vagad vennad, kelle kepid äripäeval peremehe kukru kasul nende võimuse alla antud vendade seljas tantsisid. Ja seal nutsid ja palvetasid teiste pattude pärast kõrtsmikud, möldrid, mõisarentnikud, need vagad vennad, kes elasid ja kogusid rikkust oma põlatud vendade viimasest jõust. Nende jõust, kes kui patused ilmalapsed seal väljas seisid, kelle eest jumalakoja uksed ja aknad kinni olid, sest et neil vähem vara oli kui nutjail, vähem seda mammonat, mille teenimist nutjad pühakirja järgi ise patuks tunnistasid…
Talupoeg mõistis, mida temaga siin tehti, nagu ta sedagi mõistis, mida temaga kirikumõisas ja kirikus tehti. Ta mõistis seda, olgugi tajumisi ja undamisi, ja et ta seda mõistis, siis kaotas ta usalduse niisuguste abimeeste, hoolekandjate ja trööstijate vastu ning ihkas ja ootas oma südames uusi, paremaid. Ta igatses abimeeste järele, kes teda teatavate õigustega inimeseks, kannatavaks inimeseks peaksid ja kes inimesele abi juhataksid, mitte ainult hingele; kes ei tõstaks juhatavat sõrme mitte üksi kõrge ja kauge taeva poole, vaid osutaksid ka selle kindla pinna poole, mille küljes on inimene oma eluga kinni.
Nüüd aga ilmus korraga mees, kes väljendas selge sõnaga mõndagi, mis talupoja põues tummalt oli kipitanud. Nüüd ilmus mees, kes julges talupoja seniseid abimehi ja trööstijaid avalikult laita, iseäranis sellepärast, et nad endid temast paremaks, kõrgemaks, jumalale ligemaks pidasid, et nad rahva ilmliku vara järgi liikidesse jaotasid, et nad uksed, mis olid ühtedele avatud, teiste eest kinni panid ja et nad endid ise põlatud vendade vähesest rasvast nuumasid. Juhan Leinberg alustas oma tegevust võitlusega talupoja seniste avitajate, hoolekandjate ja nõuandjate – tema seniste ebasõprade vastu.
Vaevalt oli Maltsveti nimi saanud rahva seas tuttavama kõla, kui sellega ühes käis teade, uus usumees arvustavat kirikuõpetajate kõrkust, lähenematust, vara-ahnust ja mammonaorjust niisama teravalt kui hernhuudi vendade templilukutamist, patuste liigitamist, nende variserlikku ebavagadust ja silmateenri-tembutust. Teisi mõjusamaid ususeltse tol ajal rahva seas ei olnud; baptistid ilmusid hiljem. Ja et teade tõele vastas, märgati sellest, et võitlus Maltsveti vastu arvustatud ja laidetud tegelaste poolt sedamaid lahti pääses, et kirikuõpetajad ja «saksa-isandad» ning mõlemate abilised uut usumeest ühest suust püüdsid valeprohvetiks, rahva eksitajaks, kuradi sulaseks teha, kelle õpetuste eest nad oma karjasid noomides ja vannutades hoiatasid. Rahvas aga arvas, kõigest hoolimata, temas oma mehe ära tundvat, seda enam, et ta hoiatajaid ei usaldanud. Maltsvet oli küll olnud kõrtsmik ja mölder, oli matti võtnud ja puskarit müünud ning sellega jõukaks saanud, aga ta ei olnud mitteenam kõrtsmik ega mölder, ta oli mammona-orjuse maha jätnud, teiste abil vara kogumise kõrvale heitnud ja nõudis, et teised rahvaõpetajad ja rahvanoomijad sedasama teeksid. See äratas talupoja tähelepanu, meeldis talle, veetles teda, soetas temas usaldust uue palvemehe vastu. Ja see usaldus oli seda suurem, et Maltsvet ei olnud talupoegadele seisuselt ja rahvuselt võõras, nagu kõrk kirikhärra ja saksa-isand oma viletsa eesti keelega, et ta oli talupoeg nagu nemad ja ei tundnud mitte ainult nende keelt, vaid tundis ka nende elu. Aga ka uhke ei olnud Maltsvet, ei lasknud endas kõrkust ega auahnust nõnda esile tükkida, nagu vennastekoguduse lugijad ja hoolekandjad ning mitte vähem pastorid ja nende saksikud köstrid lasksid. See kõik, hoopis vaatamata tema suure kõneande ja muude osavuste peale, tõstis Maltsveti nagu imeväel põhjast pinnale, tegi tast ühe hoobiga vaimuliku rahvamehe, kes pooldajaid kosiva ning koguva mõju poolest kõik tolleaegsed võistlejad ületas.
Veel suuremaks kasvas see mõju muidugi, kui tema nimi pärastpoole suure väljarändamisliikumisega liitus, kui ta nähtavasti seks avitajaks sai, keda talurahvas salaja oli oodanud, avitajaks, kes ei tõotanud kannatavale talupojale mitte üksnes teises ilmas tasu, vaid arvas võimalikuks, et see oma põlve juba maa peal võib parandada, ja temale selleks teed näitas ning aitas abinõusid otsida.
See oli Maltsveti paljas nimi, mis täna ka Kugli küla ühes ta terve ümbruskonnaga kihama pani ning talu poole, kus ta oma häält pidi tõstma, teele ajas. See oli Maltsveti paljas nimi ja eemalt kuuldud kõla tema võitlusest rahva seniste hingekariaste vastu, mis nagu äratav, kutsuv kellahelin külast külla, talust tallu kajas ja isegi lootuseta tuimusesse vajunud hingesid virguma sundis.
Need seal Kugli kõrtsis, kes uue rahvaõpetaja üle viina ja õlle juures naljaga segatud lodevaid vaidlusi pidasid, olid need leigemad, kainemad vaimud rahva seas, kellel kirglikud usu- ja lootusetunded enam-vähem puudusid, kes uutele nähtustele umbusklikult, arvustavalt, ära oodates vastu vaatasid, iseäranis asjadele, mille peale härdad, süttiva usuga hinged suuri lootusi panid. Aga nemadki ei suutnud vabaneda selle kõla mõjust, mis oli Maltsveti nimel; ka nende südame põhjas liikus salaja midagi ootuslikku ja lootuslikku, mis neid sundis kõrtsist lahkuma ja samme Kiisa talu poole pöörama.
Päris palavikuline liikumine valitses aga nende seas, kelle hingedes ainelised abi-ihked ühinesid usulise härdusega, kokku sulasid suureks, elavaks kireks, vastupanematuks tungiks täis vägevat lootust. Nende majades oli uhav lainetus. Südamed tuksusid, silmad läikisid, suud kogelesid palvesõnu. Naised ergutasid mehi, mehed naisi, vanemad lapsi, ehk küll igaüks oli erk ja ärev isegi. Kõik olid endid minekuks ehtimas ja paljud ei mallanud õiget aega ära oodata, läksid liiga vara teele, et aga kodusest umbsest ooteõhust pääseda ja selle maja lähedale jõuda, kus neile täna nii haruldane toode pidi osaks saama, maja lähedale, kuhu nad nii palju viimistlemata ootusi ning lootusi kuhja kandsid. Küla tänav mustas juba inimestest ning Kuglile kokku tulevad kaugemad teed olid täis tõttavaid salgakesi ja üksikuid rändajaid nagu kiriku juurde viivad teed pühapäeva-hommikutel.
Kuglil oli vahest üksainus terve ja turd inimene, kes Maltsveti lugemisele ei tahtnud minna. See oli Lõhmuse Taavet, sama jultunud lõuamees, kes kõrtsis oli kiidelnud, et temagi uusi uskusid võivat luua ning rahvale prohvetiks hakata, kui talle aga igapäevasest tööst rohkem aega jääks. See oli see üleannetu, kes nõudis, et usumehed ja palvevennad teda ta pattude pärast alles siis tuleksid noomima, kui nad temale meele pööramiseks ühist õiget teed teaksid näidata ja kui nad ise oma lihalikkudele himudele on selja pööranud. See oli see mees külas, kelle peale rahvas näpuga näitas liia joomise, abielu rikkumise ja seitsmendagi käsu vastu eksimise pärast. Ja see mees oli selle jumalakartliku mehe väimees, kes täna prohveti külasse tõi, kellele rahvas rõõmu eest, mis talle osaks pidi saama, tänu võlgnes, kes Kuglile ja kogu ümbrusele võimalikuks tegi oodatud päästjat palgest palgesse näha ja tema elusõnu oma kõrvaga kuulda. See jumalapilkaja ning usuteotaja oli vaga Kiisa Mihkli lihase tütre mees ja tema üleaedne.
Kui Lõhmuse peremees rätsep Vikerpuuriga koju jõudis, leidis ta oma noore naise lapse kätki ees põlvili palvetamast. Ülespoole vahtides ja ristis käsi kramplikult sosistava suu vastu vajutades palvetas Anu nii sügava seesmise õhinaga, et ta midagi ei kuulnud ega näinud, ei meeste sissetulekut ega nende kogusid. Ta oli väikese lapsega, kes hällis magas, täiesti üksinda; teenijad olid kõik juba Maltsveti lugemisele rutanud.
Pooljoobnud mehe õlleniiskes habemes tuksus imelik muhelus, kui ta udune pilk palvetaja liigutavat kuju silmas. Ses muheluses oli ühevõrra põlglikku pilget ja vabandavat kaastunnet. Taavet jäi nagu seesmisel sunnil hetkeks ukse alla seisatama, ta ei suutnud nähtavasti palvetajat eksitada, ning tagasi hoides ka teist, hakkas ta käsi väikese küüraka rätsepa kitsast õlast kinni.
Nüüd pööras noor perenaine pead, lähemal pilgul hüppas ta summutatud karjatusel püsti. Ta ehmus aga veel millestki muust kui meeste ootamata nägemisest. Natuke aega vahtis ta segasel kohmetusel oma mehe poole, ta suu otsis sõnu, siis ütles ta häälega, millest välja värises kurb, kaeblik tüdimus:
«Taavet, sa oled jälle –»
«Täis,» täiendas mees.
«Sa oled kõrtsis jälle kiskund,» lõpetas Anu oma lause ja ta silmadesse valgus vesi.
Taavet äigas üle näo ja tõmbas verise käe tagasi.
«Näe
