surnud ja kui mu vanaisa sattus joogisaali. Õhtu oli käes, väljas oli pime, võimalik, et sadas vihma. Ma pole üksikasjades enam päris kindel, mulle tundub, et ma nägin seda kõike unes, et ma olen lisanud sellele oma isiklikud mälestused – vastupidiselt vanaema soovitusele. Kui ma esimest korda pärast sõda tulin emaga Lorient’ist Pariisi, et kohtuda oma demobiliseeritud isaga, oli samasugune aeg: linn oli laastatud, pimedatel tänavatel tibas vihma, õhus oli süngust ja vaesust, lõhna, mida levitasid ahjud, kus pealaest jalatallani sisse mässitud vanainimesed põletasid seda, mis nad kätte said, lauajuppe, pabereid, peenkoksi.
Mõnikord tundub mulle, et olen ise seda läbi elanud. Või et ma olen see teine Léon, see, kes alatiseks kadus, ja et Jacques jutustas mulle seda kõike, kui ma olin laps. Palav suitsune bistroo, tubaka kirbe lõhn ja absindi vürtsikas aroom. Üheksa-aastasele pidi see tunduma sama jube kui põrguväravast sisse astuda.
Major juhatas Jacques’i ühte lauda joogisaali tagaosas. See on sedasorti koht, kus süüakse oasuppi ja leiba, juuakse kruusist hõõgveini. Enamik püsikundesid on Ladina kvartali üliõpilased, arstitudengid või kunstnikud, kes elavad Montparnasse’i külje all Falguière’i tänava ateljeedes.
Kindlasti on seal ka igat masti kodutuid, noori kasakamundris hulkureid, hukkaläinud tütarlapsi, see kõik ei heiduta aga onu Williamit, kummaline koht ikka tõepoolest, kuhu poisikest jätta, isegi kui too on üdini läbi külmanud. Major on vabamõtleja, kirikuvastane. Ta nõustus oma venna kasutütre abiellumisega üksnes seetõttu, et Antoine polnud selline nagu need Mauritiuse isekad ja konformistlikud grand moune’id.3
Antoine oli Amaliaga abiellunud pikemalt mõtlemata. Ta oli armunud sellesse ilusasse tõmmusse, võõrapärasesse tüdrukusse, keda oli kohanud laeval, kui too oli teel Prantsusmaale koduõpetajakursustele. Ta oli euraaslanna, kellel oli pealekauba inglise nimi. Kui nad Mauritiusele tagasi pöördusid, et end Anna valdustes remonditud Komeedi suvemajas sisse seada, taipas Amalia otsekohe Antoine’i eksimuse suurust. See kestis pea kümme aastat, sest Antoine oli kangekaelne, keeldus mõistmast. Ta arvas, et tal on veel mingeid õigusi, et ta võib midagi otsustada või valida, et vend arvestab temaga. Ta oli juba kõigest ilma jäänud, kuigi ta seda ise ei teadnud. Suhkrurooistandus oli hüpoteegi alla pandud, tulevaste saakide protsentidest ei piisanud aga võla tagasi maksmiseks. Amalia pidi taipama otsekohe, vaistlikult, et mitte keegi siin – eriti mitte Alexandre ja Moraaliordu liikmed – ei anna Antoine’ile andeks tema kergemeelsust, tema muretust. Amalial ei olnud selles ühiskonnas kohta. Kui nad tagasi Euroopasse sõitsid, Léon oli äsja sündinud, võis Antoine tõesti uskuda, et ühel päeval tulevad nad tagasi. Amalia aga teadis, et see on lõplik lahkumine. Justkui oleks ta juba enda sees tundnud surma külma hingust.
Kõike seda taipasin ma alles tükk aega hiljem, kui polnud enam Suzanne’i, kes oleks võinud mulle oma lugusid jutustada. Jacques’ist, kes istub üksinda bistroo tagaosas laua taga, vaatab pärani silmi. Kummaline mõelda, et teisel pool ristmikku on matusebüroo, kus major parasjagu Amaliale matusepärga valib. Kui major tagasi tuleb, on lauale toodud kauss oasupiga ja hõõgveinikruusid. Major on väga pikka kasvu, väga tugev, nägu tuulest ja päikesest pargitud nagu mustlasel. Sel õhtul on bistroo õhustik talle ilmselt iseäranis meelepärane, hüüded, joodikluuletajate lärmamine, arstitudengite toostid ja praalimine. Ta näitab Jacques’ile saali teises otsas istuvat meest, väikest, tüsedat, veidi kiilaspäist hoolitsetud habemega härrat, kes suitsetab pikka piipu. „Näed seda meest seal? See on Paul Verlaine, suur luuletaja.” Just sel hetkel paiskub kohvikuuks lahti ja lävele ilmub noormees, lapsenäoga poisike. Ta on pikka kasvu, ilme jõhker, pilk alkoholist hägune. Lävel seistes laseb ta lendu valjuhäälseid solvanguid, ähvardusi, ta ülbitseb külastajatega nagu laadakakleja, viibutab rusikat. Kaks kohvikupoissi tahavad teda välja visata, aga ta tõukab nad eemale, lööb neid. Jacques on hirmunud, ta poeb majori nagu kaitsva müüri varju. Ukseavas seisva noormehe pilk on sõgedusest hägune, tema hääl kõmab üle vaikseks jäänud bistroo. Siis tõuseb nende vastas istunud habemik härrasmees püsti. Tal on elegantse lõikega pikk mantel ja silmatorkavalt suur kaelaside. Ta läheb rahulikult ukse juurde, räägib noormehega. Keegi ei kuule, mida ta ütleb, aga tal õnnestub poiss maha rahustada. Ta võtab tal käe alt kinni ja nad astuvad koos öhe. Enne väljumist pöörab noormees veel kord ringi. Tema juuksed on sassis, pintsaku käiseauk kärisenud. Ta libistab uuesti pingsa, ähvardava pilgu üle kohvikusviibijate, seejärel mehed lahkuvad, vaid pahvakas jäist õhku lehvib läbi saali. „Kes see oli?” küsis Jacques. „Tema või? Ei keegi. Lihtsalt üks uulitsapoiss.” Olen kindel, et need olid mu vanaema Suzanne’i sõnad, kui ta rääkis Rimbaud’st – uulitsapoiss. Kuid ta luges mulle korduvalt ette värsse, mida see uulitsapoiss oli kirjutanud, kummalist muusikat, millest ma hästi aru ei saanud, hägust nagu ka see pilk, mis üle kohvikusaali rändas.
1980. aasta suvel, nädalal enne minu Mauritiuse-sõitu, käisin ma otsimas bistrood, kus mu vanaisa oli kohtunud uulitsapoisiga. Madame’i tänava nurgal on tõesti matusebüroo, mille kohal major korterit üüris. Vastaskõnniteel, veidi enne tänavanurka märkasin üht lagunevat, mahajäetud madala uksega urgast, mille vanaaegsed aknaluugid igal õhtul ühes tükis ette tõstetakse. Minu tahtel sai sellest kõrts, kuhu major mu vanaisa viis, halva kuulsusega bistroo, kus Verlaine’il oli tol õhtul kohtumine Rimbaud’ga. Terve selle esimese juuninädala kõndisin ma Pariisi tänavatel, nagu ma polnud kõndinud juba noorukipõlvest saadik. Ilm oli imeline, kerges taevas tõttasid pilved. Naistel olid seljas suvekleidid, kohvikuterrassid olid rahvast täis.
Kõndisin kõikidel tänavatel, kus Rimbaud oli käinud, nägin paiku, kus ta oli elanud, Campagne-Première’i tänava maja, millest pole enam midagi järel, Ladina kvartalit, Monsieur-le-Prince’i, Saint-André-des-Arts’i, Serpente’i tänavat, maja Hautefeuille’ tänava nurgal, hotell Lysi ja selle hiigelsuurt roostetanud rauast laternat, mis ilmselt valgustas tema samme, majade fassaade, mida temagi oli näinud. Cluny hotelli lähedal, Victor-Cousini tänaval üürisin ma koguni ärklikorrusel ühe toa, õõtsuva põranda ja kaldseintega kitsa kambri. Unistasin, et just selles toas elas Rimbaud 1872. aasta talvel, kui kõik Pariisis teda vaenasid. Needsamad seinad, sama uks, sama hoovipoolne katustele avanev kõrge aken, tuba, kus pärastlõunane päike teda äratas. Kõmpisin ümberkaudsetel tänavatel, mõtted hajali, märkamata autosid, vaatamata inimesi, justkui oleksin tõepoolest aegade algust puudutanud.
Jacques ja Léon, kaks lahutamatut venda, kaks ainsat ellujäänut kadunud ajastust, olid väga lähedased, kõik koolivaheajad veetsid nad koos, aastast aastasse, kuni 1891. aastani, mis märgib nende tagasipöördumist Mauritiusele ja lahkuminekut. Aastani, mil Léonist sai Kadunu, alatiseks.
Siin, nendel tänavatel kõndis Rimbaud kevadel, enne kui läks oma lõputule rännule. Maubert’i väljakul laotavad vintis hulgused endiselt õhtuti laiali oma papitükid, millel nad autode mürast uinutatuna magavad. Võib-olla on nemad ainsad, kes saavad oma unenägudes puudutada aegu, mida enam pole. Nemad, liikumatud, on jäänud, samal ajal kui tema, rändur, käis ära maailma otsas. Ja sellal kui tema jättis kõik maha, et minna Adenisse ja Harari, jättis kõik maha selle taeva pärast, mis kõrvetab luudeni välja, kasvasid Jacques ja Léon suureks, õppisid elama üksinduses. Léon oli õppinud pähe „Purjus laeva”, „Vokaalid”, „Istujad”4, mida Jacques oli tema jaoks koolivihikutesse ümber kirjutanud. Juba unistas ta lahkumisest, juba ta teadis. Teadis, et ühel päeval on ta jälle seal, tagasi Anna majas, mitte selleks, et nõuda välja oma vara, vaid selleks, et saada uueks, et saada tunda taeva ja mere kõrvetust, tema ka.
Nüüd mõistan ma teda. Selles Saint-Sulpice’i bistroos ühel 1872. aasta talveõhtul algas kõik. Ja minust sai Léon Archambau, Kadunu.
Saint-Jacques’i tänava majast number 175 leidsin ma Absindi akadeemia.5 Maja on ilus, värv seintelt koorunud, katus eri tasanditel, kivide asemel siin-seal laineline plekk. Akadeemia koha peal on nüüd Pakistani restoran. Sissepääsuks on endiselt
Arthur Rimbaud,
1819. aastal avas keegi Pellorier nimetatud aadressil kõrtsi, mis oli tuntud nii
