praegu prohvetit veab! Küüned ja hambad alati taeva poole püsti – vaesemaks läheb iga oastaga.»
«Kas sina siis lähed rikkamaks?» hüüdis keegi.
«See’p see ongi! Palu või ära palu – nälga jääd ikke! Mis see palumine siis aitab? Parem ära raiska aegagi!»
Kärnaste lammaste hulka oli kärnane oinas ilmunud. Kõrtsilised, kes ühe vaga armuõpetuse-kuulutaja üle siiamaani ilma suurema aukartuseta olid mõtteid vahetanud, olid jumalakartliku ja palvetava rahva silmas küll ka halvaks peetud ilmalapsed, aga see siin oma pesemata lõugadega oli juba üleannetu patulaps, kelle peale ilmalapsedki õudse tundmusega vaatasid.
«Sa ää pilka jumalat, Taavet,» ütles isegi Kriuka Mihkel ja tõstis noomivalt oma jõllis silmi. «Pühakiri ise ütleb, et peame tööd tegema ja paluma.»
«Mis ma nüüd jumalast pilkan,» vastas teine irvitades. «Jumal on hea mees, ta laseb igaühte teha, mis keegi tahab. Aga imelik on, et mina pean tööd tegema ja paluma, aga need, kes mulle seda õpetavad, ei tee mitte tööd, vaid paluvad ja – söövad.»
«Nemad on seks välja valitud,» ütles Kassi Mats.
«Soo! Küll on aga heaste valitud! Ise reagite, et Kostivere kõrtsmik teeb jutlust palju paremini kui kõik Järvamoa kirikhärrad ja saksa-isandad ja hoolekandjad armsad vennad kokku! Ja kui Maltsvet kõrtsmik põleks old ja rikkaks soand, siis ta oleks pidand praegu koa tööd tegema ja ta põleks old välja valitud ühti!.. Mis viga sel teisi noomida, kel kõht täis!»
«Aga noomijaid ja jutlusetegijaid peab ometi olema, muidu lähvad inimesed hukka.»
«Mis nad veel lähvad – nad ollagi juba hukas, nagu palvemehed ühtelugu kuulutavad.»
«Siis vaja neid hukatusest peasta,» tähendas Tongi mölder pehmelt.
«Hukatus ja hukatus! Ma ei mõista, mis hukatus see on, kui ma teen nädal otsa hommikust õhtani rasket tööd ja võtan laupäe õhta või pühapäe kõrtsis lonksu viina! Ja ei tea, mis patt seegi on, kui lähen seejuures kellegiga riidu ja kisun tal peast või habemest tuti karvu välja! Ja kui mõni tüdruk soab lapse – jumal hoidku, juba jälle patt ja hukatus lahti!.. Jumala eest, Reinul on õigus: mis ma oma tööst ja elust soan, kui kõik on patt, mida nõder liha nõuab. Kas inimene põle lihalikuks loodud? Ega ta oma himusi ise ole välja mõeld! Ja nüüd kõik patt ja hukatus ja keelatakse kõvasti ära!»
«Isegi vargus!» nöökas Liugmäe Kaarel paljutähendava muige saatel ja Taavetit viiliti riivava pilguga.
«Jah, isegi varguse keelavad ära!» põhjas viimane rikkumata tujul edasi. «Nagu aus inimene meie päevil soaks ilma varguseta läbi! Eks seda tea sina ja igaüks omast käest – üks enam, teine vähem.»
«Ka olla naisemeestele keelatud tüdrukute juures käia!» salvas Kaarel, kellele Taaveti vastus nähtavasti ei meeldinud, uuesti.
«Muidugi jälle ülekohus!» naeris Taavet nupumehe iseteadliku rahuga. «Piiblis seisab, et pühameestel old peale pärisnaiste koa liignaised, ja neil old pärisnaisi ise juba mitu, meil aga üksainus. Hoopis õigem oleks, et palvemehed keelaksid mõnele mehele naise peksmise kõvemini ära, sest kui kaua siis üksainus naine jõuab peksule vastu panna!»
Näis, et Lõhmuse Taaveti vastustel oli pihtaminev mõju, sest Liugmäe Kaarli nägu venis pikaks ning hapuks, ehk küll põlglik naeratus ta suu viltu vedas ja ta pisikesed, vihast välkuvad silmad nagu toetust otsides kõrtsiliste seas ringi vaatasid. Kuid viimastel ei näinud himu olevat oma nina põletama minna; nad vaikisid, ainult Tongi mölder tähendas viisakalt ja leplikult:
«Olgu, kuda on, patused inimesed oleme ometi kõik, ja kui taevane isa soadab mehi, kes meid õpetavad ja õigele teele juhatavad – eks me pea temale selle eest tänulikud olema.»
Lõhmuse peremees laskis kõrtsmikku pealt rüübata, pistis siis poolkortli oma küüraka kaasalise pihku ja jõi ise kõige viimaks. Siis pöördus pikkamisi nagu raske võll kõneleva vanamehe poole.
«Meid õpetavad ja õigele teele juhatavad,» kordas mees suud matsutades ja käega labaselt üle habeme äiates. «Kas sina siis tead või tean mina, mida nemad meile õpetavad, ja kas see ka tõesti õige tee on, mida nad meile juhatavad? Kust soad selle otsast kinni? Nad jo isekeskis selle pärast riius, mida nad õpetavad, ja üks ütleb teise tee rappa viivat. Saksa-isand ei salli Maltsvetti, Maltsvet ei salli saksa-isandat ja kirikhärra ei salli kumbagi, nagu nemad kumbki kirikhärrat ei salli. Purelevad kui koerad. Saksa-isand ja tema hoolekandjad sõimavad Maltsvetti valeprohvetiks ja kuradi sulaseks, Maltsvet siunab neid variserideks ja silmateenriteks, keda vaja piitsaga templist välja kihutada, ja kirikusaks sooviks, et nii ühed kui teised põrgu põhjas praeksid, sest et nad tema tallekesi eluvee allika juurest ära eksitavad… Ütle nüüd ise, Tongi vana, kes neist õiget teed juhatab ja kelle õpetust ma pean kuulda võtma?»
«Siin on Taavetil õigus,» ütles Taki Aabram. «Maltsvet läind jo Aniste papaga kohe riidu, kui Tallinnast tuld ja taht siin lugemisi hakata pidama.»
«Reagitakse, et Maltsveti Juhan visatud vennastekogudusest välja,» lisas Tibukännu Peeter juurde.
«Seda riidu Maltsveti ja Aniste Thomsoni vahel tunnen mina kõige paremini,» ütles Tongi peremees rõhutud häälega, «ja kui õiglane tahan olla, siis pean tunnistama, et Maltsvetil on siin õigus –»
«Vist põle sind ennast veel hoolekandjate pinki tõstetud, et Maltsvetile õiguse annad,» tähendas Tiitsu Madis.
«Selle au järele põle mina millagi ahnitsend,» vastas Tongi vanamees pisut teravamal toonil. «Ma käin küll palverahva seas ja kuulan palvemajades nende lugemist, aga ise hoolekandjaks ja lugijaks soada, seda põle ma püünd, ja et ma ei valeta, võite sellest näha, et ma põle vennastekoguduse päris liigegi.»
«Sind põle vist vasta võetud,» hüüdis Tiku Toomas. «Kukkusid liisus läbi nagu mõni muugi. Ega möldri nimi üksi aita, peab ikke koa va nodi olema.»
«Koa see põle õige,» kostis Tongi mölder kasvava ärritusega. «Ma põle ennast liikmeks pakkundki, ei võind siis liisu alla minnagi. Mina olen inimene, kes võtab jumala püha sõna igalt poolt vastu, kust teda pakutakse, ja kes kuulab vagusi kõrvalt, kuda üks ja teine seda kuulutab. Ma tahan tõepõhja kätte soada, sellepärast otsin ja uurin seda, kus aga võin.»
«Ja see tõepõhi on nüüd Maltsveti peos?» küsis Lõhmuse Taavet, kes vaheajal oli toobi õlut välja tellinud.
«Seda ma ei tea veel,» kostis Jaak. «Kuulan alles ja panen tähele. Kui ma Maltsvetile õiguse andsin, siis ütlesin seda üksi tema riiu kohta meie kihelkonna vennastekoguduse peamehega.»
«Kuda see riid siis õieti oli?» küsis Kassi Mats. «Ma olen sest koa kuuld, aga nii enam undamisi.»
«Lugu hakkas nõnna, armsad sõbrad. Juhan Leinbärk ja Aniste Thomson olid nooremalt head kaubasõbrad ja ühe ameti mehed koa – möldrid mõlemad. Keegi nimetas siin juba, et Leinbärk ostis Thomsoni käest kord veski ja vedas Koiki. Võib olla, et teineteisele koa hobuseid müüsid ja linnas ja loatadel ja Kukeveres, kui Leinbärk juba kõrtsmik oli, tihtipeale kokku said, niisama pühapäeviti Madise või Ambla kiriku juures. Muidki sõpru oli Leinbärgil vennastekoguduses. Minu teada põle ta aga ise mitte selle koguduse liige old ja nii ei võidud teda sealt koa mitte välja visata… Kui nüüd Maltsvet Tallinnast Järvamoale tuli, läks ta Alpu Aniste möldri juurde külaliseks ja reakis talle ära, et tal nõu on palvemeheks hakata ja lugemisi pidada, aga hoopis uuel põhjal, kui vennastekoguduse
