ja paar kuivanud puupuhmast, mis klammerduvad mustale kaljule. Seal pole märkigi elust, ei ühtegi suitsu. Ainult kangekaelselt ümber mäetipu tiirutavate punasaba-troopikalindude ebakorrapärane lend, nende kähisevad kriisked. Mõnikord tulevad nad Flat Islandi randa välja, nad hoiavad mul silma peal. Nad on majesteetlikud ja kohmakad, pikk punane saba, mis neil lindina järel hõljub, segab nende lendu. Hindu lapsed käivad linde kaljude varjust piilumas, ilmselt unistavad nad sellest, et saaksid ühe nendest pikkadest punastest sulgedest endale krabada. Phoenix rubricauda, ütles John Metcalfe. Kuuldavasti peetakse neid Aafrikas jumalateks.
Istun oma tavalisel kohal basaltkaljude vahel väikeses liivaaugus, kus kasvavad mõned tibatillukeste roosade õitega taimed. On õhtu, meri on tasane ja korallrahu pole laguuni tumedas vees näha. Minu selja taga on Gabriel ja vulkaani must kalju, minu ees, veega samal tasapinnal, pikk maanina, kus tuul batatran’e maadligi puhub. Silmapiiril näen neemetipu ja saarekese vahel Serpents’i ja Ronde’i siluette, need on nagu veest kerkivad loomad.
Nüüd ma taipan. See maastik on muutunud mulle olulisemaks kui vaatluspost vulkaani tipus, kust Véran ja Bartoli väsimatult Mauritiuse rannikut jälgivad. Siit vaatan ma lääne poole, vastassuunas. Merelt ei tule midagi, aga tema, Sūryavatī, võib iga hetk kivirahnude vahelt nähtavale ilmuda. Mulle tundub, et ma olen seda paika alati tundnud, seda randa, madalat maad, mis merega ühte sulab, kõrget, lindudega asustatud kaljut.
Ilma et oleksin kuulnud teda tulemas, on ta kohal, seisab rannal minu ees. Tema näol on kummaline ilme, ta vaatab murelikult ringi, nagu kardaks kedagi. Tal on seljas sama merekarva sari ja päikesest pleekinud punane sall katab teda üleni. Tema laubale on joonistatud ookrikarva täpp.
„Mida sa tahad? Mis sul plaanis on?”
Ta räägib aeglaselt, selgelt, kuid ilma igasuguse ülespuhutuseta.
Olen tema küsimusest üllatunud.
„Ma ei taha midagi, ma ootasin sind.”
Tema silmad sädelevad. Ta küsib tõsiselt:
„Nii et kõik need päevad oled sa siin mind oodanud?”
Ta on liivale istunud, vaatab laguuni. Aeg-ajalt paistab päike, särab tema näol. Tal on väga valged hambad. Esimest korda märkan ma, et tal on väike kuldne neet vasakus ninasõõrmes.
„Kus sa nii hästi prantsuse keelt oled rääkima õppinud?”
Minu küsimus on rumal ja väärib iroonilist vastust.
„Samamoodi nagu sina, ma oletan. See on minu keel.” Aga ta lisab: „Mind kasvatasid Mauritiusel nunnad. Aga minu päris keel on inglise keel. Mu ema on inglanna.”
Ma ei tea, miks, aga ma küsin:
„Kas ma tohiksin sinu ema näha? Ma tahaksin väga temaga kohtuda.”
„Minu ema? Sa tahaksid kohtuda minu emaga?”
Sūryavatī naerab korraks, nagu oleks see maailma kõige jaburam mõte.
„See on võimatu.”
„Miks?”
Sūryavatī kõhkleb. Ta otsib sobivat ettekäänet.
„Sellepärast, et… sellepärast, et minu ema pole selline, kellega sa saaksid kohtuda.”
Ta kõhkleb jälle.
„Sellepärast, et mu ema ei taha valgete härradega kohtuda.”
Ta ütles „valge härra” asemel grand moune kreooli keeles.
„Aga mina ei ole mingi grand moune!”
Ta ei kuulnud. Või siis ei usu ta seda. Ta vaatab mind, jätkab:
„Enne ta elas Mauritiusel, töötas Almas grand moune’ide juures. Ka minu isa töötas suhkrurooistanduses. Ja siis juhtus õnnetus, ta sai surma, mina olin aastane, siis andiski ema mind nunnadele kasvatada. Ta läks ise tagasi Indiasse. Kui ta naasis, siis ei tahtnud nunnad mind talle tagasi anda. Nad ütlesid, et nüüd olen ma nende oma.”
Sūryavatī räägib mulle seda kõike, nagu oleks see loomulik, nagu räägiks ta mulle mõnda lugu, mida ma olen sageli kuulnud. Ta sirgeldab midagi oksaraoga liivale, joonistab, teeb märke, ringe. Tal on kõikvõimalikes värvitoonides emailitud vasest käevõrud, mis randme ümber vabalt liiguvad ja õlavart tihedalt ümbritsevad.
„Mis ta siis tegi? Ta võttis su ikkagi tagasi?”
„Ei, see oli võimatu. Grand moune’id ei anna midagi käest ära. Ta käis mind salaja vaatamas. Ta hankis endale töökoha kloostri kõrval, et minuga koos olla. Kui ma sain kuueteistkümneseks, siis ma läksin koos temaga ära. Peitsime end Mauritiusel, ja ühel päeval ta leidis laeva, me tulime siia Flat Islandile, sest ta oli kindel, et siit nunnad meid ei leia. Nüüd on ta haige. Ta ei saa enam ära minna.”
Vaatan tema nägu, tema vasekarva nahka. Tema silmad on ambravärvi, videvikuvärvi. Ma pole elu sees nii ilusat tüdrukut näinud, olen armunud.
„Kuidas seal elatakse, kust sina tuled?”
Tema hääl on veidi tuhm. Ta ei taha rohkem oma emast rääkida. Ta tahab ise küsimusi esitada.
„Kuidas on elu Prantsusmaal ja Inglismaal? Räägi mulle Inglismaast. See on vist väga ilus kõigi oma suurte parkide ja paleede ja lastega, kes on nagu printsid ja printsessid?”
Ta võtab sari taskust paberitüki, mille ta hoolikalt lahti voldib. Ta tõi selle mulle, ta teadis, et leiab mu siit. See on lehekülg ajalehest Illustrated London, millelt naeratab vastu hiigelsuur punnpõskne beebi. Pildi alla on kirjutatud: FRY’S Finest COCOA.
Puhken tahtmatult naerma. Siin sellel rannal, sellel saarel, kuhu meid on maha jäetud, on lõbusas titenäos midagi naeruväärset, mittetõsiseltvõetavat. Sūryavatī hakkab ka naerma, kattes suu käega. Lõpuks me ei teagi enam, miks me naerame. See juhtub esimest korda pärast paljusid päevi, milline rõõm! Pildibeebil on seljas pikk pitskleit ja peas naljakas mütsike.
„Lapsed seal pole midagi printsid.” Räägin talle tegelikust elust, Pariisi ja Londoni tänavatest, vihmast, külmast, korteritest, kus kivisöega ahjusid köetakse. Sellest, mida ma nägin Londonis, Elephant & Castle’i linnajaos – see nimi pani ta võpatama, nii et Inglismaal ikkagi on paleed ja elevandid! Aga ma taipan, et mitte seda ei taha ta kuulda. Tal on kurb ja pettunud ilme. Siis jutustan ma talle asju, mida pole olemas, Inglismaast, mis paneb ta unistama, laiadest puudega ääristatud avenüüdest, tiikide ja purskkaevudega kaunistatud parkidest, alleedel vuravatest tõldadest, mis sõidutavad naisi nende ilusates kleitides. Ooperist, Kristallpaleest, Pariisi maailmanäitusest. Mõtlen kõik välja, kirjeldan talle balle, mida ma pole kunagi näinud, pidusid, millest ma olen lugenud „Kurtisaanide hiilguses ja viletsuses”.
Sūrya kuulab äärmise tähelepanuga, ta vaatab mulle oma selgete silmadega otsa ja jälgib iga mu lauset, nagu oleks see pärit „Tuhande ja ühe öö” muinasjuttudest. Jutustan muudkui edasi, mõtlen välja mehi ja naisi. See pole eriti keeruline. Kui mu isa suri, olin ma kolmeteistkümnene. Rueil-Malmaisoni pansionaadis pidin kõik teiste jaoks välja mõtlema, oma isa, ema, vaheajareisid, kodu. Mängisin sama mängu ka Jacques’iga. Iga kord, kui me Montparnasse’il onu Williami juures kokku saime, mõtlesime seiklusi välja. Meil on sõbrad, me käime pidudel, tantsime tütarlastega, kes on värsked nagu lilleõied, või
