style="font-size:15px;"> Flat Islandil on kõik imekaunis, nii taevas, meri, vulkaan ja tardunud laavajoad, laguuni vesi kui Gabrieli saare siluett. See viimane on vaid üks ookeani sädelusest kerkiv must koonuse tipp, kaljurahn, mida uhuvad lained ja kulutab tuul, justkui uppunud parv Mauritiuse rohelise ranniku taustal. Ometi pole ükski paik kunagi varem tundunud mulle nii avar, nii salapärane. Nagu ei oleks selle piiriks mitte rannajoon, vaid see piir asuks meie jaoks, kes me oleme siin justkui vangis, sealpool horisonti, ulatudes otsapidi unelmate maailma.
Kohe järgmisel hommikul kõndisime risti läbi saare eurooplastest reisijatele mõeldud tsooni karantiinilaagrisse, mille hooneid kutsutakse suurejooneliselt haiglaks, ülemintendandi majaks, laoks jne. Kõik kokku pool tosinat tsementeeritud laavakiviplokkidest maja. Leidsime saabudes elamise, mis polnud sugugi etem kulide küla onnist Palissaadide lahe ääres: mööblit ei mingisugust, ainsaks valgusallikaks küünal ja õlilamp, algeline välikäimla võssa kasvanud. Vett saab pragunenud tsisternist, kus elutsevad tarakanid ja sääsevastsed. Vähemalt saame nautida õhu liikumist ning idakalda rahu ja vaikust, mis pärast lämmatavat ööd Palissaadide lahe ääres tundub nii mulle kui Jacques’ile tõelise luksusena. Oleme peamajas seitsmekesi; lisaks Jacques’ile, Suzanne’ile ja mulle Metcalfe’ide abielupaar, kes kavatsevad Beau-Bassini anabaptistide koolis õpetama hakata, Bartoli-nimeline endine koloniaalameti inspektor ja eriskummaline Julius Véran. Veel kaks meest olid saabunud enne meid ja viidud otsekohe välihaiglasse, mis asub randumissilla kõrval Gabrieli saarekese vastas. Ühe reisija nimi on härra Tournois, teine on Nicolas’nimeline meeskonnaliige, mõlemad olid Sansibaris salaja pardale võetud ja nii raskelt haiged, et Port Louis’ sadama sanitaarteenistus polnud andnud kapten Boileau’le randumisluba. Jacques, kes oli meremees Nicolas’d lähedalt näinud, ütles mulle, et tal on kõik rõugete ägeda vormi tunnused.
Julius Véran on kõige kehvemat sorti reisikaaslane, selline, keda tahaks iga hinna eest vältida. Alates ankru hiivamisest Marseille’s kohtasin teda iga päev Ava tekil. Aastaid on tal viiekümne ringis, ta on veidi keigarlik, mustade puhmasvuntsidega, tumedate lühikeseks pöetud juustega, välimuselt meenutab ta kaardiväe allohvitseri või hobuseparisnikku. Tema halb kuulsus oli laevas kõigile teada ja keegi ei võtnud teda tõsiselt. Ta on hasartmängur, seelikukütt, hoopleja ja petis, tundus, et tal oli Prantsusmaalt lahkumisega rutt olnud, kuna tema äriasjad olid seal untsu läinud. Ta ise esitleb end kaupmehena, kes läheb Port Louis’sse, et seal püsti panna Prantsuse veinide impordiga tegelev ettevõte. Jacques polnud algusest peale silmaotsaski sallinud tema suurustlevat olekut, ülevoolavat viisakust daamide suhtes, tema viisi Suzanne’i kätt suudelda. Ta andis talle hüüdnimeks härra Aferist Véran. Tõsiasi, et viimane sõbrustas härra Bartoliga – mehega, kellest kahtlustasime, et just tema oli koloniaalameti spioonina kandnud Briti ametivõimudele ette meie vahepeatusest Sansibaris –, ei muutnud teda sugugi sümpaatsemaks.
Eile õhtul, kui Jacques püüdis Suzanne’i rahustada, kuulsin, kuidas Aferist Véran irvitas. Kuna ma teda vaatasin, kehitas ta õlgu ja läks heitis onni tagaossa pikali. Õlilambi valguses näis tema mustadest vuntsidest läbi kriipsutatud valge nägu ükskõikne, aga tema vilavates silmades sädeles kuri tuluke. Püsisin tükk aega ärkvel, et tal silma peal hoida. Maapinda läbistas mingi lakkamatu võnkumine, ma ei taibanud, kust see tuleb, kord oli mu kõrvu tungiv heli aeglane ja madal, kord terav. „Kas sa kuuled seda?” küsisin Jacques’i käest. Too tõstis pea, üritas mind pimeduses näha. „See hääl. Tši-tši, või pigem tšun-tšun…” Jacques kehitas õlgu. Uni tuli nagu vastupandamatu voog, mis kustutab kõik pilgud ja vaigistab kõik hääled.
Sirdaar lasi karantiinilaagri lattu toimetada riisi ja kuivatatud kala, selitatud võid, õli ja petrooleumi. Ta lubas meile õhtuks koka saata, aga ilm püsis terve päeva kohutav ja kedagi ei tulnud. Mari, rõugetest puretud näo ja pimeda pilguga vana hindu, kes elab dispanseri kõrval, andis meile kaks pigimusta potti ja me pidime õppima ise hakkama saama. Minu ülesandeks jäi karantiinilaagrit ümbritsevast võsast lõkkematerjali otsimine. Üks pott on riisi ja kala valmistamiseks, teine kahtlase tsisternivee keetmiseks. Otsustasime ilma sirdaari abita hakkama saada.
John ja Sarah Metcalfe korraldasid kõike protestantidele omase innuga, nad kraamisid ja pühkisid maja puhtaks, kitkusid umbrohtu, sättisid ainsa akna ette luugi ja ukse ette kardina. Seejärel lugesid nad Piiblit, tehes seda väga tagasihoidlikult, sest meie esimene päev saarel oli sabatipäev. Käisin laupäeval Johni seltsis ümbruskonnaga tutvumas, et leida söödavaid marju ja taimi. John Metcalfe on kirglik botaanik. Ta on kaasa võtnud kogu varustuse: formaliinipurgid, pintsetid ja käärid, suure taskuraamatu, millest ta hetkekski ei lahku ja kuhu ta märgib oma leiud. Käisime Jacques’i ja Suzanne’iga tsisternist vett toomas, kasutades ämbritena plekkmannerguid, millele meisterdasime vitstest sangad.
Pärastlõunal läksime vihmast hoolimata randa, lootes näha kuunari tulekut. Meri oli vihaselt roheline, lained veel ägedamad kui meie saabudes. Tuul puistas meile üle laguuni kaela veetolmu. Pilved näisid silmapiirilt välja hüppavat otsekui hiiglasliku tulekahju suits. Vihma sadas, sellega segunev merevesi kastis meid oma jäiste pritsmevihkudega ja me olime sunnitud laagrisse tagasi jooksma, ise külmast värisedes. Proovisin tuld üles võtta, aga tuul kihutas suitsu tuppa ja see ajas meid köhima. Juba ma kahetsesingi taga leitsakut kulide küla hütis, kus olime veetnud esimese öö.
Olime maabunud Flat Islandil vaid mõned tunnid tagasi, kuid mulle näis, et sellest oli möödas juba päevi ja nädalaid. Need olid olnud väga pikad tunnid, mille kestel iga hetk pakkus midagi uut, kui me tuulest ja vihmast tagant piitsutatuna paremat peatuspaika otsisime. Tundide kaupa sõnatut ootust, lootuses kuulda kuunari sireeni, mis annaks märku, et tuleb Palissaadide lahe äärde kiirustada ja edasi Mauritiusele sõita. Päeva lõpuks läks ilm korraks selgemaks, jooksin saare kõige lõunapoolsema tipuni, ranna lõppu, et näha vaid hetkeks pilvedest välja ilmuvat Mauritiuse siluetti, heledat triipu riffidel ja mäetippude panoraami. Seejärel kõik kadus ja saabus öö.
Järgmistel päevadel kaotasin vähehaaval huvi silmapiiri vastu. Hommikul, kui olin joonud veerand liitrit kolde kohal soojendatud mõru teed, kõndisin mööda rannarada lõuna poole, vulkaani suunas. Tee oli kehvake, ilmselt aastaid kasutamata. Mõnes kohas kadus see võsasse, siis tuli hüpata kivirahnult kivirahnule, ühel pool okkalised põõsad, teisel pool basaltkaljudele paiskuvad lained. Või kui rahnud muutusid liiga järsuks, siis teha endale teed torkivate taimede vahel.
Tuul oli pilved laiali ajanud ja esimest korda kõrvetas päike läbi eresinise taevaaugu. Mulle meenus, kuidas ma olin seda terve talve Rueil-Malmaisonis oodanud: päikest ja merd. Pansionaadi suures saalis joonistasid aknad halle ruute, mida kriipisid kastanite raagus oksad.
Mäletan, et kuulsin ühel õhtul meremüha. See oli veidi aega pärast isa surma. Müha oli nii vali, nii tõeline, et see äratas mu üles. Kõndisin öösärgis ja paljajalu külmal kivipõrandal läbi magala. Müha mu sees aina paisus, muutus nii valjuks, et surusin käed kõrvadele. Võib-olla ma kartsin, et müha kaob ja jätab mu üksi magalasse, nagu hingamine, mis lakkab. Kõndisin välisukseni, vajutasin väga aeglaselt linki, sulgesin silmad, et paremini kuulda. Uks avanes ja sisse tormas külm tuulepööris, merelt puhuva tuule müha, lindude kriiskamine. Seisin liikumatult tuuletõmbuses, vahtisin jäist hoovi, kuni üks poiss, Flécheux, tuli ja tiris mu tagasi tuppa. Mäletan tema nägu, kohkunud pilku. Ta küsis: „Mis asja sa teed? Mis sul viga on?” Ja mina korrutasin: „Kuula, no kuula ometi!” Flécheux pani ukse kinni ja müha vakatas hoobilt. Kuni selle ööni, kui lamasime koos Jacques’i ja Suzanne’iga seal hüti ukse juures, Palissaadide lahe ääres.
Vulkaanijalamil on meri sügavsinine nagu avamerel, nii sinine, et see paneb pea ringi käima. Just siin meeldib mulle istumas käia, igal hommikul koidu ajal, et merd vaadata. Enda õigustamiseks ütlen Suzanne’ile, et valvan laeva tulekut. Tegelikult tulen siia, et joobuda. Et kuulda seda müha, mis mind kolmeteistkümneselt äratas, kui isa suri.
Merelinnud liuglevad süvendi kohal, mis lahutab Flat Islandit tema võsukesest Gabrielist. Tõusu
