endast Adeni kraater.
Võin endale ette kujutada seda lämbet pärastlõunat, punakat valguskuma kajutiseinte vahel, paokil illuminaatorit, pleekinud kardinat selle ees. Mulle tundub, et ma kannan enda sees mälestust sellest päevast, otsekui hetke, mil eostati minu isa. Kuumuse raskus nende kehadel, higi maitse, kiirenenud südamelöögid, nagu oleksid nad koos sukeldunud leegitseva kaevu põhja. Olen alati unistanud, et oleksin eostatud laevas, ühe maailma lõpus asuva linna reidil, Adenis.
Jacques ei rääkinud Suzanne’ile Rimbaud’st. Ta ei kujutanud kindlasti ettegi, kes oli see haiglavoodis lamav otsajäänud haige, täies riides ja kingad jalas, otsekui reisija teel ei kusagile. Ta ütles ainult: „Ma nägin meest, kes varsti sureb.” Suzanne vaatas teda üllatunult. Jacques ei rääkinud kunagi sellest, mida ta oli näinud Londonis Saint-Josephi haiglas, Elephant & Castle’is. Ta küsis: „Ja Léon?” – „Ta jäi sinna. Ta ütles, et tuleb viimase paadiga.”
Mulle tundub, et näen teda kõndimas piki Crescenti poolkaart. Päike on seniidis. Varjud moodustavad maapinnale tindiplekke, seinad kiiskavad valgust. Mis tõmbab Léoni tagasi haiglase, pikkadesse lämmatavatesse koridoridesse, kus sumisevad sirelased, kitsasse palatisse, kus lamab haige mees, vihane pinges nägu peas, sini-hallides silmades pilk, mis ei löö kõhklema, mis ei anna alla? Lihter on tühjaks laaditud, kõik poed on suletud, kaid inimtühjad. Kaupmehed söövad lõunat. Meremehed magavad ankrusse jäänud paatides lõtvunud purjede varjus, kandjad on kogunenud portikuste varju lahe kaldal, nad mängivad täringuid, tõmbavad hašišipiipu. Léon kõnnib neist mööda kuni Messageries’ söelaoni, veel kaugemale, Luke Thomase laohooneni. Tolmusel teel liigub vaid üksainuke vilets kaarik, mida kidurad muulad veavad Maala suunas, kraatri suunas.
See on ainus elumärk. Siin pole ei linde ega putukaid. Vesi reidil on sinine, sile ja tume, selle taustal näib Ava siluett uppunud metallpaleena. Üsna lahesopi lõpus on Léon märganud koeri. Neid on terve kari, seal eemal, nad tulevad välja tühjadest majadest, liiguvad külg ees, koon maas, nad on nälginud, tolmukarva, justnagu tondid. Kui Léon ringi pöörab, poevad koerad müürijuppide taha peitu.
Seejärel lähevad nad taas liikvele, sörgivad tal sabas, tulevad vähehaaval lähemale. Korraga hakkab Léon kartma. Neist koertest haige mees soniski. Hulkuvad, näljased, marus koerad, kes linna ümber piiravad, tungivad hoovidesse, luusivad isegi haigla akende all. Harari koerad, kellele ta igal õhtul viskas mürgitatud palasid.
Kui Léon uuesti palatisse astub, ei tunne Rimbaud teda ära. Lämmatav kuumus, tolm, valu täidavad ruumi punakasrohelise leegitaolise kumaga. Õlgpõhjaga toolil, kus ennist istus kaupmees, valvab nüüd noor mustanahaline galla, sale ja pikk nagu liaan oma liiga avarates rõivastes. Tema põskedele on vasepuruga joonistatud kummalised märgid. Léon tahab lähemale minna, aga mustanahaline tõuseb ega luba tal edasi tulla, ta ei ütle sõnagi, lihtsalt sirutab käe pikalt ette. Ta vaatab Léoni oma rahulike ja ükskõiksete kollaste silmadega. Ilmselt arvab ta, et Léon on arst, kes on tulnud tema isanda jalga ära lõikama.
Palati tagaosas, helklevas hämaruses, sonib haige. Ta ei karju, tema hääl on ühetasane ja monotoonne, sama, millega ta ennist kõigiga arveid õiendas, seesama metalne hääl.
Liikumatu, pea padjale vajunud, käsivarred vastu külgi surutud, vasak jalg üle voodiserva rippu, nagu oleks ta proovinud püsti tõusta. „Nad on seal, akna taga. Ma ju hoiatasin teda. Iga päev hakkab see jälle otsast peale ja keegi ei võta midagi ette. Kuulake! Nad on seal, akna taga.”
Tõepoolest, väljasurnud linna vaikuses kuuleb Léon selgesti kähedaid haugatusi, urinaid. Need on Adeni tõelised valitsejad, nad piiravad ta sisse ja tungivad temasse, liivakarva tondid, kes ronivad välja põuastest küngastest, jäärakutest, luusivad toitu otsides piki mereranda. Koerad on meest siiani välja jälitanud, nad on tulnud Abessiinia mägedest, Harari külmadelt tänavatelt kuni üksiku kaljuni, koerad, kes varastavad väikeseid lapsi ja kaabivad välja surnuid.
Õhtuni kõnnib Léon, joonistusplokk käes, Steameri neeme tänavatel midagi otsides. Kas tema, nooruk, tundis haiglapalati surevas kaubareisijas ära selle, kes ta tegelikult oli? Justkui oleks ta selles valust ja põuast räsitud kehas ära tundnud lapse, kes tantsitas sõnu, tema iroonilise pilgu, mis nägi läbi kogu kassikulla, ja tema raevu. Aga ma eksin. Mitte keegi ei võinud teda ära tunda. Ainult koerad teadsid seda, tundsid ära tema lõhna, justkui oleksid nad maa-alustest koobastest ühe kuuldamatu signaali peale kohale jooksnud, et teda iga päev oma ulgumisega piinata.
9. mai koidikul äratab Léoni masinate vappumine. Paljajalu kõnnib ta mööda tekki ahtrisse, et vaadata Araabia rannikut, mis vaikselt hämaruses mööda libiseb. Jacques seisab kindlasti juba seal, nõjatub rinnatisele, prillid ööst veel udused. Mõlemad näevad eenduvat kaljut, Steameri neeme musta tippu, kus veel põleb meremärgi petrooleumilamp.
Suured merelinnud lendavad oma hooletul moel laeva kiiluvee kohal, tuues kuuldavale nukraid huikeid. Juba valgustab uus päev kõrbe ja merd, kraatri kohal on hiigelsuur punane laik. Kas nad mõtlevad sel hetkel mehele, kes jäi neist maha haiglapalatisse, ainitine pilk magamatusest hõõgumas, ja kes kahtlemata kuuleb Ava sireeni kauguses kajamas? Lõpuks tuleb Suzanne, üll Jaapani-pärane hommikumantel, ta libistab end kahe venna vahele, võtab neil ümbert kinni ja nad unustavad kõik, tundes enda vastas tema veel unesooja keha.
Samal hetkel, kui Ava lahkub reidilt, ilmub ebamaise ja imekaunina silmapiiril nähtavale Amazone’i kahe kõrge korstnaga lossitaoline siluett.
Karantiin
27. mai
Flat Islandi koordinaadid on 19º 52’ lõunalaiust ja 57º 39’ idapikkust. Saar asub umbes 20 miili Malheureux’ neemest põhjas, kujult on see peaaegu ümmargune, meenutades Mauritiust vähendatud kujul. Vastupidiselt sellele, mida nime järgi võiks oletada, katavad saare edelaosa kahe kraatri jäänused, mille servad on merepoolses küljes sisse varisenud. Saar on sündinud võimsast vulkaanitõukest, mis kümme miljonit aastat tagasi ookeanipõhja kergitas, algselt ühendas saart Mauritiusega maakitsus, mis tasapisi ookeani vajus. Kagus külgneb Flat Island väikese viljatu Gabrieli-nimelise saarega. Kõige põhjapoolsema tipu otsast on murdunud püramiidikujuline basaltrahn, mis pakub varju merelindudele, seda kutsutakse Pigeon House Rockiks. Avamerel on teisigi saari, mis annavad tunnistust iidsest platvormist: Ronde, Serpents ja Mauritiuse ranniku lähedal Gunner’s Quoin ehk Coin de Mire.
Randusime Flat Islandil kella üheksa paiku, meri oli tormine. Dalhousie, aurulaevaks ümber ehitatud vana kuunar, Briti merelaevastiku uhkus, võttis meid koidu ajal Port Louis’ reidilt pardale trappi mööda, mis pandi otsapidi Ava alumisele tekile. Keskpäeva paiku heitis kuunar Flat Islandist kagus ankrusse, aga vali tuul ja lainetus sundisid meid ootama õhtupoolikut. Lõpuks lasti vette kaks paati, et reisijaid maale toimetada. Paadid pidid mitu korda äärepealt ümber käima, samal ajal kui reisijad talide küljes rippusid. Jacques ja Suzanne vaatasid kõhedusega saart, mille ees olime peatunud. Vulkaani tume müür, mäekülgi kattev võserik, Palissaadide lahe suured basaldilahmakad, mille vastu lained kõuemürinal murdusid. Me ei märganud saarel vähimatki elumärki peale mõne üksiku tuulest kantud merikajaka, kes kadusid samal hetkel kui nende terav kriise. Kuunari tekil trügisid reisijad talide ümber. Mõned eurooplased, üleni tekkidesse mässitud mehed ja naised, otsisid oma mustade vihmavarjude alt kaitset sajuiilide eest. Märkasin tekil härra ja proua Metcalfe’i, ärimees Vérani ja teisigi inimkujusid, keda ma ära ei tundnud. Ülejäänud reisijad olid hindudest väljarändajad, kes olid pardale tulnud Sansibaris, enamik neist olid pärit Indiast ja läbisõidul edasi. Kuunari lastiruumist kostis aeg-ajalt häälerõkatusi, hüüdeid, lapsenuttu. Madal ja tume taevas, pikuti piitsutav vihm, vahunarmas lained, mis tormasid rohelisel merel – kõik see meenutas laevahukustseeni.
Vaatasin Jacques’i enda kõrval, ta oli nii kahvatu ja habras, tihedalt Suzanne’i
