Jacques’iga seda kõike pealt vaatame ega tea, mida teha. Lõpuks ajab Tournois end vana Mari abiga püsti, läheb tagasi oma õlgkotile, justkui oleks see tema ainus pelgupaik.
Me ei rääkinud omavahel. Rinnus pitsitas. Jacques ja Suzanne läksid tagasi karantiinilaagrisse, mina kõndisin nii ruttu kui sain teises suunas. Sel ajal, kui meie ootasime, lobisesime, vaidlesime, mängisime malet või unistasime oma vabastamise päevast, olid inimesed siin, meist vaid paari sammu kaugusel, ja ka saare teises otsas, suremas. Mulle tundub, et ma kuulen vahetpidamata Tournois’ häält, tema sajatusi, segaseid meenutusi. Näen vahetpidamata Nicolas’ ainitist, täiesti selget pilku. Ikka veel kajab mu kõrvus tuhm heli, mille tekitas Mahé lähistel vette visatud noormehe surnukeha, kui see langes peaaegu ebamaiselt sinisesse ookeani. Ja kuulen Boileau’ häält, mis Ava pardal kamandab: mitte kellelegi ei tohi sellest rääkida, mitte mingil juhul ei tohi sellest kellelegi rääkida – ühel heal päeval saab ta veel seetõttu Messageries’ annaalides kuulsaks.
Peaaegu joostes ronin kraatriservani. Istun oma kohale tuulevarju, selg vastu lagunenud majaka seina. Sealt näen ma kõike, Palissaadide lahte, kulide küla, istandusi, pikka liivariba, mis Gabrieli saart Flat Islandi küljes kinni hoiab, ja mere taga Mauritiuse mäetippude otsa kinni jäänud pilvekuplit, mis näib miraažina.
11. juuni
Et Suzanne’i kartusi hajutada, hakkab Jacques vaikselt jutustama. On hiline pärastlõuna, lamame ukse juures maas, suur valge narmassall tekiks. Oleme majas omapäi. John ja Sarah on ilmselt oma lehti formaliiniga pintseldamas, Bartoli ja Aferist Véran passivad kraatritipus, varitsedes kuunari ülimalt ebatõenäolist tulekut.
Ilm on väga mahe, tormituul on vaibunud, selle asemel puhub passaat. Taevas on kaetud õhukese valge looriga. Tunnen enda vastas Suzanne’i ümarat puusa, tunnen tema külje liikumist, kui ta hingab. Niisamuti oli see Hastingsis eelmisel suvel. Olime koos rannas, vaatasime, kuidas libisevad mööda pilved, unistused, mulle tundus, et iial ei suuda miski meid lahutada.
Vaatamata Prantsusmaa-aastatele ja elule Londonis, tööle Saint-Josephi haiglas, räägib Jacques laulvalt, kreooli aktsendiga. Teda kuulates meenub mulle isa hääl. Kui too õhtuti major Williamiga Montparnasse’i korteris vestles, jäin ma tema häält kuulates oma supitaldriku kohale magama. Jacques räägib Médine’ist, Anna majast. See oli nii ammu. Võib-olla on ta selle kõik ajapikku välja mõelnud, nagu härra Tournois oma sonimistes.
„Kui ma tulin Le Tourhis’ pansionaadist jõulude ajal või siis talvel, ma mõtlen juulis-augustis, koju käima, sa ei kujuta ette, milline pidu see oli, leidsin eest oma toa, võisin igal pool suhkruroopõldudel ringi joosta, kuni rohumaadeni, mereni välja. Ma näitan ükskord sulle seda teed. Seal oli üks minuvanune poiss, tema nimi oli Pierre, Pierre Pasteur, ja üks teine, veidi vanem kreooli poiss, Anna rentniku poeg, keda kutsuti Mayociks19, ma ei tea, miks, ma arvan, et ta sai selle nime väiksena, sest ta keksis vahetpidamata ja vidistas nagu linnuke. Tema pärisnimi oli Aziz.
Mäletan, et Anna valduste kõrval olid endise suhkruroovabriku varemed, kõrge tume korsten, müürid võssa kasvanud. Veidi eemal mere ääres seisis lubjatud ahi. Ka seda kõike näitan ma sulle ja Léonile samuti. Kindlasti hakkad sa seda armastama, see on maailma kõige kaunim maastik, põllud on nii rohelised ja ulatuvad nii kaugele, et ei saagi aru, kus need lõpevad, nad sulavad merega kokku. Viimasel aastal kolasime poistega igal pool, jahtisime varemetes turteltuvisid. Ema ei tahtnud, et ma varemetes käiksin, ta kartis, et mõni müürijupp võib variseda. Peitsime end võlvkeldritesse. Need olid paksude seintega, lubjaga kokku liidetud kiviplokkidest, seal oli külm, niiskelt külm nagu koopas, karjusime, et kuulda kaja. Aziz jutustas meile õuduslugusid, ta ütles, et surnuid on võimalik üles äratada, ta ütles, et on olemas kummitusrahvas, ta kutsus neid džinnideks. Või siis läksime mere äärde. Kõndisime mööda kitsast rada kõrgete kivihunnikute vahel, ja korraga olimegi rannal, avamere ääres, barjäärriffi polnud, lained mäslesid sealsamas, see oli ilus…”
Suzanne pigistas mu kätt, ta sulges silmad, et kuulata. Me liuglesime koos parvel, lastes end kanda voolul, mis liikus tagurpidi, viis meid tagasi algusesse.
„Lõunasöögiks me koju ei läinud. Teinekord saatis ema mõne naise meid otsima, me kuulsime heledat häält, mis hõikas laulvalt meie nimesid: „Mayooc! Za-ak! Pastoo!” Meie püsisime varemete vahel peidus, hästi vaikselt, ja naine pidi tühjalt tagasi minema. „Äi leidnud neid! Äi tia, kus lännud!” Õhtul koju jõudes olin rampväsinud, suhkruroolehed olid mu jalad marraskile kriipinud, isa oli tulivihane, aga ema ütles: „Ah jäta, ta unustas lihtsalt kella vaadata.”
Kui Médine’is algas lõikus, oli see tõeline pidu, õigemini oli see nagu lahing. Nädalate kaupa tehti ettevalmistusi, kõik elasid suures ootuses. Läksin Mayociga Saint-Pierre’i künka tippu, Eau-Bonne’i, vaatasime põlde, mis olid nagu tuule käes lainetav meri. Või siis kõndisime suhkrurooistanduste servas, et tunda lõhna, oli väga palav, maapind kõrvetas jalataldu. Médine’is algas lõikus peaaegu igal aastal esimesena, kuna see asus lääne pool ja suhkruroog valmis seal kiiremini. Oli ka Wolmar ja põhjas La Mecque. Mõnikord tehti ots lahti Wolmaris või Camp-Créole’i lähedal Albionis. Lõigata tuli järgemööda, et töölisi jätkuks. Sirdaarid ajasid inimesed suhkruvabriku hoovi peale kokku ja vankrid asusid teele, härra Ferré kõige ees muulakaarikus. Töölised seisid oma pikkade nugadega kahel pool teed, ülemsirdaar ulatas härra Ferréle noa ja töölised läksid põldudele. Kui härra Ferré põllule jõudis, olid töölised juba ootevalmis, aga keegi ei liigutanud enne, kui tema lõikas esimese roovarre. Ta ulatas varre töölisele, kes viskas selle vankrisse, siis läksid kõik põllule ja kogu päeva polnud kuulda muud kui nugade vihinat ja tööliste hoiatavaid hõikeid, mis kõlasid nagu koera haukumine: aua! aua!
Mina lippasin koos teiste lastega ringi, jooksime tee peal vankrite sabas. Naistel olid seljas pikad räbaldunud kleidid, nad korjasid suhkruroovarsi ja loopisid neid vankritesse. Hammustasime Mayoci ja Pasteuriga suhkruroogu, jooksime mööda põldu ja karjusime: aua! aua! nagu lõikajad. Kord sattusime Pasteuriga vastamisi ühe suure musta mehega, kellel ei olnud nina, küllap ta oli leeprat põdenud. Kui ta meid nägi, tõstis ta oma noa kõrgele: „Mida kuradit! Tehke, et te kaote, veiksed valged rotiraisad!” Ma pole elu sees nii hullusti kartnud.”
Suzanne lamab Jacques’i kaisus, pea toetatud tema õlale. Ta hoiab mul veel käest kinni, aga taipan, et ta on magama jäänud. Näen tema malbet, veidi lapselikku nägu, tema heledad šatäänid juuksed on pea peale krunni keeratud, silmad ripsmete tiheda kardina varjus suletud. Tema kõrval lamab Jacques, samuti silmad kinni, pikad juuksed tuules hõljumas. Ta on vait jäänud. Ta mõtleb teiste asjade peale, nagu oleks ta rannal, kusagil ära, pulmareisil. Mulle näib, nagu oleks ma neid alati koos tundnud, nagu oleksid nad mu isa ja ema. Ka mina heidan pikali, vaatan pilvi aeglases tuules mööda libisemas. Kui ma toetan pea Suzanne’i õla vastu, tunnen, kuidas ta mul käega kergelt üle juuste silitab.
12. juuni
Osa hommikupoolikust möödus leide sorteerides. Formaliinihais on talumatu, olin sunnitud välihaigla ruumidesse taanduma.
Olen praeguseks kokku saanud maavitsaliste ja kõrreliste kollektsiooni. Karantiinilaagri läheduses leidsin söödavaid taimi (veel üks märk inimtegevusest): Acmella oleracea (harilik nööpkakar), söödav Solanum nigrum (must maavits). Teised söödavad liigid: Solanum indicum (India maavits ehk metsik baklažaan) ja tema kultiveeritud vorm Solanum melongena, ilmselt toodud sisse esimeste kolonisaatorite poolt: renettõuna suurune, kahvatu- või mustjaslilla.
Teised hinnatud maavitsalised: capsicum’ide liigid (metsik paprika ja kajenni pipar) ja vähemal määral auriculatum, tubaka aseaine (mitmeaastased lehed, kaetud hõbedaste karvakestega, võiks vabalt asendada ganjah’d
