ronida läbi võseriku majakani, et näha saare teist külge, Palissaadide randa, kulide küla. Jõudsin vulkaanikraatri servale janusena, viimastest päikesekiirtest kõrbenult. Meri näis hiiglasliku hõõguva laavana, vali tuul sundis mind kivide külge klammerduma. Kõndisin mööda kraatriserva majakani. See on väike kunagi valgeks lubjatud laavakiviplokkidest torn, mille pooleldi sissevarisenud tipus on veel näha jäänuseid kuplist, kus kunagi süüdati igal õhtul petrooleumilamp. Orkaanid on seda lõhkunud ja tundub, et keegi pole parandamist vaevaks võtnud. Canonniers’ neeme tipus olevast tuletornist peab piisama, et hoiatada meremehi siinsete ohtlike randade eest. Ma ei tea, miks, aga sellest õhtust peale hakkasin unistama, et parandan majakakambri ära ja süütan seal jälle tule. Võib-olla tahtsin lihtsalt näha selle valgust karantiinilaagri majas viibides, silmitseda selle helki pilvedel.
Jätkates teekonda mööda kraatriserva, sattusin otse Palissaadide lahe kohale.
Umbes samal kellaajal olime randunud, nüüdseks juba nii mitu (kolm, võib-olla isegi neli) päeva tagasi. Laavarahnu serval istudes nägin ma saart sellisena, nagu ta oli meile paistnud laeva pardalt, keset tormimerd, lainetemöllu, vulkaani must nõlv ja pikk põhjatipuni ulatuv maariba, millel kasvavad kookospalmid, ning kõige viimaks Tuvila kalju.
Vaatasin randa, kus olime randunud, suuri basaldilahmakaid, mille vastu murdusid lained. Taamal lagendik, kulide küla, pikk hele tänav, kus kõndisid väljarändajad. Veel edasi välikäimla kõrval onn, kus olime veetnud esimese öö.
Siis oli meile tundunud, justkui oleksime sattunud merehädaliste laagrisse, mille moodustasid mõned lehtonnid metsiku saare serval, kus elasid armetud pagulased. „Ärge sealtkaudu käige,” oli öelnud Véran. „Teid võidakse rünnata, teilt võidakse varastada raha, kell või isegi riided.” Metcalfe’id vaatasid teda umbusklikult, Suzanne aga surus end kohkunult Jacques’i vastu. Karantiinilaagri hooned näisid oma kitsaste aknaavade ja paksude basaldist müüridega justkui kindlused, mis on ehitatud kaitseks pärismaalaste rünnakute vastu. Palissaadide lahe ääres oli asi teisiti. Vulkaani varjus oli rahulik, polnud kuulda tormimüha.
Kui mul on vähegi aega, käin kulide küla vaatamas. See tundub mulle nüüd täiesti teistsugune. Onnid on suured ja hoolikalt ehitatud, neil on lehtedest punutud katused, mis tuule käes ilmselt kahisevad ja moodustavad justkui kaitsva rüü nii vihma kui päikese eest, ja sissepääsu juures väike varikatus, mille alla naised ja lapsed end nagu praegugi videvikus istuma sätivad, et lobiseda või mängida. Tänavad on puhtad ja sirged, koralliliivast valged. Majade vundament on lubjatud, akendel on luugid ees ja seina ääres kasvavad lilled. Praegusel tunnil on juba kõlanud sirdaari vile, mis andis teada tööpäeva lõpust, ja majadeesised tänavad on täis inimesi, mehi ja naisi, kes teevad oma igapäevaseid toimetusi, pühivad, koristavad. Vallaliste onni ees ajab habemeajaja parasjagu ühe poisi pead paljaks. Minunigi kandub väliköökidest tõusev suitsulõhn. See on väga mahe, õhkõrn leiva, karri ja peterselli lõhn, mis tuuleiilidele vaatamata kõikjal hõljub. Saridesse mähitud naised kükitavad lõkketulede ümber. Kuulen selgelt nende hääli, naeru. Kuulen ka loomade häälitsusi, kitsede määgimist, kuke läbilõikavat kiremist. Kõik see on ebatõeline, üllatav. Ma ei suuda ennast sellest lahti rebida.
Kui pimedaks läheb, säravad tuled kõikides majades lahe teise servani välja, ka paariate külas. Läbisegi kostab muusikat, laulmist, palveid, keegi laulab unelaulu. Viimased lõkketuled hõõguvad, sandlilõhn tõuseb otse taevasse. Mulle meenub, kuidas Jacques jutustas mulle kunagi pikkadest õhtutest Médine’is pärast tööpäeva suhkruroopõllul. Laulmisest tule ümber, tantsivatest tüdrukutest. Nagu oleks see kõik olnud minu sees ja lõpuks oleksin ma selle üles leidnud.
Käisime koos L-iga avastamas läänekallast (vana surnuaia ümbrust).
Rannalt korjasin mitu ilusat eksemplari kuulsat „Flat Islandi salvi”, Psiadia macrodon’i, millel on laiad ja pikad õisikud, igaühes 30–40 õit. Ohtralt on Psiadia balsamica’t, kõrgelt hinnatud ravimtaime põletuse, põletiku, furunkulite, mürgiste hammustuste jmt. raviks. Lehed äraspidimunajad, kolmehõlmalised, leheroots peaaegu puudub. Endeemiline liik Bourbonil ja Seišellidel. Siin mäeküljel leidub neid ohtralt (lugesin paari tunniga kokku rohkem kui kuuskümmend taime). Viiehõlmalist ei tundu leiduvat.
Palissaadide lahe ääres käib elu sirdaari vilistamise rütmis. Ka selle olin ma unustanud. Jacques jutustas mulle ükskord ammu Médine’ist, ta rääkis märguandest, mis koidikul kostab kaugelt, väga kaugelt nagu summutatuna. Igal hommikul kuulis ta läbi une teravat vilet, mis kutsus töölisi põllule, elu läks käima, koerad haukusid, lapsed hõikusid.
Esimene kutse kõlab enne koitu, kui alles hahetab. Tuul mühiseb Palissaadide ühismajade lehtkatustes. Esimesel hommikul käis vile meil luust ja lihast läbi, terav, jäine ja vaenulik heli, mis tärises ja tungis sisikonnani välja, ajas kananaha ihule. Oli alles pime, aga Suzanne tahtis üles tõusta ja Jacques hoidis teda tagasi. „Ära tee välja, see on sirdaari märguanne. Naised peavad nüüd tõusma.” Ta ei öelnud „nüüd”, vaid kasutas kreooli sõna astère. See tuli tal endalegi ootamatult üle huulte.
Ootasime pimeduses. Lambid ei põlenud. Pool tunnikest hiljem kostis teine vile, pikem, rõhutatud, see oli märguanne meestele. Me võisime tõusta, minna võsasse kohutava välikäimla taga. Oli hall ja sajune hommik, tõeline talvehommik.
Koidusignaal kostab teisest saare otsast karantiinilaagrisse ära. Ma ei ole sellega harjunud, Suzanne samuti mitte. Iga kord me võpatame, nagu oleks see mõeldud ka meile. Sünge vile kajab üle mäe ja istanduste, tuul kannab seda edasi, see seguneb tõusu- ja mõõnalainete mühaga. Kell on siis pool viis. Mu süda taob, mulle tundub, et ma olen Palissaadidel, et ma kuulen paljaste jalgade astumist teerajal, laste tihkumist, et ma tunnen lõkke lõhna, millel keedetakse mõru teed, soojendatud riisi mahedat lõhna. Siin, saare teises otsas, karantiinilaagris, on meie osaks üksnes külm, üksindus ja malagassikeelsed kaeblikud hüüded hämaruses. Teinekord sirdaari vile või muessini hüüd, mis näib pärinevat otsekui ühest teisest maailmast.
Igal hommikul, kui mehed tööle lähevad, olen mina oma postil vulkaani tipus. Põllutööliste kolonnid liiguvad mäenõlval asuvate istanduste poole. Teised lähevad vulkaanijalamile, et kühveldada džuutriidest kottidesse paljanduvat talki. Kolmandad lähevad arkottie’de15 järelvalve all tassima basaltplokke, et ehitada Palissaadide muuli, mille järgmine pööristorm jälle purustab. Sel ajal kui väljarändajad töötavad, valitseb saare kohal suur vaikus. Kadestan neid inimesi nende rahuliku otsustavuse ja kannatlikkuse pärast. Naised on põllutööks selga pannud räbaldunud riided. Maa kohale kummardudes korjavad nad ükshaaval musti kive, kuhjavad need vitstest korvidesse, mida käivad põlluserva tühjendamas. Päev-päevalt laienevad hallikad maalapid keset metsikut taimestikku nagu mingi kärntõbi.
Eile pärastlõunal tulid Jacques ja Suzanne vulkaani tippu mulle seltsi. Ka Julius Véran jäi hetkeks meiega, ta silmitses istandusi ja muuli, lausus põlglikult: „Sipelgad!” Suzanne päris imestunult: „Milleks kõik need tööd? Mida nad kõige selle kogutud talgiga küll peale hakkavad? Ja milleks muul?” Talle vastas Vérani hääl: „Neid tuleb rakkes hoida! Neid ei tohi lasta jõude olla!” Siis rääkis ta veel inkadest, kui ma õigesti mäletan, kes lasid koguda täisid. Suzanne ei kuulanud teda. Ta vaatas omamoodi hirmunud imetlusega väljarännanute laagrit, tibatillukesi siluette, kes askeldasid Palissaadide lahe ääres. Tõsi, kulide küla näis siit ülevalt puhas ja korrastatud nagu sipelgapesa. Sirdaari ja arkottie’de viled kõlasid vaheldumisi, tärisesid kord teravalt, võimukalt, kord madalalt, sulandudes meremühaga riffidel. Kuulsin, kuidas Jacques pomises, pea kõrvale keeratud, et Suzanne ei kuuleks: „Me oleme vangid.”
29. mai pärastlõuna
Halva ilma ja muude raskuste tõttu oleme pidanud edelarannaga tutvumist (surnuaia
