selle eest, kuidas oma kohuseid mõisa vastu täita ja selle kõrval iseennast veepeal hoida, aastast aastasse üle elatada. Ja see närvetav enesepitsitus, see viimase rammu hingetu pingutus, mille taga ähvardavalt surmav nõrkus varitses, ei pidanud mitte ainult edasi kestma, vaid koguni kasvama, sest mõisa nõuded ei alanenud, vaid kerkisid. Kus mõisa silm veel midagi märkas, mis oli tööjõu, puhkuse, varalise kosumise nägu, sinna pandi peale uus vajutis uue kohustise kujul, ja talupojale jäi varuks meeleheide. Ta võis teha, mida mõistis ja suutis – edasi ta ei saanud, haljamale oksale ta ei jõudnud. Kõige suurem usinus, kõige raudsem hool ja mure ei viinud teda kaugemale, kui et mõis temaga rahul oli ja et ta ise nälga ei surnud.
Et talupoeg sellest lämmatavast seisukorrast välja saada ihkas, et ta vähemalt kergenduste järele igatses, on ju mõistetav. Kuid seks puudus tal iga põhjendatud lootus. Nimelt ilmlikkude võimude suhtes. Viimasteks pidas ta peaaegu üksnes mõisnikke. Ta oli aastasadade jooksul harjunud nägema ja tundma, et mõisnik tema maal kõik oli ja kõik tegi. Mõisnik oli valitsus, kohus, politsei, tööandja. Nagu tema määras ja käskis, nii oli seadus. Ja talupoeg nägi, et ka riigivalitsus, mida ta vaid nimepidi tundis, ainult seda tegi, mida mõisnik soovis ja soovitas, kui ta üldse midagi tegi. Ja et mõisnik midagi ei sooviks ega soovitaks, midagi seaduseks ei teeks, mis oleks talupojale tuluks ja seega talle enesele kahjuks, see oli ka harimata talupojale selge kui päike.
Sealtpoolt ei olnud siis midagi loota. Mõisniku ja riigivalitsuse poolt haigutas talupojale vastu troostitu öö. Aga elamiseks vajatakse lootust, kannatamiseks lohutust. Hädalise silm otsib pilkase öögi seest helendavat päästekiirt, ta käsi sirutub kauguses valendava õlekõrregi järele välja. Ja et lootust ning lohutust maa pealt, loomulikkude, nähtavate võimude poolt ei olnud leida, siis tõstis talupoeg silmad taeva poole üles, selle nägematu võimkonna poole, mis talle üksi veel järele oli jäänud ja millest talle öeldi, et see kõigist valitsustest üle käib, isegi mõisniku valitsusest, ja et selle ees võetakse ka talupoega kuulda, jah, et see on veel ainus võimkond, kus ka talupoega kuulda võetakse.
Talupoeg pani oma lootuse taevase isa peale. See pidi ometi kord abi saatma. Ja et see lootus tema ainus oli, siis oli see suur ja vägev, sest selles sisaldus meeleheitlikkude inimeste terve inimlik-egoistlik pääsemise mõte, terve nende parem tulevik. Ja nimelt ootas talupoeg salaja oma hinge põhjas loomulikku, ilmlikku, ihulikku, isiklikku abi – abi oma praeguses maapealses elus, abi oleviku kitsikuses, ja võimalikult varstist abi, sest häda oli väljakannatamatu.
Nüüd mõistsid aga need, kes olid õpetanud talupoega taeva poole vaatama, kes tema lootused maa pealt, loomulikust ilmast nägemata ilmasse olid juhtinud ja kes tema hinge vaimselt toitsid, asja hoopis teisiti kui ihulikus hädas vaevlev talupoeg ise. Nemad ei rääkinud ilmlikust ja ihulikust abist, nende arvamisel põhjenes talupoja maine häda ning kannatamine jumala seadusel, see pidi nii olema, ja nad tõotasid talupojale selle eest alles teises ilmas tasu, pealegi ainult sel tingimusel, et ta nende õpetusi karvapealt täidab, et ta oma ihulikus viletsuses ka veel aega peab leidma oma hinge eest lugemata käskude järgi hoolt kanda. Alles taevas pidi talupoeg parema põlve saama, siin aga oma saatust alandlikult, kaebamata ja nurisemata kandma. Maa peal ei olnud talupojal midagi nõuda. Nad õpetasid talupojale seda, ehk viimane küll oma silmaga nägi, et paljudel juba maa peal see paradiis oli, mis nendele alles taevas pidi osaks saama, kõigepealt mõisnikel ja kirikuõpetajail, neil, kes talupoega teise ilma õnnega trööstisid.
Nagu kirikhärra kirikus, nõnda rääkisid ka vennastekoguduse jutlustajad palvemajas. Õpetaja noomis iga pühapäev rahvast pidada rahulolekut suurimaks vooruseks, maha jätta ilmliku vara püüdmine, olla ülemate vastu alandlik ja sõnakuulelik, mitte nuriseda orjuse üle ja näidata leivavanemaile rohkem usinust üles; kaebus talurahva laiskuse üle oli õpetajail alati suus. Nõnda siis kuulis talupoeg kirikus, et ta peaks õigusepärast veel rohkem tööd tegema, mõisale veel rohkem jõudu ohverdama, ja et see, mida ta oma hädaks pidas ja millest ta püüdis välja saada, õigusepärast veel suuremaks pidavat minema! Ja ometi otsis ta juba sellestki pääsu, pidades juba sedagi liiaks!.. Kirikust läks talupoeg palvemajja. Vahest teevad sealsed, lihtsamad valgustajad, kes rahva enese rüpest pärit, hädalisele õigust. Ei midagi. Ka seal kõneldi ainult hingehädast, ihuhädast mindi kas vaikides mööda või korrutati õpetaja noomimist südamerahust, leplikust meelest ning sõnakuulelikust alistumisest ja käsutäitmisest edasi. Ka seal tehti, nagu poleks maapealne ilm ja ajalik elu kõige oma viletsusega kõnelemise väärtki, nagu ei tähendaks ihulik kannatamine midagi, nagu teeksid need, kes valu pärast ägavad, seega ainult pattu. Alles nägemata tulevikuilm olevat ilm ja sealne elu elu, ja selle ilma asja seletati nii põhjalikult, nagu oleksid seletajad ise seal mõne hea aasta elanud.
See kõik ei seisnud kooskõlas kannatava talupoja abilootustega. See kõik ei suutnud teda vaigistada. Ta tundis enese olevat petetud, maha jäetud, ilma õigete nõuandjateta. Ta kaotas usalduse niisuguste nõuandjate ning vaigistajate vastu ja hakkas uusi, paremaid ootama. Neid, kes mõistaksid tema ihulikkugi häda, kes ei peaks seda mitte tühiseks, kes ei soovitaks selle suurenemist, kes ei räägiks ainult problemaatilisest tasust teises ilmas, vaid kes võiksid ilmutada midagi appitulekust, varstisest appitulekust juba siin maa peal.
Talupoja umbusaldust tema harilikkude trööstijate vastu aitasid toetada mitmesugused välised olud. Vahe nende ja tema vahel oli liialt lai ja liialt lõdev, nende olek tema vastu ilma sõprusliku sidemeta, ilma vennaliku soojuseta, ilma ühendava kaastundeta. Need trööstijad seisid temast ülemal, ta pidi nende poole üles vaatama. Nad seisid temast ülemal seltskondlikult ja varaliselt, meelelt ja vaimult, ilma et nad oleksid vaevaks võtnud tema juurde alla tulla. Talupoeg märkas kõrkust, käskivust, haistis ülemust, ja mis tegi tema usaldusele täieliku lõpu, oli see, et ta oma trööstijaid tundis ühenduses olevat nende võimudega, mis temale head ei soovinud, mille poolt kõik häda tuli. Isegi need rahvalikumad lepitajad ja tõotajad, kes tema külje all töötasid, olles tema rüpest pärit, eraldusid läbistikusest talupojast, talurahva mustast paljusest, sedavõrd, et ta neid enam omadeks ei võinud pidada, ning ka see eraldumine põhjenes osalt varalisel, osalt vaimsel ja meelelisel lahkolekul, ja niisugune vahe on alati vastastikuse usalduse haud. Kus ühisel usuväljal luuakse liike, ehitatakse kihte, soetatakse klasse, seal ei kasva ühendusevili, seal mühab umbusalduse lämmatav umbrohi.
Isikud, kes endid rahva hingekarjasteks kutsusid, ei olnud seda mitte. Karjane seisab karja juures ja karja seas, kirikhärra aga troonis rahvast kaugel, kogudusest küündimata kõrgel. Karjase esimene kohus on hoolt kanda oma karja heaolu eest; kirikhärra mõtles kõigepealt ja enamasti ainult iseenese tulude peale. Õige karjane püüab karja hädas aidata, teda vaenlaste vastu kaitsta; kirikhärra aitas hädal edasi kesta, sest ta hoidus talupoja vastaste poole, seisis nende kasude eest. Karjane ei olnud mitte lihtne karjane, vaid uhke härrasmees. Ta polnud mitte kaastundlik, heldemeelne sõber, vaid kõrk ja vali peremees. Talupoeg ei leidnud mõisniku ja kirikuõpetaja vahel muud vahet, kui et esimene nuhtles teda vitsadega, teine sõnadega. Esimene peksis, teine noomis. Muidu olid mõlemad mõisnikud, mõlemad suurmaaomanikud, orjade pidajad, suurperemehed ja suurhärrad. Ja niisugustena nägi talupoeg neid alati käsikäes kõndivat ja ikka teedel, mis talupoja omadele ristamisi ja otsekohe vastu käisid. Mõisnik ja kirikhärra mõistsid teineteist, aga kumbki ei mõistnud talupoega. Nagu mõisnik, jäi ka kirikuõpetaja, talupoja hingekarjane, temale võõraks. Ja see võõrus oli seda suurem, et kirikhärra, nagu saksa mõisnikki, talupojale juba rahvuselt võõras oli. Karjane ei saanud hingega, hing karjasega sel keelel rääkida, mis mõlemale on ühine, omane, kodune – nad ei saanud vahetada hingehelisid, südamehääli, kui nad seda oleksid võinud ja tahtnudki. Nende vahel ei tekkinud seegi olukord, mis valitseb sulase ja hea peremehe, alama ja hea ülema vahel. Seks puudus kirikhärral liiga sagedasti see lähendav, lepitav, teed tasandav, vahesid varjav omadus, mida lihtsaks inimesesõpruseks, inimlikuks lahkuseks nimetatakse. Talupoeg läks õpetaja juurde niisama kartlikult tuksuva südamega, niisama roomates ja küürutades nagu mõisasaksagi juurde, ja teda lasti kirikumõisa niisamuti tagaukse ja tagatrepi kaudu
