all „pokepoke”.
Meri oli täna hommikul peaaegu rahulik, sellist värvi, mida ma polnud veel kunagi näinud, roheline, sinine, ja justkui oleks kiiranud valgust taevani välja. See oli nii ilus, et ma ei läinudki tagasi karantiinilaagrisse, et juua oma kruusitäit musta teed ja süüa riisikaapmeid. Jooksin piki randa Teemantkalju poole. Meri mõõnas, vesi oli täiesti rahulik, olin kindel, et kohtan Sūryavatīd, kes kõnnib korallrahul mööda õitsvat vetikarada, mida tema ainsana teab. Aga laguun oli tühi.
Ilm oli tuuleta, valitses kummaline vaikus pärast kõiki neid tormiseid öid, justkui oleksid kellad tundide kaupa löönud ja nüüd korraga vait jäänud.
Oli juba väga palav. Valge liiv laavakivide vahel sätendas jõuliselt, valjult. Neeme tipu pool lendasid merelinnud ümber Teemantkalju. Mõned olid istunud mõõnaga paljastunud mustale eendile. Teised tiirutasid minu ümber, kajakad, tiirud, suulad. Nad tegid kõva kisa, see mõjus peaaegu ähvardavalt. Märkasin ka punasaba-troopikalinde, keda oli arvukamalt kui tavaliselt, tiirutamas raskel lennul mere kohal.
Nagu igal hommikul, võtsin ühe kaljunuki varjus riided seljast, sukeldusin laguunivette ja ujusin avasilmi korallriffideni. Vesi oli kerge, vaevalt jahedam kui õhk. Mulle tundus, et minagi olen lind. Korallrahu lähedal on liivariba. Tõmbasin korraks hinge, sest seal ei pidanud kartma merisiilikuid ega skorpionkalu.
Just siin meenub mulle kõik, meenub, mida Jacques mulle toona Pariisis jutustas ja mis oleks justkui muutunud minu enda mälestusteks. Meri koidu ajal Annas, vesi veel ööst jahe, musta liivaga rand. Ujud vee all mõõdukate liigutustega, sirutades käed pikalt ette ja viies nad tagasi keha kõrvale, hingamata, kuulates rulluvate lainete sahinat… Iga päevaga pääsesin ma sellele hetkele lähemale. Meri Flic-en-Flacis, Wolmarist edasi, Tamarini must jõesuue. Tundub, nagu oleksin ma kõike seda kogenud, siis kui isa-ema veel Anna majas elasid. On üks ammune kujutluspilt, mida ma igal õhtul Rueil-Malmaisonis enne uinumist endale silme ette manasin. Kõnnin koos Jacques’iga piki kallast, rööbiti rannaga kulgeval kitsal teerajal, rohus, mis on nii kõrge, et ulatub suuni. Võib-olla on seal needsamad linnud, mustad kormoranid, kes riivavad lennul vett, justkui tahaksid meid minema ajada. Mulle tundub, et ma tunnen ära nende punase noka, kurja tulukese silmis. Meri lahesoppides, sädelev nagu laavajärv. Enne merd, ma mäletan, on soostunud ala, roostik. Jacques’i hoiatati: „Ära sealtkaudu mine, see on ohtlik, sa võid ära eksida. Seal on liikuvad liivad.” Kõik see on nii kaugel. Vaikuses, siin valgel liivaribal, kus meri mind nilpsab, meenub mulle see kõik. Enam ei saa ma ära eksida. Ema oli siis juba haige, igal õhtul vaevas teda palavik, iiveldus. Mina olin tema kõhus ja tema kõndis ranna poole, et nautida õhtujahedust, et kuulata mainade palveid. Veebruaris tuli merelt keeristorm, mis halastamatult laastas. Ühel ööl käis tuuleiil läbi terve maja, kustutas kõik petrooleumi- ja õlilambid. Isa pidi ööseks Port Louis’sse jääma. Koidikul saabus ta ratsa mööda teed, mille ääres olid juurtega välja kistud puud pikali maas. Sel päeval pärast orkaani sündisin mina.
Päike on mu nahka parkinud, sool immutanud mu juuksepahmakat, muutnud selle kõvaks ja raskeks nagu kiivri. „Sa peaksid ennast hoidma,” ütleb Suzanne. Ta lisab naerdes: „Sa oled tõmmu nagu mustlane, varsti ei usu enam keegi, et sa oled Archambau.” Minu soontes voolab Amalia Williami veri. Pariisis, Montparnasse’i korteris oli isa Amaliast alles hoidnud vaid ühe foto ajast, kui ta oli kaheksateistaastasena Prantsusmaale tulnud, ta on sale ja tõmmu, tal on ovaalne nägu, kõrge kaarega kulmud, mis ninajuurel kokku jooksevad, ja pikad süsimustad juuksed ühesainsas patsis raskelt õlal rippumas.
Ilma et ma oleksin tema tulekut kuulnud, on Sūryavatī kohal. Ta seisab keset laguuni, seljas pikk merekarva kleit, mis on jalgade vahelt sõlme seotud, nägu katmas punane sall. Ta uurib pingsalt korallrifi õõnsusi, otsides merisiilikuid ja ourite’e. Ta kõnnib rahulikult, nagu mind polekski. Ronisin kiiresti veest välja, panin end kaljunuki taga riidesse. Sūrya kõnnib aeglaselt üle liivariba kaldani, minu juurde jõudes ta peatub ja lükkab salli näo eest kõrvale. Päike valgustab tema siledat nägu, paneb kollased iirised sädelema. Ta näib mulle noorem kui eelmine kord, peaaegu laps, tema keha on sale ja nõtke, pikad käsivarred ümbritsetud vaskvõrudega. Tema tumedad juuksed on hoolikalt kammitud, pealael laitmatult sirge juukselahk.
Nüüd seisab ta minu ees, vastu päikest. Näen ainult tema siluetti. Tema selja taga sädeleb laguunivesi. Meri loksub rifil rahustavalt. See on esimene päev, kui kõik on tõesti rahulik. Kuna ma kõhklen, kas teda kõnetada, küsib tema lihtsalt: „Kas teil on juba parem?” Tal on väga selge hääl, ma ei mäleta, kas ta mind eelmisel korral ka teietas. Mulle meeldib tema hääl, tema otsekohesus. Ta küsib:
„Kas te elate seal majades?”
Ta osutab karantiinilaagrile ranna teises servas. Ma noogutan ja enne kui jõuan vastu küsida, jätkab ta:
„Mina elan teisel kaldal koos emaga.”
Arvasin, et ta on siin ajutiselt nagu meiegi. Aga ta lisab:
„Oleme siin elanud juba terve aasta. Kui tulevad uued inimesed, siis ema müüb neile asju, mida neil vaja läheb. Ta tegi neile ka süüa, aga nüüd jäi ta haigeks. Mina püüan müügiks kala ja ourite’e.”
Olen kõigest kuuldust nii üllatunud, et ei oskagi midagi vastata. Tema vaatab mind hetke, seejärel jätkab, ja see polegi nagu küsimus, ta lihtsalt räägib iseendaga:
„Te sõidate varsti edasi Mauritiusele.”
Ta kõnnib tagasi korallriffidele, harpuun käes. Nagu eelmiselgi korral, katsun talle järele minna, aga vetikad varjavad teed ja veelt peegelduv valgus pimestab mind. Sūryavatī on juba kaugel, korallrahu teises otsas. Oleksin mitu korda peaaegu vette kukkunud ja rifi teravad servad on haava suure varba all jälle lahti kiskunud. Mul ei jää muud üle kui tagasi kaldale minna. Istun kivile ja vaatan tütarlast, kes keset laguuni kala püüab. Ma ootan.
Ma ootan nii kaua, et päike vajub taeva teise serva ja kaob pilvede taha. Algab tõus. Linnud tormlevad rifi ümber. Just sel hetkel tulevad kalad oma peidupaikadest välja, see on parim hetk ourite’ide püügiks: näen, kuidas Sūryavatī torgib harpuuniga rifiõõnsusi, võtab siis kaheksajala harpuuni otsast ja paneb korvi. Saare aluselt kõlab vastu lainete mürin, laguuni vesi tõmbub tumedaks, sellesse ilmuvad mustad jutid. See on märguanne, et tuleb tagasi pöörduda. Tütarlaps sammub mööda korallrahu ranna poole, ta kõnnib keset laineid. Kleit liibub vastu ta keha, tema juuksed lehvivad tuules. Mulle tundub, et ma pole elu sees kedagi temasarnast näinud, ta on nagu jumalanna. Mu süda taob valjult, silmad tulitavad. Ma oleksin justkui koos temaga riffidel, tunneksin veevihu piserdust nahal, huultel, tajuksin oma kõige sügavamas sisimas lainete hoope vastu korallrahu.
Kui tütarlaps randa jõuab, heidab ta mulle põgusa pilgu, kuid ei ütle midagi. Vastu valgust on tema nägu peaaegu must, liikumatu, tema juuksed läigivad pronksjalt. Ma ei saa aru, miks, aga ma ei suuda end liigutada. Nagu unenäos ei suuda ma muud teha kui oma kivil istudes teda vaadata, pea veidi viltu nagu mingil veidral linnul.
Lapsed tulevad läbi võseriku joostes teiselt neemenõlvalt. Nad hüüavad: „Sūrya! Sūrya-vaaatī!”
Siis märkavad nad mind, jäävad hetkeks rannaservale seisma, veidi ehmunud, kuid naeravad ja räägivad isekeskis vaikse häälega. Ilmselt otsustavad nad, et ma pole ohtlik, sest nad jooksevad uuesti tütarlapse poole ja piiravad ta sisse. Nad vaatavad, kuidas ta ourite’id korvist välja võtab, ümber pöörab ja neid mereveega uhub. Seejärel lükib ta need oma harpuuni otsa ja poisid võtavad selle nagu trofee enda vahele. Ta ei vaadanud minu poole, ta ei teinud minust väljagi, ja mina isegi ei proovinud talle järele minna.
Ma hõõgun päikesest. Kõndisin tuikudes karantiinilaagrisse. Pöördusin tagasi oma maailma, sinna, kuhu ma kuulun. Ma ei kuulanud Suzanne’i küsimusi
