riisikeeduvees, sest piima pole. Kui ma välja läksin, istus Jacques ukse kõrval, näoga mere poole. Kuid sellelt kohalt ei paista muud kui Gabrieli must kuppel.
Teemantkalju poole kõndides kuulen mõõnamüha. Võnked kerkivad otse ookeani sügavusest, maapõhjast. Ma tean, et mõõna ajal tuleb Sūryavatī. Ootan teda oma kohal, pooleldi batatran’i-puhmaste varjus, ühes kaljulõhes. Laht tühjeneb ida suunas nagu tünn, millel on prunt eest tõmmatud. Peagi ilmuvad nähtavale riffide mustad narmad ja liivariba poolkuu, mis ulatub Gabrieli saareni. Paljastub Teemantkalju jalam, vöörikujuline kulunud eend. Lained on taltunud. Isegi tuul pole enam nii vali. Valitseb omamoodi vaikus, rahu. Mõtlen, et just praegusel hetkel peaks isegi Suzanne’i palavik järele andma, ta heidab pikali, toetab pea Jacques’i põlvedele. Ta suudab viimaks uinuda.
Sūryavatī ongi nähtavale ilmunud. Kõhklematult on ta korallrahule suundunud, kuigi meri pole veel täielikult tagasi tõmbunud. Ta urgitseb harpuuniga rifilõhedes, korjab kaelas rippuvasse kotti merikarpe. Et oleks hõlpsam läbi vee kõndida, on ta kleidi üles tõstnud ja jalgade vahele sõlme sidunud nagu Türgi puhvpüksid.
Ta astub kergelt, nagu libisedes, vähimagi pingutuseta. Tahtsin talle mööda riffe järele minna, aga vesi oli läbipaistmatu, pilvise taeva värvi, ja murdlainetuses hõljuvate vetikate tõttu ei näinud ma, kuhu astuda. Üsna varsti ei teadnud ma enam, mis suunas minna, vesi ulatus mulle pihani. Samal ajal tiris murdlainetus mind tagasi, mäslevatesse voogudesse. Korallide teravate tippude külge klammerdudes sain läbi häda tagasi kaldale. Eemal, keset laguuni näis tütarlapse siluett ebamaine, õhuline. Merelinnud lendasid riffide kohal, erutunud punasabatroopikalinnud tõid kuuldavale kärisevaid kriiskeid. Ühel hetkel pööras neiu end ringi. Sumpasin parasjagu veest välja kaldale, põlved ja peopesad marraskil. Sūryavatī oli kaugel, punane sall heitis tema näole varju, aga mulle tundus, et ta naerab. Võisin oma märgade riiete ja lõhkiste püksipõlvedega tõepoolest haletsusväärne välja näha.
Mu parem jalatald tulitas. Lainetega võideldes olin ilmselt astunud merisiiliku otsa, tundsin teravat põletust. Samal ajal meri tõusis, lained hakkasid taas korallrahul mäslema. Tuul lõõtsus iilidena. Ma ei tea, miks, aga ma tõusin püsti ja hüüdsin tüdrukut. Ma karjusin: „Oee!”, justkui võiks ta mind kuulda. Ta tuli kiirustades tuldud teed tagasi. Ka tema oli märganud lähenevat tormi.
Lonkasin rannal, kui ta veest välja tuli. Kuna ma teda tervitasin, vaatas ta minu poole. Tema merekarva kleit oli märg, ta oli salli ära võtnud ja tema tumedad juuksed kleepusid õlgadele. Tema kaelas rippuvast kruvipuulehtedest punutud kotist paistis merisiilikute saak ja harpuuni otsas rippusid justkui riideräbalatena sinna ritta lükitud ourite’id18. Eelkõige tõmbasid aga minu tähelepanu tema silmad, sellist värvi silmi polnud ma veel elu sees näinud, need olid merevaigukarva kollased nagu topaasid, särasid lüümetena tema tõmmus näos. Ta vaatas mind pikalt, ainiti ja kartmatult, ja minu süda tagus nii tugevasti, et ma ei teadnud, mida peaksin ütlema.
Ta pani mu liivale istuma. Asetas harpuuni enda kõrvale ja võttis kotist väikese noa, see oli üksnes ihutud tera, käepidet polnud. Enne veel kui ma aru sain, mida ta kavatseb, võttis ta mu parema jala ja tegi suure varba alla sisselõike. Ta näitas mulle tillukest sinakat kildu oma peopesal. „Sul vedas, see on ainult korallitükk.” Ta osutas riffidele. „Siin on palju meripuuke.” Kuna ma teda silmitsesin, arvas ta, et ma ei tea, mida see sõna tähendab. „Teie kutsute neid skorpionkaladeks. Need võivad su ära tappa.” Vaatasin teda üllatunult, sest ta rääkis minuga täiesti laitmatus prantsuse keeles. Tahtsin talle küsimusi esitada, teada saada tema nime, seda, miks ta siin on, kui kaua juba, aga ta tõusis püsti, võttis oma asjad ja kadus kiirustades võserikku. Ta ronis mööda neemenõlva üles ja lipsas kasuariinisallu, mis eraldas meid Palissaadide lahest.
Hoolimata jalahaavast katsusin talle järele minna. Justkui oleks see olnud mingi mäng, justkui peidaks ta end põõsa taga, et mind ehmatada. Või kujutasin ma seda endale ainult ette, et ta oli tulnud riffidele minuga kohtuma, mind otsima. Küllap olid need mu enda lapsikud mõtted. Tundsin, kuidas veri soontes tuikas, tuul ja valgus uimastasid mind. Lonkasin paljajalu läbi võseriku, põlved ja peopesad tulitamas.
Teisel pool kasuariinisalu sattusin korraga Palissaadide külasse. Leidsin end põhjapoolselt nõlvalt, sealt, kus on paariate eluasemed. Need olid roigastest onnid, mida toestasid lahtised laavakiviplokid ja mille palmilehtedest katused olid kehvas seisus. Mõned onnid olid ilmselt väga vanad, neid oli räsinud üks torm teise järel, mispeale oli neid jälle lapitud. Peaaegu kõigist katustest tõusis suitsukoonlaid, mida tuuleiilid ringi keerutasid. Onnide taga nõlvakujalamil oli näha halli mullaga põlde, kus kasvasid mõned juurviljad, herned, oad, mõned päikesest kõrbenud maisivarred. Onnide vahel hulkusid nälginud koerad, kes olid mind haistnud ja hakkasid urisema. Üks koer tegi suure kaare ja lähenes mulle selja tagant, hambad irevil.
Mulle meenus, mida Jacques oli mulle lapsena rääkinud. Tema sõnul oli nii õpetanud vana Topsie, Anna maja kokk: „Penide peletamisses põle tarvis püssi, tarvis kivvi.” See vanasõna „Nagu küla mulle, nii mina külale” näis mulle hetkel igati kohane. Korjasin maast terava laavakivi ja taganesin, käsi üles tõstetud, oma saareosa suunas. Sirdaaril pole vahte tarviski, et oma valduste piire valvata.
Samal õhtul läksin tagasi vulkaani tippu, et vaadata kulide küla. Majaka varemete varjus istudes kuulasin tuule vilistamist rahnude vahel. Hooti sadas vihma ja meri oli tormine, samasugust rohelist värvi kui meie saabumise õhtul. Enne veel, kui pimedaks läks, muutus taevas tumedaks, nagu oleks teisel pool silmapiiri tulekahi lahti. Keset tuule ägamist kuulsin sirdaari pikka vilet, mis teatas usklikele palvetundi. Majade ees varikatuste all põlesid lõkked. Tundsin keedetud riisi lõhna, köömnete ja vürtside mahedat lõhna. Ma polnud juba tükk aega midagi söönud, mul oli justkui auk keset kõhtu, see pani mind veidi värisema, otsekui ihast. Küünitasin, et näha tänava teise otsa, sinna, kust algasid vaeste onnid, sinna, kus elas Sūryavatī. Lootsin, et näen tema saledat kuju, et ta läheb koos teiste naiste ja lastega tsisternide juurde vett tooma. Aga ta ei tulnud. Võib-olla ta teadis, et ma teda varitsen.
Läksin tagasi karantiinilaagrisse, esimest korda tundsin, kuidas mul tõuseb palavik, valu, mis sai alguse jalahaavast, ronis mööda keha ülespoole ja ajas kananaha ihule, pani tõmblema iga lihase. Jacques päris murelikult: „Ega sa haigeks ei hakka jääma?” Ta uuris mu jalatalda ja pani sinna veidi metüleensinist. Suzanne andis mulle juua roosat permanganaadivett, sest tee oli otsas. Pimeduses särasid Sūryavatī silmad, kollased nagu kassil. Ma värisesin Suzanne’i salli sees. Uinusin, kui tuul vaibus ja tormimüha muutus kaugeks sosinaks.
10. juuni pärastlõuna
Palavik ja rahutu öö sundisid mind eile terveks päevaks pikali jääma. Taevas pilves. Järjekordne uurimisretk kirderannale. Casuarina’de servas madal taimestik. Sekka mõned akaatsiad, lubjakiviribal Pemphis acidula: tihedad põõsad, umbes kolm jalga kõrged, üksikud õied, lühikesed ja lihavad varred. Rannal tuule käes mõned mitte eriti suured mandliterminaaliad, viljad pähklisuurused, kõva koorega: Terminalia catappa. Kasvavad jäärakus rühmana, mistõttu julgen oletada, et need on sinna istutatud. Kõige kõrgem on ligikaudu kaksteist jalga pikk. Oletatav vanus kolm-nelikümmend aastat.
Võib seega olla pärit saare kõige varasema asustuse ajast (1856, esimene karantiinilaager Flat Islandil).
Jacques tuli Palissaadidelt tagasi lööduna ja rusutuna. Ta oli tahtnud saada ülevaadet väljarännanute tervislikust seisundist, kuna Aferist Véran väitis, et saare teises otsas levib rõugeepideemia. Jacques läks koos Bartoliga kraatrijalamini, seal sattus ta kokku arkottie’dega, kes ei lubanud neil edasi minna. Vana Mari vahendusel pidas Jacques tükk aega läbirääkimisi, aga tulutult. Põldudel töötanud inimesed hakkasid nende ümber kogunema ja korraga lõi Bartoli kartma. Ta veenis Jacques’i tagasi minema. Ta väidab, et mõned
