Tournois’ minema saata. Jacques oli nördinud. Ta rääkis hindudest, kelle inglased olid 1856. aastal Gabrieli saarele jätnud, ja nüüd on Véran valmis inimesi surma saatma selle nimel, et saaks ise reisi jätkata. Kuulen, kuidas Véran räägib hädavajadusest. Ta korrutab absurdset ja õõnsat lauset: „See on elu ja surma küsimus.” Ta on ülierutunud, äge. Kuna kõik ei ole ühel nõul, hääletatakse. Arkottie’d seisavad veidi eemal. Nemad ei ütle midagi. Nad ei taipa Jacques’i ja Vérani vaidlusest mitte vähimatki, aga nad on tulnud siia selleks, et Nicolas ja härra Tournois kaasa viia. Selles stseenis on midagi ühtaegu sünget ja groteskset, justkui oleksime pealtvaatajad protsessil, kus mõistetakse kohut välihaiglas viletsatel koikudel lamavate õnnetute üle.
Ma ei suutnud seda rohkem taluda. Embasin Suzanne’i ja jätsin ta Sarah’ hoole alla. Kõndisin karges hommikuõhus randa. Vana Mari oli juba lootsiku paadisilla kõrvale vette sikutanud ja ootas, millal saaks minema hakata. Pilveaukudest särab alles kuu. Valgus sädeleb laineharjadel.
Ma lihtsalt pean nägema Sūryavatīd, tahaksin nii väga, et laguunile ilmuks tema sale siluett kõndimas piki nähtamatut teerada korallriffidel.
Mulle tundub, et ainult tema võib teha olematuks selle, mis juhtus, mässuliste karjumise Palissaadide lahes, hirmu, mis painas Suzanne’i, kui me katsusime põgeneda, ja mööda Jacques’i põske voolava verenire. Ja kogu selle öö, lärmi, tulekahjude kuma. Aga rand on endistviisi lootusetult tühi.
Olin veel rannas, kui paat viis Nicolas’ ja härra Tournois’ ära Gabrieli saarele. Arkottie’d tassisid Nicolas’d kahest teibast ja linast kokkuklopsitud kanderaamil. Tournois kõndis nende järel, avar haiglahõlst ikka veel seljas. Ta ei vaadanud kellelegi otsa, ronis paati ja istus Nicolas’ kõrvale, nagu oleks teda saatmas. Sirdaar oli lasknud saata Palissaadidelt kaks haiget pärismaalast, justkui selleks, et oleks aus kaup, kaks naist, üks vanem, teine noorem, ilmselt paariate hulgast, mõlemad olid linadesse mässitud. Paadile oli tuulevarjuks tõmmatud puldanriie. Siis ronis Jacques paadi ninasse ja vana Mari seisis ahtrisse, toetudes oma pikale ridvale. Hallis hommikuvalguses eemaldus ülekoormatud paat vett sisse võttes aeglaselt laguuni peegelsiledal veel ja mulle tikkus vägisi pähe mõte Charoni viimasest reisist. Kui paljud teised lähevad veel sama teed?
Jacques naasis Gabrielilt kahvatu ja närvilisena. Ta ei olnud tahtnud kauemaks jääda, et võimalikult kiiresti tagasi Suzanne’i juurde jõuda. Kõndisime koos karantiinilaagrisse, ilma et oleksime sõnagi vahetanud. Sel hetkel põlgasin ma Jacques’i selle eest, et ta oli Aferist Véranile järele andnud. Nüüd saan ma aru, et see oli paratamatu. See oli sirdaari tahtmine, võimalik, et ta oli saanud vastava korralduse Mauritiuselt, kui me olime kuunari pardalt maale tulnud.
Sarah istub Suzanne’i juures. Ta üritab talle riisikeeduvett sisse joota, aga Suzanne’il on liiga kõrge palavik, ta ei saa ei juua ega süüa. Meil on ainult vastikut kaaliumpermanganaadiga vett. Kellelgi polnud hommikul jaksu teed valmistada.
Mälestused möödunud ööst ja haigete lahkumisest jälitavad meid. Lähen rannale, et silmitseda laguuni. Vesi on sile nagu järvepind ja Gabrieli siluett joonistub heleda taeva taustal oma tipuga, kus elavad punasaba-troopikalinnud ja kõrgub lagunenud signaalseade. Haigete telk pandi üles saare teisele kaldale, mäenina kõrvale tuulevarju. Siia see ei paista.
„Kuidas me küll omadega sinnamaani oleme jõudnud?” Jacques otsib vihast kergendust. Ta ei julge Suzanne’ile otsa vaadata. Endale aru andmata on ta asunud Vérani poolele, ta süüdistab sirdaari: „Kus ta eile oli? Siis polnud teda kusagil. Tema korraldas selle kõik. Ta ei üritanudki inimesi rahustada. Ma ei kuulnud kordagi tema neetud vilet!”
Tema kulmukaar on üles paistetanud, veri silmalaul kuivanud. Katkine prilliklaas jaotab tema silma kaheks. Ta vehib närviliselt kätega, tema peopesad on kuivad ja tulikuumad. Ka teda on tabanud malaariahoog. Ma mäletan, ta rääkis, kuidas palavik toona Médine’is kõik enda valdusse haaras. Ta ütles, et see tuli nagu tuul üle põldude, voogamisena. See tungis Anna majas kõikjale, koridoridesse, tubadesse, see oli niisketes linades, kannudes seisvas vees, õhus, veranda varjus, see segunes köögist tõusva suitsuga, mainade õhtuse vilistamisega, kasuariinide krabina, merekohinaga. Iiveldus, hirm, mis pani südame pekslema, mis ajas kananaha ihule, nagu oleks torm tulemas.
„Miks ta meie heaks midagi ette ei võta?” Jacques on tulnud rannale, nagu püüaks näha läbi Gabrieli saare Mauritiuse rannikut, mäetippudesse kinni jäänud pilvekoonlaid. „Mitte keegi ei hooli meist, keegi ei seisa selle eest, et meile järele tuldaks!” Ta ei taha välja öelda Alexandre’i nime. Kuid see on tõsi, et Patriarh teab kindlasti, kus me oleme.
Pole võimalik, et teda ei ole teavitatud. Kui ta midagi ei tee, siis on see tahtlik. Me oleme kodukäijad. Sellest ajast, kui Amalia ja Antoine pea kakskümmend aastat tagasi Mauritiuselt lahkusid, lakkasime me olemast. Nüüd pole muud kui tuleb meid kustutada nagu kulisid, kes 1856. aasta kevadel prikk Hydaree pardalt siia maabusid.
„Kõik saab korda. See on vaid päevade küsimus.” Proovin Jacques’i rahustada. Aga palavik ei lase tal mind kuulata. Ta vaatab mind mõistmatult. Võib-olla ma eksin, võib-olla ma kordasin Vérani lauset: „See on elu ja surma küsimus.” Ma ei tea enam isegi.
Talutasin Jacques’i tagasi karantiinilaagrisse. Ta kõnnib vaevaliselt. Ütleb: „Selline tunne, nagu tassiksin kedagi kukil.” Mõtlesin Mäevanale, ütlesin talle: „Ära mine läbi jõe!” Ta on näoga põõsa poole pööranud ja üritab pissida, see ei õnnestu. Palavik raputab tema jalgu, paneb hambad plagisema. Ta proovib end valitseda, et Suzanne ei näeks teda sellises seisus. Andsin talle permanganaadiveega koos hiniini.
Suzanne on pikali, justkui magaks, aga tegelikult vaatab ta ripsmete varjust. Tema ilusad šatäänid juuksed on higist märjad, need on lahtiselt õlgadel. Kui Jacques saabub, sosistab Suzanne tema nime. Jacques heidab tema kõrvale. Vaatan neid õrnusega. Jacques on minust üheksa aastat vanem, aga mulle tundub, et hoopis mina olen tema vanem vend, et ma pean kaitsma teda ja kaitsma Suzanne’i nagu oma õde. Ma armastan neid.
17. juuni
Karantiinilaagris on maad võtnud ärevus. Bartoli ja Julius Véran on meie toidutagavarad üle vaadanud: kakskümmend kilo riisi, lisaks kuivatatud kala, mida jätkub umbes nädalaks. Õlitünn on peaaegu tühi. Petrooleumist piisab veel paariks-kolmeks päevaks. Sirdaar jagas laiali rannavalvelaeva poolt merre heidetud toidumoona, meie laager ei saanud midagi. Miks? Kas ta teab midagi, mida meie ei tea, midagi meie lahkumispäeva kohta? Või on ta otsustanud meid näljutada? Mässu käigus rüüstasid hindud tagavarasid. Moonakotid rebiti lõhki, nende sisu kallati merre, lootuses, et see sunnib laeva tagasi tulema. Julius Véran on jätkuvalt oma košmaaride kütkes. Kuulen, kuidas ta Metcalfe’e tunnistajaks kutsub. „Remember Cawnpore,” korrutab ta sünge häälega. Jacques jutustas mulle ühel päeval, mis seal Põhja-Indias toimus, kui Nana Sahibi armee vallutas Cawnpore’i ja uputas kõik inglased, nii mehed, naised kui lapsed Gangesesse. Kuid pilk, millega John Vérani vaatab, annab tunnistust, et tema ei mäleta sellest midagi.
Väljas kõrvetab päike läbi saarte kohal paikneva hiiglasliku pilveaugu. Ma ei suuda kauemaks karantiinimajja jääda. Ma ei saa hingata, ma vihkan Vérani kahvatut nägu, hirmu, millega ta teisi nakatab, tema raevukaid sõnu. Isegi Jacques on tema kinnismõttega kaasa läinud, temagi usub vandenõusse. Nad võivad ju hindudele igasuguseid patte külge pookida, nagu ka sirdaarile, kelles nad nüüd alatasa kolli näevad, ikkagi olid nemad ise need, kes saatsid Nicolas’ ja härra Tournois’ Gabrieli saarele. Ainult Suzanne ja Sarah Metcalfe on vabad sellest painest, sellest vihast. Suzanne ootab pikisilmi palaviku alanemist, et minna Palissaadide külla korraldama abi, tegema teoks oma ingellike kavatsusi. Ta on suutnud isegi Sarah’t veenda, et see temaga kaasa tuleks. John Metcalfe aga ootab pikisilmi, et saaks jätkata oma botaanilisi uurimisretki.
Kõnnin piki
