossides ja paleedes! Miks peab meie rahvas see viimane olema? Meie tahame ka maitsta neidsamu mõnusid, mida teised rahvad! Rääkige seda oma isadele ja emadele. Kui nad iseenda peale ei mõtle, siis laste vastu võiksid nad ometi halastust üles näidata. Mis teist sedasi saab, kui te ei õpi kõnelema saksa keelt ega teenima Jeesust?”
Meie ei osanud selle jutu peale muidugi midagi kosta, kuid imelikud sõnad nagu “lossid” ja “paleed” panid südame värisema. Kindlasti on need veel midagi uhkemat kui vokk ja leivalabidas. Tahaks neid näha küll! Peaks ehk tõesti kodus rääkima, et meid vähemalt mõneks ajaks külasse lubataks, kõiki neid imeasju kaema.
“Mis teie nimed on?” küsis mees.
Pomisesime endi nimed. Mees patsutas meid õlale.
“Pärtel ja Leemet – need on paganlikud nimed. Kui te külla elama tulete, ristitakse teid ümber, siis saate endale nime, mis on pärit piiblist. Minu nimi oli kunagi näiteks Vambola, aga juba palju aastaid kannan ma nime Johannes. Ja minu tütre nimi on Magdaleena. Eks ole ilus? Piiblinimed on kõik ilusad. Terve maailm kannab neid, kõikide suurte rahvaste vägevad pojad ja kaunid tütred. Ja nii ka meie, eestlased. Tark teeb nii nagu teised targad ees, mitte ei jookse omapäi justkui sulust lahti pääsenud põrsas.”
Johannes patsutas meid veel kord põsele ja saatis siis õue.
“Minge nüüd koju ja rääkige oma vanematega. Ja tulge varsti tagasi. Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust. Mina olen selle küla vanem, mina ootan teid. Ja Magdaleena ootab teid ka, tore oleks ju teil koos mängida ja pühapäeval kirikus jumalat palumas käia. Kohtumiseni, poisid! Jumal kaitsku teid!”
Oli näha, et Pärtlit vaevab miski, ta avas mitu korda suu, aga ei julgenud häält teha. Lõpuks, kui me juba tõesti lahkuma pöördusime, ei pidanud ta enam vastu ja küsis:
“Onu, mis pikk pulk see teil käes on? Ja nii palju ogasid küljes!”
“See on reha!” vastas Johannes naeratades. “Kui sa külasse elama tuled, saad endale ka sellise. “
Pärtli nägu venis rõõmust laiale naerule. Me jooksime metsa.
Veidi aega jooksime koos, siis lidusime kumbki oma kodu poole. Tormasin onni, nagu ajaks keegi mind taga, kindlas teadmises, et nüüd kohe teen ma emale selgeks – elu külas on palju huvitavam kui metsas.
Ema polnud kodus. Salmet samuti mitte. Ainult onu Vootele istus nurgas ja näkitses kuivatatud liha kallal.
“Mis sinuga juhtunud on?” küsis ta. “Sa ju
