oli aga õnneks liialdatud, sest kirikhärrad elasid harilikult väga vanaks, ja et nende tervis mitte kõige pahem ei olnud, seda tunnistasid nende prisked põsed ning õnnistatud kehavormid ja mitte vähem nende suur rikkus järeltuleva soo poolest.
Et Kiisa talu ruumidesse pooledki palvelised ei mahu, seda võis ammu enne lugemise pealehakkamist näha. Tuba ja kamber olid seinast seina higistavaid inimesi täis kiilutud, nii et laest kukkuv nõel poleks põrandale saanud, ning uksest trügis ja rüsis ikka veel rahvast sisse, nii et mõnel kivil ses elavas müüris kiputi hing rinnust välja pigistama. Ei aidanud viimaks muu nõu, kui tõsteti kambri aken ja toa tagaseinas olev tahmane ruut välja – esiteks, et poollämbunud higistajaile värsket õhku muretseda, ja teiseks, et neile paljudele, kes pidid välja jääma, nende augukeste kaudu ka lugemisest veidi osa anda; muidugi võisid välised salgad vähesel arvul, üksteist avauste eest ära rõhudes, lugemist ainult kordamööda ja katkestatud järkude kaupa kuulda. Kõigest pigistamisest hoolimata ei tahtnud aga ükski, kes murrus kas toas või väljas oli koha võitnud, paigast nihkuda, ja nooremad pidasid aknaaugukeste ning suitsutoa ukse ees kojas päris võitlusi iga vähegi ligema kuulamiskoha pärast. Ainult palvemehe laua ümber kambris oli vähe lahedamat ruumi, kuid selle hoidmine maksis Kiisa peremehele ka vaeva küllalt.
Sel lool polnud Lõhmuse pererahval ning Tõnu-Peetri Madisel teadagi kerge tuppa pääseda ja toast läbi kambrisse jõuda. Väike küürakas rätsep jättis võitluse juba poolel teel katki, Taavet ja Anu, esimesel laps käel, suutsid endile ka ainult sellepärast teed rajada, et neid kui omi inimesi kergemalt läbi lasti, kuna Tõnu-Peetri Madisele appi tulid tema palvemehenimi ja südamesõprus, mis teda Kiisa peremehega ühendas, nii et ka temale tahapoole pääsemiseks – kas nurisedes või nurinata – ruumi tehti.
Kiisa Mihkli perekond oli palvelaua kõrval nurgaistmeil kõik koos: isa, ema, Mikk, Elts, Tiina, Lüll ja Mann. Punapealine Lüll hoidis lombaku Manni käest vennalikult kinni; Eltse õitsvad plikapõsed õhetasid ärevusest; Tiina peitis oma verevaest nägu ema seeliku kortsudesse ja Mikk, suur tugev poiss, vaatas vidusel ilmel maha, nagu poleks ta millegagi rahul. Isa ja ema ajasid aga pika, tugeva, hallis riides mehega, kelle selg ukse poole oli, tasakesi juttu, kui tütar ja väimees neile lähenesid. Mihkli suus jäi sõna pooleli ja Liisu tegi näo, kui ei tahaks ta oma silmi uskuda, kui nende pilk Taaveti peale langes. Vist olid mõlemad arvanud, et jumalakartmatu topsivend praegu va Tihase juures pühapäeva-õhtut pühitseb, ja nüüd seisis ta korraga, laps hellalt käsivarrel, nende ees Ent Kiisa peremehe kulm läks varsti küllalt kortsu, kui ta väimehe viinastanud pilusilmi ja tema põsel tulipunast kriimu nägi, mille ilmparandamatu kiskuja teel niiske kuuekäisega ainult pealiskaudselt oli verest ära pühkinud. Ämm sellevastu vaatas kordamisi tütrele ja väimehele näkku, misjuures ta viimase väikest põsehaava nagu tavalist nähtust tähelegi ei pannud, ja kui ta Anu rõõmust hiilgavaid silmi nägi, lihvatas ta kõhna, äraõilmitsenud näo üle andestuse ning leppimise pühalik kuma ja ta tõmbas tütre kättpidi enda juurde, et talle midagi head ja armast kõrva sosistada.
Äi ja ämm võtsid Taavetit vilult vastu. See oli loomulik, sellega oldi harjunud, see oli ikka nõnda olnud. Aga paljudele, kes seda kohtamist pealt vaatasid, oli uudis näha, kui hea mõju oli joodiku ilmumisel Kiisa lastesse. Nii suurtesse kui väikestesse. Nende nägudele ilmus see helkjas paiste, mille soetab hea sõbra ootamata tulek. Tiina, Lüll ja Mann nihkusid üksteisest lahku ja poetasid endid õemehe ümber kokku; Mikk ja Elts andsid talle, kui Anu oli lapse oma sülle võtnud, vanemate selja taga kätt ja tegid talle eneste vahel ruumi. Elts, vallatu tütarlaps, tõmbas teda koguni kõrvalestast ja küsis tõsisel näol, aga naerval suul sosistades: «Kellele sa täna Tihase juures tupe peale andsid?» Ja Mikk kohendas oma sumedat nägu, niikaua kui see sai üsna lahke kuma, ning Taaveti küsimusele, miks siis lugemine veel ei alga, kostis ta isevärki uriseval üminal, Maltsvet ootavat vist nii kaua inimesi, kuni maja lõhki aetakse ja mõni surnuks pigistatakse – see kasvataks palvemehe kuulsust… õnn muidugi Mikule ja ka Eltsele, et isa nende üleannetuid tähendusi ei kuulnud. Taavet aga muiutas pilkamisi suud ja äigas äia selja taga paitades üle Eltse kullakarvalise siidpea.
Nüüd pöördus võõras mees, kes pererahvaga magusat juttu oli vestnud, ümber, ja astudes sammukese lugemislaua poole, laskis pilgu tihedasti täidetud kambrist üle käia ning siit läbi ukse poolpimedasse tuppa tungida, kus kogudus, pea pea küljes kinni, nagu must liikumatu müür paigal seisis. Ainult summutatud aukartlik sosin ja üksikud ägavad ja ohkavad häälitsemised rüsina seest lasksid märgata, et sel müüril elu sees on, et siin visad, kannatlikud inimesed täis ihkavat põnevust midagi ootasid, mis neid igapäevasest hallist üksluisusest pidi üles tõstma, igapäevast muret ja vaeva unustada aitama, mis neile pidi jagama lootusi tulevikuks, troosti ja tuge tooma edasielamiseks kuni paremate põlvede tulekuni.
Laual põlesid puulühtrites kaks kaunis jämedat rasvaküünalt. Nende kollakas, venivalt loitev valgus langes täie kumaga Juhan Leinbergi peale, kui ta tõsiselt ja rahulikult laua taha astus ja nagu jutusumina vaikimist oodates ühe käe piibli, teise lauluraamatu peale toetas ning silmadel kindla, mõtliku vaatega rahvakogu peal laskis puhata.
Maltsvet võis paar aastat peale neljakümne vana olla. Poole pea võrra suurem kui tema ümber seisvad keskmise kasvuga mehed, avaldas ta oma tugeva, täidlase koguga, oma võlvitud rinna ja sirge, kindla seisanguga jõudu, tervist ja küpsust. Tema lahedast mehisest näost, mis kõrge, vaimuka otsaesise läbi sai pikerguse kuju ja mida piirasid ruuge täishabe ning kõrvust saadik lõigatud tõmmupruunid juuksed, paistis meelekindluse ja tahtevisaduse kõrval see iseteadlik eneseusaldus, mille jagab vaimne võimisetundmus, teistest üle käimise teadvus. Seda mõju toetas ning kõvendas tema suurte sinihallide silmade vaade. Kõige lahkuse ning pehmuse kõrval oli sel vaatel midagi võimsat, võimuga võitvat, midagi hingeliselt autoriteetlikku, mis nõuab, pärib, käsib. Maltsveti pilk võis olla vahel nii läbitungiv, et mõned teda välja ei kannatanud. Ta püüdis kinni ja naelutas oma pilguga. Tema vaade, ta kehahoid ja peapööre väljendasid jahedat, kogutud rahu, ilmutasid seesmist tasakaalu, ja enesejulge, vaigistust jagav kindel rahu voolas ka tema häälest, kui ta kõnelema hakkas. See hääl oli paras tugev, puhta, selge, metallise kõlaga ja selle kõrvahellitava, südantmeelitava pehme mõnuga, mis kuulajaisse ka siis ei jää mõjuta, kui rääkijal kasin kõneanne on. Maltsvet aga oma suure loomuliku kõneosavuse ja sõnavõimuga, oma ettekandega, mille elustav, vaimustav vool takistusi ei tundnud, oli selle nõiduva häälega hulkade köitjaks ja taltsutajaks nagu loodud. Ta hääl soendas ning sütitas, ülendas ning liigutas. See tungis nagu ärataja, ülesraputaja ja ühtlasi nagu meelitaja ning lepitaja loidusesse ja tuimusesse vajunud hingede sekka.
Ka tema näol vahetuv ilmemäng, see seesmiste liikumiste nähtav kuma, veetles ja kütkestas. Tema palgel helkis isevärki rõõmlik, naeratav tõsidus, mis omandas sulatava mõju, kui kõneleja läks soojaks, kutsuvaks, paluvaks, ja mis ilmutas lapselikku headust ning pehmust, kui ta erajuttu vestes oli lahkel, ladusal tujul. Ta võis aga ka väga tõsiseks, peaaegu süngeks saada, eriti kui ta oma jutlustes jumalariigi arvatavaist vastaseist, iseenda ja oma õpetuse kahtlustajaist kõneles, või kui ta jumala viha patust pöördumatute üle, viimse kohtu koledusi ja muid põrutavaid sündmusi pühakirjast kujutas, või kui ta usklikkude hulgas märkas isikuid, kellesse tema sõnad täiesti mõjuta ja kajata jäid. Tema pikad harvad hambad, mis mustjast habemest helevalgelt välja välkusid, andsid tema näole sääraseil korril peaaegu kohutava jume. Hoolimatut tähelepanematust nähes andis ta oma vaatele karistava teravuse ja kõrgendas ning kõvendas häält nii kaua, kuni selle sundival kõlal soovitud mõju oli.
Ihukattelise välimuse poolest seisis Järvamaa prohvet talupoja ja linnamehe vahel. Ta kandis vesihalli kodukootud villast ülikonda. Väiksema, poolde reide ulatuva sarvnööpidega kuue pealt oli ta toas oma pika laia tumehalli mantelkuue ära heitnud, mis talle kaunisti vaimuliku mehe auväärilise välislaadi andis ja mida väiklased vastased varsti prohvetimantliks hakkasid pilkama, ehk küll ka teised säherdust riiet kandsid, iseäranis talvel kasuka peal. Talupoja kintspükste asemel olid tal jalas pikad ja kaunis laiad säärikud, mis, alt sidumata, parknahast pasteldeni maha ulatusid. Kaela ümber oli
