orasheinad. Vulkaanile lähemal: sõnajalalised ja kõrrelised.
Moreae kolooniad: Ficus rubra (väikeseviljaline viigipuu) ja Cassytha filiformis, mida kutsutakse „lõputuks liaaniks” (tabav nimetus, vaatlesin ühte lähemalt, see oli peaaegu tosin jalga pikk, keerdudes haudade vahel). Andropogon schoenanthus on rohkem levinud rannal või siis korallpaljandikel. Samuti: Andropogon nardus, kuulus hindude nard, iseloomulik tugev ingveri lõhn.
Kaljulõhedes leidub küllaltki arvukalt Adiantum’i eksemplare (caudatum, hispidulum). Esimest leidub rohkem, seda võib ära tunda laiemate lehtede järgi, mis on kaetud torkivate udemetega. Kuna puid pole, ronivad nad maapinnalõhedes.
Varjulises kohas mäeveerul, lahe servas, ilusad pandanus’ed (kruvipuud), neist üks P. vandermeeschii, mille kõrgus oli Bourbonis 20 jalga, siin üksnes seitse. Pandanus utilis’t leidub looderannal üsna arvukalt, nagu maabudes täheldasin. Võimalik, et väljarändajad kasvatavad seda kottide ja sandaalide valmistamiseks.
8. juuni
Nüüd ei pööra ma sellele enam tõesti mingit tähelepanu. Nädal, kaks, võib-olla rohkemgi. Kuud veel möödas pole. Igal juhul piisavalt, et harjuda talumatuga. Käin endiselt vulkaani tipus, pigem õhtuti, et endasse ahmida kulide külast kerkivat mahedat häältekõma, hingata sisse suitsulõhna. Olen juba loobunud mõttest tuletornikamber üles ehitada. Milleks? Tõepoolest, mõttekam on parandada muuli. Need, kes seda teevad, teavad ilmselt, et ühel päeval heidab sanitaarteenistuse luup seal ankrusse.
Käin siin Palissaadide küla vaatamas, selleks et meenutada. Kõik see, millest Jacques mulle tookord Rueil-Malmaisoni talvel jutustas. Pimedus, mis laskub Anna majale Médine’is. Needsamad hääled, needsamad lõhnad. Viltune päiksevalgus suhkrurool, põllult naasvate tööliste hõiked, mis meenutavad haukumist: auaa!, naised, kõplad pea peal tasakaalus, häälerõkatused, laste naer. Suhkruvabriku kõrged korstnad udus nagu barbarite kindlused.
Videvikus kollase mere müha vastu musta randa, seal, kus katkeb korallrahu ahel. Ma ei teadnud, et see on minu sees olemas, nii tõeline, nii tugev. Nagu oleksin ma seda tõepoolest kogenud, valu, unenäomälestust, mis mõjub mulle ühteaegu hästi ja halvasti. Nii see on, sellest olen ma tehtud: rohekashallidest suhkrurooväljadest, kus kulid koogutavad, kivipüramiididest, mida naised on ükshaaval ehitanud, käed laavakivist karedad, silmad päikesest pimestatud. Suhkruroomahla lõhnast, kirbest ja magusast lõhnast, mis tungib kõikjale, immutab läbi naiste kehad, juuksed, seguneb higiga. Palissaadid on uus algus. Sellepärast me värisesimegi Jacques’iga esimesel hommikul, kui sirdaari vile pimedust lõhestas.
Hommikul, pärast seda, kui olen suurest potist mõlkis plekktopsi valatud musta tee ära joonud, ei jää ma ootama riisi, mida Suzanne ja Sarah Metcalfe soojendavad, vaid ühinen Johniga, kes rannal taimi korjab. Tema ei tunne ennast vangina. Maabumise päevast peale korjab ta lehti, õisi, seemneid, mida ta päikese kätte punutud mattidele hoolikalt kuivama sätib, olles need enne väikese pintsli abil formaliiniga kokku määrinud. Ta otsib kangekaelselt indigotaime. Tema veendumust mööda on siinne kant ideaalne, et rajada istandus, mis aitaks karantiinis viibivate väljarännanute elujärge parandada.
Kõnnin kivilt kivile hüpates piki randa. Saare keskosa on vallutanud võserik ja orashein. Kohati on rohi nii kõrge, et ulatub pihani. Terve rannaäär on kaetud selle omamoodi lihava roniheinaga, millel on laiad lehed ja väikesed punased õied ja mida vana Mari kutsub batatran’iks, John aga lehtertapuks. Murdudes eritab taim läbipaistvat ja kergelt kleepuvat piima. Seal, kus tema kasvab, pole ühelgi teisel taimel eluõigust. Leian Johni saare põhjatipust, otse Teemantkalju vastast. Mina panin sellele ookeanist kerkivale laavapüramiidile sellise nime, aga John ütles, et admiraliteedi kaartidel on selle nimeks tegelikult märgitud Pigeon House Rock, Tuvila kalju. Tuvideks on seal peamiselt kajakad ja merikajakad, kes tekitavad kalju ümber pideva keerise ja valgendavad seda oma väljaheidetega. Lindude tiivasahin ja kurguhäälitsused summutavad meremüha riffidel. Veetolm sätendab hommikuvalguses. Kujutlen, kuidas vulkaan purskas miljoneid aastaid tagasi, siis, kui Mauritius kerkis ookeani sügavusest, ja heitis selle kivilahmaka keset merd.
Jätan John Metcalfe’i ilmselt küll tulutult otsima metsikut indigopõõsast, millele ta tahaks oma nime anda, ja silmitsen kaljulõhes tuulevarjus istudes Teemantkaljut. Meri paiskab õhku rohelisi sahmakaid, millest süttivad vikerkaared. Istun tundide kaupa liikumatult, vaadates lihtsalt merd, kuulates lainelööke, tundes tuuleiilide soolast maitset. Siin istudes ei tundu enam miski mulle traagiline. Võib unustada sirdaari sünged viled, mis kamandavad mehi söögipausile või rütmistavad laavakivide ladumist muulil. Võib koguni unustada dispanserisse kinni pandud haiged, palaviku, mis kuivatab nende silmad ja huuled, ja seal, üle lahe asuva Gabrieli musta silueti, mis ootab.
Kuigi on pilves, on päike taevas kõrvetavkuum. John Metcalfe on saagiks saadud lehtede ja juurtega karantiinilaagrisse tagasi läinud. Sarah’ abiga veedab ta ülejäänud päeva neid sorteerides ja kataloogides. John kurdab peavalu ja rammestust. Jacques arvab, et ta nakatus esimesel ööl malaariasse. Meie pääsesime sääskedest, sest magasime ukseavas tuuletõmbuses.
Pärastlõunal Teemantkalju juurde naastes nägin esimest korda tüdrukut, keda hakkasin kutsuma Sūryavatīks, päikese väeks. Oli see tema päris nimi? Või nimi, mille andsin talle mina Kashmiri kuninganna järgi, kes kuulis lugu Urvaśīst ja Pururavast, nagu see on kirjas Somadeva raamatus17, mille on tõlkinud Trelawney ja mida ma Londonis suvel enne meie siiasõitu lugesin? Neiu kõndis piki randa, veidi ettepoole kumeras, nagu otsiks midagi, ja vaadates minu kohalt, maabumissillalt Gabrieli saare vastas, tundus, nagu kõnniks ta vee peal. Nägin tema saledat kuju, pikka rohelist kleiti, millest valgus läbi kumas. Ta kõndis aeglaselt, ettevaatlikult. Taipasin, et ta kõnnib mööda rifikaart, mis ühendab mõõna ajal Flat Islandit Gabrieliga. Ta kompas jalaga astumiskohta, justkui nähtamatu müüri peal tasakaalu hoides. Tema ees oli laguuni tume sügavik ja temast teisel pool mässav avameri, mis veetolmupahvakuid taeva poole loopis.
Ilmselt märkas ta mind. Kuid ta ei pööranud pead. Istusin liivale, pooleldi batatran’i-puhmaste varju. Vaatasin, kuidas ta piki riffi edasi kõndis, keset vett, mulle tundus, et ta läheb avamere poole. Hingelistki polnud näha, tuul oli ajanud linnud teisele poole saart, neeme taha varju. Näis, nagu oleksime meie kahekesi saare viimased asukad.
Ta jätkas oma teekonda mööda riffe, astudes aeg-ajalt pihani vette, kadudes veetolmupahvakutesse. Nägin tema käes pikka keppi, harpuuni, mida ta kasutas selleks, et püüda kala või urgitseda lahti karpe ja merisiilikuid. Laskuv päike maalis juba tumedaks tõmbunud veele tema silueti, mis meenutas kummaliselt laperdavat lindu. Ühel hetkel kostsid kusagilt minu selja tagant võsast laste hõiked. Loomade hääled, määgimine, ja siis nägin poiste siluette, kes ajasid taga kitsi, loopisid neid kivikestega. Tütarlaps oli keset laguuni seisma jäänud, ta kõhkles, seejärel hakkas mööda riffkaljusid kalda poole astuma, risti läbi mäslevate lainete. Hetkega oli ta kaldal ja kadus neeme nuka taha. Istusin veel tükk aega rannal, lootuses, et ta tuleb tagasi. Laguuni vesi tõmbus üha tumedamaks, meenutades metallpeeglit. Vaatasin Gabrieli saarekest, mis oli nii lähedal ja samas nii kättesaamatu. Mu süda tagus kõvasti, justkui oleks mul palavik. Sääsed aga olid koos pimedusega tihnikust välja tulnud ja ma pidin karantiinilaagrisse taanduma.
9. juuni
Kohe koidikul läksin tagasi Teemantkalju juurde. John Metcalfe lamab onnis, ta on kurnatud, tal on palavik. Kui ma välja läksin, näis mulle, et ta silmitseb mind etteheitvalt. Ma pole botaanikas kuigi usin õpilane olnud, ei ole aidanud tal tema eksemplare sorteerida.
Ma armastan Teemantkaljut, selle kummalist kuju, korrapärast kakskümmendtahukat, mis kerkib merest lumise mäetipuna, mida ümberringi tiirutavad linnud oma väljaheidetega katavad. Seal võin ma
Somadeva (u 1025–1100) koostas Kashmiri kuningakojas Bāhatkathā traditsiooni kuuluvatest lugudest jutukogumiku ”Kathāsaritsāgara”, mis sisaldab 21388 värssi ja mis on teiste seas pühendatud printsess Sūryavatīle, kuningas Anantavarmani (võimul 1028–1062/1063) naisele.
