Karantiin. Jean-Marie Gustave Le Clézio

      Igavene rändaja

      Suitsusesse saali, mida valgustasid õlilambid, ilmus noormees. Ta avas ukse ja hetkeks joonistus tema siluett ööpimeduse taustale. See sööbis Jacques’ile alatiseks mällu. Tema suurt kasvu kogu, pea sama hästi kui puutumas vastu ülemist uksepiita, väljakasvanud sakris juuksed, kahvatu, lapselike joontega nägu, pikad käsivarred ja rohmakad kämblad, keha surutud ebamugavalt kitsasse, kurguni kinni nööbitud pintsakusse. Eelkõige aga see ekslev ilme, tigedust täis pilk vali, alkoholist hägune. Ta seisis liikumatult ukseavas, justkui kõheldes, seejärel hakkas ähvardama, sõimama, viibutas rusikat. Nüüd jäi ruumis kõik vaikseks.

      Kujutlen, kuidas mu vanaisa nägi esimest korda Rimbaud’d. See juhtus 1872. aasta alguses, jaanuaris või veebruaris. Tean seda öelda Amalia surma ning major Williami käigu järgi matusebüroosse, mis asus tema Saint-Sulpice’i tänava kodu esimesel korrusel. Pärast tüli Patriarhiga ja väljasaatmist Anna maavaldustest, pärast lahkumist Mauritiuse saarelt 1871. aasta lõpus, olid Antoine ja Amalia asunud elama Pariisi, Montparnasse’i kvartalisse. Sel talvel paukus Pariisis käre pakane, Seine’i jões hulpisid jääpangad. Amalia polnud päriselt paranenud palavikust, mis oli tõusnud pärast Léoni sündi. Võimalik, et tüli Alexandre’iga oli ta veelgi hapramaks muutnud. Jaanuari viimastel päevadel suri ta kopsupõletikku. Léon polnud siis veel aastanegi. Minu vanaisa Jacques oli äsja saanud üheksaseks. Ilmselt ühel käigul onu Williamit saates oli ta astunud sisse Madame’i ja Saint-Sulpice’i tänava nurgal asuvasse kohvikusse. Onu arvates oli Jacques veel liiga väike, et tulla matusebüroosse pärga valima. Ta jättis poisi bistroosse klaasi hõõgveini taha istuma.

      See oli esimene kord, kui Jacques oli lahkunud Mauritiuselt. Prantsusmaal tundus kõik talle imeline ja kohutav, kuuekordsed elumajad, tõldade vuramine sillutisel, rongid, avalike saunade kõrged korstnad Montparnasse’il musta suitsu halli taevasse sülgamas, lumevallid pargiteede ääres, ja eelkõige inimesed, paks tihe rahvamass, mis trügis, tõukles ja kiirustas. Meeste näod olid kahvatud, habemesse kadunud, peas olid neil kõrged torukübarad, seljas karusnahksed keebid, käes jalutuskepid, jalas kedrid. Naistel olid seljas lugematud kihid seelikuid, korsette, kleite ja mantleid, ning nende suurte krunnidega väikeste peade otsa olid nõelaga kinnitatud veidrad loorikesega kübarad. Arvata võib, et Jacques surus end onu Williami vastu, hiiglase pihk pigistamas tema väikest kätt. Ta ei mõistnud selle linna elanike kummalist kõnepruuki, ta ei osanud vastata naabritüdrukute pärimistele. Need siis leidsid: „On vast tobu!” Nad nimetasid teda kõlupeaks ja veidrikuks. Ema surmale eelnenud päevad veetis ta aina onu Williami seltsis. Õudne oli kuulata ema lämbumas, vaadata tema kahvatut nägu ja kauneid musti juukseid lahtiselt padjal. Antoine varises kokku. Viimastel päevadel ei tundnud Amalia ära isegi oma väikest poega ega beebit. Ta sonis. Ta arvas, et on tagasi isakodus, Hugli kallastel, ootab verandal vihmasadu.

      Major Charles William oli end sisse seadnud väikesesse korterisse Saint-Sulpice’i tänaval, matusebüroo kohal, et olla lähemal Amaliale – euraaslannale, nagu teda perekonnas kutsuti. Sellest ajast peale, kui majori vend oli Amalia sipoide sõja ajal Allahābādi kandis metsas ekslemas leidnud ja ta enda juurde võtnud, oli temast saanud pere liige. Venna surma järel sai Amaliast Williami ainus laps, tema silmatera. Amalia surm sellel talvel oli olnud majorile ränk hoop. Ta jäi Pariisi, et laste eest hoolitseda, sest Antoine polnud selleks enam võimeline. Hiljem kolis ta Londonisse. Tänaseks pole Williami perekonnast enam midagi teada. Amalia surma tragöödia lõikas läbi kõik sidemed.

      Archambau’dest sai neetud hõim. On tõsi, et kui nad poleks Patriarhiga tülli läinud, oleksid asjad kindlasti olnud teisiti. Amalia oleks jäänud Annasse ja meile oleksid jäänud alles valdused, perekond, kodumaa.

      Sellel talvel oli Pariisis kõik sünge. Antoine oli saabudes avastanud, et suurem osa tema varandusest – Anna maavaldustest saadud pärand – oli olematuks kahanenud. Esimestel abieluaastatel Pariisis oli ta kulutanud raha seda lugemata. Ta oli tahtnud Amaliale muljet avaldada, iseendale muljet avaldada. Aferistidest ärimehed, ametnikud ja notarid olid ta laostanud. Antoine oli unistaja. Ta tegeles peamiselt luule ja kirjandusega. Ta oli paigutanud raha viirastustesse. Köögiviljapõldudesse, mida polnud olemas, kujuteldavatesse raudteedesse. Eemal Mauritiuse saarest oli ta kaotanud oma maagisoone, oma soomusrüü, ta oli täiesti kaitsetu. Lisaks sellele vihkas Alexandre Archambau oma poolvenda, seda sissetungijat, kes oli ilmunud perekonda, kui ta oli kuueaastane, poolvenda, kes polnud sugugi tema moodi, kes oli muretu ja kergemeelne. Alexandre’il polnudki tarvis midagi ette võtta. Kui vend hakkas langema, vaatas ta tema kukkumist lihtsalt pealt.

      Niisiis viib major Jacques’i sel jaanuarikuu lõpul 1872. aastal, kui Amalia sureb, Saint-Sulpice’i tänavale ja jätab ta matusebüroo vastasnurgal asuvasse bistroosse. Jacques on varem mitu korda peatunud Chovet’ matusebüroo vaateakna ees, et silmitseda kõiki neid hämmastavaid ja natuke hirmutavaid esemeid: krutsifikse, jumalaemasid, medaljone, matusepärgi ja mustast marmorist hauakive. Poeomanik isegi kõnetas poissi ühel päeval, kui too ootas onu Williamit, kes oli temast maha jäänud. Sellel kiilal vanahärral on meelespeasinised silmad, millesarnaseid Jacques pole veel elu sees näinud. Bistroo teisel pool tänavat näeb välja kurjakuulutav. Klaasukse avanedes paiskub pahvakatena välja häälekõma, naerulaginat. Major on püsikunde. Talle meeldib seal istuda ning piipu popsutades ja pikki musti vuntse siludes hõõgveini juua.

      Vanaisa Jacques ei rääkinud mulle sellest kunagi. Oma elu lõpu poole, kui ta asus elama Montparnasse’ile, oli ta sõnakehv mees, kes suitsetas vahetpidamata ja luges aina ajalehte, tegemata vähimatki välja lapsest, kes ma siis olin. Seda kõike jutustas mulle vanaema Suzanne. Vanaemale meeldis üle kõige lugusid jutustada. Enamasti olid need väljamõeldud lood, mis rääkisid kavalast ahvist nimega Zami. Aga mõnikord jutustas ta tõestisündinud lugusid. Siis hoiatas ta mind ette: „Kuula hoolega. See, mis ma nüüd räägin, juhtus päriselt, ma pole midagi juurde pannud. Kui sul endal ükskord lapsed on, siis jutustad neile edasi täpselt nii, nagu ma sulle rääkisin.” Armastasin oma vanaema Suzanne’i väga. Ta oli väiksemat kasvu, prullakavõitu, tal oli kena nägu, peen nina, väike suu ja hallid silmad, mida plussprillid suurendasid. Tema valged juuksed olid lühikeseks lõigatud, mis oli tolle aja kohta tavatu. Ta ütles, et oli olnud esimene naine, kes lühikest soengut kandis. Ma olin neljateistkümnene, kui ta 1954. aastal, kuus aastat vanaisast hiljem suri. Olin väga kurb. Läksin suletud kardinatega tuppa, kus ta näis oma messingist voodis magavat, puhas ja kena nagu alati. Puudutasin tema jäist laupa ja põski. Mäletan tumedaid sõõre suletud laugude all. Oleksin tahtnud veel kord näha tema iiriste heledat halli.

      Tema oli see, kes oli alles hoidnud kõik raamatud. Kui mu vanaisa viimast korda 1919. aastal Mauritiusele läks, et pärast Alexandre’i surma pärandiasjad korda ajada, palus vanaema tal kõik raamatud ära tuua. Enamiku neist oli Antoine ostnud nooruses Pariisist ja pärast tema lahkumist olid need jäänud kolme suurde mahagonipuust riiulisse Komeedi aiamajas (see oli oma nime saanud suure komeedi järgi, mis oli aiamaja ehitamise aegu 1834. aastal mööda lennanud, ja maja katuseharja ehtis kuulsa meteoori järgi nikerdatud puuskulptuur). Kõigile neile luulekogudele, filosoofilistele traktaatidele ja reisikirjadele oli Suzanne lisanud oma lemmikluuletajate, Shelley, Longfellow’, Hugo, Heredia, Verlaine’i raamatud. Mõnikord luges ta mulle luuletusi. Tal oli mahe ja soe hääl, mis moodustas terava kontrasti mu isa range tämbriga. Mu emale meeldis teda kuulata. Ta ütles, et Suzanne oleks pidanud näitlejaks hakkama. Tema lemmikluuletus oli Longfellow’ „Fata Morgana”.