oleksid nad läbi tegemas mingit arusaamatut katsumust.
Pärast lahkumispalavikku – Marseille’ sadamakaide sipelgapesa, jaamahoone ja rongide tohuvabohu, külmas aprillituules lahkuvate aurikute huilgamist, aina lähenevat suure reisi algust – tekitab Adeni reid oma musta mäe ja sileda laheveega ebamaise avarustunde, mis paneb Léoni südame taguma, muudab ta pilgu uduseks. Jacques’ile on see vahepeatus ainult üks hetk tagasiteel koju. Võibolla mäletab ta veel seda kõike, tolmuseid kaisid, õlihaisu, paatide saalimist. Aga Léonile on see esimene kord. Siin algab kõik see, mida ta on otsima tulnud, uus elu, sidemete läbilõikamine Rueil-Malmaisoni pansionaadiga, lapsepõlve unustamine. Siin algab meri, millest Jacques on talle rääkinud, see meri, mis paistab kätte Anna valdustesse, mis Eau-Bouillie’s kobrutab ja randa lööb. See tunne, nagu oleksid maailmast lahti lükatud parvel. Just see sädelebki Léoni pilgus nagu mõistatus, mida ta ei suuda lahendada, sädeleb meres, liiga eredas valguses, kõrbekuumuses. Ta mõtleb, et on peaaegu kohale jõudnud, ta seisab teatud mõttes lävel, on astumas viimast sammu, enne kui kohtub oma maaga. Kalingurköites visandiplokki, mille Jacques talle enne lahkumist kinkis, joonistab Léon üles selle, mida ta näeb: lahe kuusirbi, Steameri neeme, valged hooned, lossijate siluetid, pontoonsilla, mille äärde kaluripaatide ja lootsikute vahele on kinnitatud lihter, ning taamal justnagu varemetena turritava musta mäe. Teisele lehele joonistab ta hoolikalt Ava, mis seisab liikumatuna ja kaluripaatide purjedest ümbritsetuna reidil.
Lihtri edasi-tagasi sõelumine on lõppenud. Hetkeks sagimist täis kai on taas tühjaks jäänud. Päike muudkui särab, Jacques ja Léon on laomaja varjust välja tulnud ja kõnnivad neemetipu suunas. Esimene hoone on Grand Hôtel, kahekordne tsinkplekk-katusega maja, veidi taamal kõrbenud aia sügavuses. Edasi tulevad ridamisi kauplused, lihtsad lameda katusega lubjatud basaltkuubikud ja nende vahel hotell Euroopa, lõpetamata võltspalee. Kipskrohvist portikuse varjus märkab Jacques meest, keda nad nägid ennist kail, seljas must redingot ja jalas hallid püksid, silitab ta oma prohvetihabet.
Kuidas ta teadis, et Jacques on arst? Ilmselt küsis ta teise kapteni Sussaci käest järele, teeseldes ise ükskõiksust ajutiselt maaletulnute vastu. Kas ta vähemalt tutvustas ennast? Nagunii ei ütle tema nimi ei Jacques’ile ega Léonile midagi. Nad isegi ei kuulnud seda.
Mees kõneleb armastusväärselt, tema prantsuse keel on laitmatu ja ilma aktsendita, kuid selles on midagi provintslikku. Ta pöördub Jacques’i poole, justkui oleks ta juba kuude kaupa olnud inimestest täiesti ära lõigatud. Paarikolme tavaviisakuse järel räägib ta poliitilistest raskustest pärast keiser Johannes IV tapmist ja Meneliki mässu Itaalia valitsuse vastu. Tema kauplus kujutab endast suurt hämarat ruumi, mis sumiseb kärbestest, aga seal on jahe. Jacques istub ärimehega vestlemiseks toolile, Léon aga ootab väljas, jälgides kandjate saalimist sammaskäigus. Poe tagaruumis märkab Jacques araablastest ja hindudest töötajaid, kes tegelevad kaupade lahti pakkimise ja sorteerimisega. Seal on kastitäis Prantsuse veine, teisest kastist võtab töötaja välja õmblusmasina, ettevaatlikult, nagu oleks tegemist aardega. Kaupmees näib selle ostu üle väga uhke olevat. „Ma loodan, et mul õnnestub neid suuremal hulgal Abessiiniasse müüa.” Seejärel räägib ta ühest oma ärikaaslasest, prantslasest, kes viibib hetkel Steameri neeme haiglas, oodates Marseille’sse saatmist. Ta ütleb: „Tema seisund on väga halb, Amazone jõuab kohale alles kahe päeva pärast, ma ei tea, kas ta peab nii kaua vastu.” Jacques ei ütle midagi. Ta on ilmselt valvel. Ta taipab nüüd, et kaupmees kõnetas teda üksnes sellepärast, et rääkida talle oma kaaslasest haiglas, et teada saada tema hinnangut. Ta ei salli silmaotsaski ootamatuid visiite ja tal pole vähimatki tahtmist minna haiglasse mingit surijat vaatama, isegi kui see on tema kaasmaalane. On kohutavalt palav, see visiit ähvardab nullida kogu kaldapealsel veedetud meeldiva hommikupooliku. Ja Suzanne kindlasti juba ootab teda. Aga kaupmees käib peale ja raske on keelduda. Jacques mõtleb endamisi, et vabandab end välja Ava peatse lahkumisega. Tema meelest oleks parem, kui vend juba vaalalaevaga tagasi läheks, aga Léon tahab kaasa tulla. Ta ei astuks üle ukseläve.
Kaupmees asutab end minekule, silmatorkav hele kaabu endiselt peas. Jacques järgneb talle vastutahtsi. Ta pole esitanud ühtegi küsimust, pole tahtnud isegi teada selle õnnetu nime, keda nad vaatama lähevad.
Kui ta astub kitsasse palavasse palatisse, kohendab ta prille liigutusega, mille ta omandas Saint-Josephi haiglas, et näida tõsiseltvõetav. Haige välimus avaldab talle sügavat muljet. Mees on alles noor, väga pikk, kontkõhn, lamab kogu pikkuses tema jaoks liiga lühikeses voodis. Tema nägu on otsajäänud, päikesest kolletunud nahk põsesarnadel ja ninajuurel pingul. Tema otsmik on küntud sügavatest vagudest ja täis tumedaid plekke, mis tekivad troopikas heledale nahale. Mis aga Jacques’i lummab, on mehe pilk, tema sinakashallide silmade külm, tark ja vihane pilk. Haige on kaupmehe ära tundnud ja enne kui too jõuab sõnagi lausuda, ajab ta end sõjakalt istukile, hakkab teda minema ajama: „Kaduge siit! Laske jalga! Mul pole teile rohkem midagi öelda!” Aga kaupmees käib peale, tutvustab Jacques’i kui arsti, kes on teel Mauritiusele, mees irvitab: „Ja mis mul sellest! Võtke ta kaasa, kaduge koos temaga kus see ja teine! Käige kuradile!” Vihahoog on ta ära kurnanud, ta vajub tagasi padjale.
Jacques’i üllatab, et mees pole haiglarõivastes. Tal on seljas reisiriided, hallid kulunud tolmused püksid ja avar pleekimata riidest ilma kraeta särk, millel on luust voolitud nööbid nagu Abessiinias kombeks.
Jacques’i takistab lahkumast kannatav ilme haige näol. Tema üks jalg on poole reieni sidemes, teise otsas on rohmakas must nahkking, veel teetolmuga koos, nagu oleks ta valmis väljuma, taas teele asuma. Voodi kõrvale lubjatud seina najale on asetatud tugev eebenipuust jalutuskepp, ukse taga on ootevalmis tema pagas: nahast üleõlakott ja suur kohver, nahkrihmad tugevasti ümber.
Kaupmees on võtnud istet ainsal õlgpõhjaga toolil voodi jalutsis. Kuumus näib teda rõhuvat, ta tupsutab suure taskurätikuga kukalt. Jacques on jäänud seisma ukse juurde, justkui valmis iga hetk lahkuma. Léon on lähemale astunud, ta seisab koridoris, ukseavas, julgemata siseneda, ta vaatab. Kaupmees räägib tühjast-tähjast, palavusest, põuast ja muust taolisest, mees, kes on padjale tagasi vajunud, vastab üksnes näokrimpsutustega või annab roidunud häälel ühesilbilisi vastuseid. Kannatus on siin tuntav igas pisiasjas, valgetes lubjatud seintes, kitsas, pooleldi suletud luukidega aknas, lagedas põrandas ja kriibitud metallotstega voodis, millel mees kõigi riietega lamab, tema närvilisuses, kähedaks muutunud hääles, mis kõlab nagu tuhm karje.
Kas tema nime on juba mainitud? Kas Jacques üldse kuulis seda? Ja kui kuulis, kas tundis ta siis valust kurnatud, murtud ja kangestunud kehas ära selle, kes astus ühel õhtul pea kakskümmend aastat tagasi Pariisi bistroosse, selle raevunud nooruki, kes inimeste poole rusikat viibutas ja kelle ähmastunud pilk ristus väikese üheksa-aastase poisi pilguga? Selle kummalise noormehe, kelle luuletaja Verlaine viis endaga kaasa öhe, kes sajatusi lausudes kadus ning kelle kohta onu William ütles vaid: „Ei keegi… Uulitsapoiss.”
Nüüd kujutlen ma Jacques’i seismas päikesest kuumaks köetud palatis, lagedas ruumis, kus lebab seesama nooruk, kellest on saanud mees, kelle näojooni valu on voolinud. Võib-olla tuli Jacques’ile ühel hetkel midagi tuttavat ette, pilgu terassinine läige, põlglik suu vuntside varjus, kitsas ja justkui vihast väändunud ülahuul, või siis käed, need laiad ja soonilised talupojakäed, karmid, päikesest plekilised kämblad, mis olid ähvardanud ja tõuganud kohvikupoissi, kes tahtis teda välja tõsta.
Kaupmees pole veel loobunud mõttest lasta haige läbi vaadata. Ta kummardub tema kohale, ütleb talle midagi tasakesi, aga mees keeldub ägedalt. Tema hääl on järsk, ühteaegu sügav ja summutatud, sõnad on hakitud, seosetud. Ta räägib vandenõust, arstidest, kes tahavad tema jalga amputeerida, ja samal ajal oma äridest, rahast, mis temalt Aafrikas varastati, dourgo’st, mida tuleb Menelikile maksta, selleks et tema käsilased karavane ei kimbutaks. Ta räägib koertest, kes teda hulluks ajavad, kes luusivad ümber haigla, ümber tema, päeval ja ööl. Korraga ta rahuneb. Tema hääles kostab irooniat: „Muide pole mingit mõtet seda härrat tülitada. Mul on juba palju parem,
