ja paljusõnalist kõnet, mida keegi ei kuula. Ta nõuab, et me reageeriks, võtaks „tarvitusele abinõud”. Tema luider nägu on kahvatu, läbi kriipsutatud mustadest vuntsikomadest, mida ta igal hommikul kääridega pügab. Flat Islandil viibides pole ta enam suutnud varjata oma hõrenevat pealage. Bel ami – sellise hüüdnime andis talle Suzanne. Aga tema valged rõivad, milles ta Ava pardal poosetas, on muutunud liivakarva halliks, pintsakutaskud on välja veninud.
Ta räägib meid ähvardavast haigusest. Karantiinist, mis võib vabalt pikeneda, kasvavast pingest kulide laagris. „Me peame paika panema reeglid. Meie olukord on kriitiline. Me saame loota ainult iseenda peale.”
Jacques kehitab õlgu. Ta ei võta Vérani tõsiselt. Läbikukkunud seikleja, kurva kuju rüütel. Jacques’ile meenutab ta pettureid, kes laostasid Antoine’i, kui too Prantsusmaale elama asus, neid, kes müüsid talle olematute ettevõtete aktsiaid või maatükke, mis neile ei kuulunud. Esimesest silmapilgust peale ei sallinud ta Vérani silmaotsaski. „Kuivanud ja ussitanud vili.” Nii saigi ta endale hüüdnime. Need on Mauritiusel kombeks.
Ava pardal oli Jacques teda vältinud. Iga kord, kui mees tahtis meie lauda istuda, tõusis tema püsti. Isegi Suzanne’i jahmatas selline käitumine, kuid Véran ei näinud midagi märkavat. „Ta on lihtsalt üks hädavares,” ütles Suzanne, mille peale Jacques vastas: „Vares? See on talle küll liiga suur au! Hädapätakas, ei muud!”
Aferist Véran jätkab oma ilukõnet. Ta pöördub Jacques’i poole, tahab talle muljet avaldada. Véran pelgab teda, sellepärast, et ta on arst, aga eelkõige tema nime pärast. Mauritiusel teavad kõik Archambau’de perekonda. Alexandre, Patriarh, see hirmus mees, kes seisab Moraaliordu eesotsas, kes rajas sünarhia partei, on lausa legend. Mind üllatab väga, et pärast kõike seda, mis ta meile teinud on, kasutab Jacques veel seda nime. Aferist Véran taipas otsekohe, millise eelise annab talle see vahepeatus Flat Islandil. Me oleme siin kaljunukil vangis ja Jacques ei saa ära minna. Véran saab rääkida, see on tema revanš.
„Me peame asja käsile võtma, kui tahame hinges püsida, kuniks laev meile järele tuleb. See võib võtta päevi, nädalaid.”
„Mida me teie meelest siis tegema peame? Kehtestama komandanditunni? Sõjaseisukorra?”
Jacques’i hääl on kalk. John Metcalfe on jahmunud. Ta pole kindel, kas ta saab õigesti aru. Véran jätkab. Sarkastilised märkused on teda ärritanud. Ta räägib Konstantinoopoli kokkuleppest, ta tahab, et me looksime korravalve, paneksime välja valvurid, et iga minek ja tulek oleks kontrolli all, et kõik haiged isoleeritaks Gabrieli saarele. „Kas te mäletate seda poissi, kes Mahé lähedal merre visati? Räägiti, et ta suri kopsupõletikku. Justkui oleks võimalik paari tunniga kopsupõletikku surra! Kas teate, mis seisus on meremees, kelle me salaja Sansibaris peale võtsime? Ka teine reisija on raskelt haige, minu arvates pole neid enam kauaks.”
Vaatamata kõrgele palavikule ajab Suzanne end istukile. Ta on nördinud.
„Jääge ometi vait! Kuidas te võite sellist juttu rääkida!”
„Ma räägin seda sellepärast, et see on tõsi, ja te teate seda sama hästi kui mina. Saare teises otsas on paljud väljarännanud samas seisus, nendel, kes tulid India laevadelt, olid kõik rõugete tunnused. Doktor (ta rõhutab sõna „doktor”), kas te olete neid näinud?”
Julius Véran teab väga hästi, et Jacques ei pääsenud Palissaadide külasse. Mis nii viga osatada!
„Mina nägin neid pärast meie saabumist. Neid on kümneid, homme on neid võib-olla juba sadu, vaktsiini pole. Neid hoitakse onnides varjul, laibad põletatakse rannal.”
Suzanne väriseb. Kuulen, kuidas ta Jacques’i käest vaikselt küsib: „Kas see on tõsi, mis ta räägib?” Ta tuli koos Jacques’iga Mauritiusele soovist hakata hoolitsema hindudest väljarändajate eest, rajada haigemajasid, järgida Florence Nightingale’i eeskuju, ja korraga kujutleb ta, et siinsamas, saares teises otsas on inimesed, kes on hüljatud, haiged, võib-olla suremas. Aferist Vérani kõnes on kaasakiskuvat, ühteaegu naeruväärset ja kõhedusttekitavat hoogu ning tema silmades vilab kaval ja kuri pilk.
„Ära kuula teda, ta ei tea, mis ta räägib. Ta on hull, ei muud.”
Jacques isegi ei tasandanud häält. Kas Véran kuulis, mis ta ütles? Ta on vait jäänud, tema näost pole võimalik midagi välja lugeda, seal peegeldub üksnes arutu ägedus, sihitu viha. Korraga tormab ta majast välja, sööstab pimedusse. Pimedus on tunginud ka majja. Mulle tundub, et me kaotasime, et miski meie sees liigutas end, andis järele.
Véranil õnnestus kahtlust külvata. Tahtmatult kuulatan öö hääli. Mis siis, kui ta rääkis tõtt? Mis siis, kui šeik Hussein on salaja otsustanud vallutada karantiinilaagri, meid viimseni maha tappa nende nimel, kes on saarel surnud, et viia täide rõhutute kättemaks?
Vaatasin Jacques’i. Lambivalguses on tema nägu pinges, sellel on võõras ilme, mida ma pole varem näinud. Vaatamata kõigele, mis me ütlesime, näib mulle, et kahtlus, hirmu ahvatlus on temagi hinge pugenud. Nägin, kuidas ta kivi tugevasti pihku pigistas, justkui luuraks väljas koertekari.
Täna hommikul tahtis Suzanne palavikust hoolimata minna paadisilla kõrval asuvasse välihaiglasse.
Ta oli öösel tükk aega ärkvel. Ta muretses, oli erutunud. Ta rääkis haigetest, Nicolas’st ja härra Tournois’st, hüljatud hindudest saare teises servas, hoolitsuseta jäetud naistest ja lastest. Tema meelest võiksid nad kolida karantiinilaagrisse. Jacques tegeleks nendega, tema abistaks õena. Valitsus ei saa seda asja niisama jätta, Mauritiuse plantaatorid on sunnitud abinõud tarvitusele võtma, ta on selles kindel. Ta saadab kubernerile raporti. Ta tahaks Florence Nightingale’ile kirjutada. Lõpuks jäi ta meie vahel magama nagu esimesel ööl, kui me Palissaadide külasse saabusime.
Kui me välihaiglasse jõudsime, istus haigevalvesse pandud vana Mari oma tavalisel kohal ukse ees kivil ja mälus beetlilehte. Ta lasi meid sõnagi lausumata sisse. Tema silmadel on kae ja tema tume nägu on rõugearme täis. Seetõttu pole tal seal välihaigla voodites lamavate meeste poolt midagi karta. Ütlesin voodites, kuigi sobivam sõna oleks „koiku”, sedavõrd algelised on need asemed, igivanad õlgmadratsid paari põrandale asetatud lauajupi peal.
Ma ei tundnud Nicolas’d, veebelit, kes oli tulnud Sansibaris Ava pardale, peaaegu äragi. Toona oli tal olnud lihtsalt väike palavik – malaariahoog, oli öelnud kapten Boileau. Mõne päevaga oli see tugeva kehaehituse ja õhetava jumega mees muutunud täiesti jõuetuks, tema jume kollakaks, huuled olid lõhenenud, otsmikule ilmunud hematoom. Tema kõrval lamav härra Tournois, samal päeval pardale tulnud kaupmees, näis paremas seisus. Kui me ruumi astusime, ajas ta end istukile. Tema hääl on kannatamatu, metalse tämbriga. Ta arvab, et sanitaarteenistuse luup on saabunud, et talle tuldi järele.
Jacques’i eitava vastuse peale haarab teda äkkviha, mis Suzanne’i kohutab. Ta ajab end püsti, kõnnib läbi ruumi ukse juurde. Tal on seljas Ava laatsareti avara kaelusega hall öösärk. Ta tuigub paljajalu kivipõrandal. Kõik tema riided põletati enne maabumist.
Kui ta välihaigla uksel seisab, päikesest ja tuulest pimestatud, haarab teda hetkeks mingi hullumeelsushoog.
„Ma hakkan nüüd minema, ma lähen koju, mind oodatakse!” Kus see kodu on? Tuhandete kilomeetrite kaugusel. Nii kaugel, et ta ehk enam ei mäletagi, kus.
Valgus pimestab teda, toob talle silma pisarad, mis voolavad piki nina, mööda põski. Suzanne on lähemale astunud, räägib temaga vaikselt, püüab teda veenda, et ta läheks tagasi majja, tuule eest varju. Aga mees kõnnib talle vähimatki tähelepanu osutamata temast mööda, ta keerutab koha peal ringiratast,
