muud talukraami, mis sinna oli seisma pandud, koomale kogudes, ja kuidas tüdruk Triinu tema järelt vana raagus luuaga nii hoolsasti pori ning prahti kasis, nagu pühiks ta nelipühi esimese püha hommikul kambri põrandat.
Ja kui terased varesed toa-ukse tahmasest valguseaugust oleksid võinud sisse vaadata – seda nad aga ei võinud, sest et sealt paks ja tihe suitsukeel välja lipsas ning sinakashalli lehviva loorina katuse ääre alt üles õhku lookles –, siis oleksid nad näinud, et toas ja kambris sama kasimis- ja koristamistöö osalt käsil, osalt juba valmis oli. Seal talitasid pühalikkudel nägudel perenaine Liisu ise ja tema vanim tütar Anu, Lõhmuse talu noor perenaine, kuna neile alt saunaeit Viiu ainult nagu pahemaks käeks oli, sest et sel rinna küljes imev lapsuke rippus, kes kohe kurja kisa tõstis, kui tal «nolk» suust võeti.
Toast ja kambrist oli kõik juba rehe alla kolitud või sügavamini nurkadesse ning urgastesse topitud, mis muidugi nii kitsaid ruume veelgi kitsendasid, nagu kangasteljed, millelt kangas eile oli maha võetud, vokid, villakorvid, kanatool ja isegi sängid, ning kambrist, mis ju talvel ainult sahvri ülesannet täitis, kõik tühjad ja täied jahukotid, kalja-astja, silgutünn, vanad riided ja põrandale ning nurkadesse kogunenud kolud ja kraamid. Praegu olid naisterahvad põranda pühkimise ja majariistade seadmisega tegevuses. Kambri tagaseina, tillukese üheruudulise akna alla, mille kustunud klaasi noorik Anu niiske nuustikuga asjata püüdis elustada, paigutati puhtaks küüritud laud ja selle taha kõige parem pink, mis majas leidus, sest siin pidi ju palvemees aset võtma. Et aga laud ja pink aukliku savipõranda pärast visalt lonkasid, siis läks rohkesti kivikilde ja laaste tarvis ning palju sättimist, enne kui nad kindlamalt jalul seisid. Lugemislauast sugu eemale, seinte äärde, pandi paar pikemat pinki ja mõned järid oma pererahva ja tähtsamate võõraste palveliste jaoks, kuna muu kogudus kambris ja toas võis püsti seista.
Et kamber, mis ju talvel külm seisis, toast sooja saaks, peeti vaheuks juba hommikust saadik lahti ning köeti pärast lõunat teist korda seda hiigel-ahju, mis oma helde soojuse kõik tuppa andis, kuna ta kambri poole vaid ilmatu paksu külma tagumiku pööras. Ahju oli täna, hoolimata pehmest ilmast, nii palju hagu kupatatud, et kerisekivid nagu liiga küpsed vaarmarjad alt juba tumedalt punama lõid, kuna toas valitses vihusauna palavus, ehk küll ukseaugust vilumat õhku sisse imbus. Et lugemise kuulajad siin hea nahatäie higistada saaksid, iseäranis, kui neid palju tuleb, nagu võis eeldada, see oli kindel. Aga mis sest, kui aga kamber, mis talve läbi külm ja rõske on seisnud, kuulsa palvemehe tarvis soojaks saab, et ta seal oma kallist tervist ei rikuks!
Kõik see suurepärane vastuvõtu-toiming, mis Kiisa rahva käed ja jalad kallil pühapäeval nii usinasti liikuma pani, oli jäänud sellepärast tänaseks, et peremehele alles hilja õhtul teade toodi, Maltsvet soovivat täna Kuglile sõita, tuldagu temale Jaani kiriku juurde vastu. Juba mitu korda oli Kiisa Mihkel, Kugli küla jumalakartlikum peremees, suurt palvemeest ja hingeäratajat, kelle nime Järvamaal, eriti Koeru, Jaani ja Madise kihelkonnas, kasvaval aukartusel hakati nimetama, ka Kuglile lugema kutsunud, aga et see paik Maltsveti elukohast ja tegevusringist kaunis kaugel eemal, Madise kihelkonna kaugemas sopis asus, siis polnud kuulus lugija seni veel mahti leidnud Kiisa peremehe soovi ja oma tõotust täide saata, kuni siis täna hommikul erutav tulekusõnum siia oli jõudnud ning Kiisa Mihkel tuhatnelja Jaani poole teele oli läinud.
Ta tuleb!
Teade levis ruttu külas ja kogu vallas, kõigepealt Kiisa Mihkli enese kaudu, kes teel paljude kirikulistega kokku puutus. Maltsveti nimi oli Kugli rahvale juba tuttav, teda näinud olid aga ainult mõningased ja tema jutlust kuulnud peale Kiisa peremehe ainult paar inimest. Missugune mõju sõnumil külarahva kohta oli, seda polnud praegu veel märgata, sest lugemiseni oli veel hea tükk aega, külatänav seisis tühjana ning elutuna ja kirikulised olid veel saabumata. Aga jumalakartliku Kiisa pere peal heljus nägematult, ent tunduvalt nagu rõõmu ja lootuse ingel, tema ruumidest lendas kuulmata tiivalöökidel läbi nagu pühaduse ja vagaduse vaim.
«Ta tuleb!» sosistas vanaldane perenaine väriseval ärevusel tütrele, kuna ta parkpõskedel nagu õiepuna õrnalt kumendama lõi.
«Ta tuleb!» vastas Anu oma pehme, soniva häälega, ja ta suured vagurad silmad said sügava, hingelise läike.
Nõnda vaatasid nad sagedasti naeratades teineteise otsa ja kuulutasid endile vastastikku seda salapärast rõõmu, mis nende rinda täitis, ilma et nad selle sisimat põhjust endile oleksid mõistnud seletada.
Vanem vares suure kase otsas kõhistas endamisi naerda. Ta naeris sügavas kurgu põhjas, nii et see nagu kõhtu kugistatud luksumine kuuldus.
«Krrae! Miks sa naerad?» küsis noorem.
«Ma ei naera, ma nutan.»
«Miks sa siis nutad?»
«Ma ei nuta, ma naeran.»
«Miks sa siis naerad?»
«Inimesed on nii tölbid!.. Kugli otsib abi, aga ise ei teagi, et abi otsib.»
«Ei tea?»
«Krrae! Ei tea. Nagu mähkmeis laps ei tea, et ta karjudes kedagi kutsub… Kugli kutsub Maltsveti Juhanit…»
«Keda ta peaks siis kutsuma?»
«Jah, keda ta peaks küll kutsuma! Kas kotkast või kullisid ja hakkisid?.. No jah – neid!..»
Ja vana vares naeris jälle naeru, mis oli nutt, ning nuttis nuttu, mis oli naer. Siis jäi ta mõttesse ja hakkas, kui ta oksa küljes oli nokka teritanud, tiiva-alust nokitsema.
«Vanakestel on oma iseärasused,» mõtles noor vares, kellele teise jutt oli kaunis arusaamatuks jäänud, ning pööras oma tähelepaneku jälle Kiisa pere poole, kus rookimis- ja ehtimistöö ikka veel kestis. Ta nägi, missuguse uudishimuga majaloomadki seda pühapäevast tööd, mida ei peetud patuks, pealt vaatasid ja kuidas nad imetsedes pead raputasid – lehmad ja lambad kaevukünal, ühe silmaga Muri kojalävel, kanad räästa all ja röigav emis pruukosti kallal, mille Kiisa Mihkli ruun, minnes hommikul teele, tema jaoks lauda ette oli maha jätnud. Kõige uudishimulikum oli ühesilmaline Muri. Kui ta õues Miku ja Eltse, Tiina, Lülli ja Manni tegevust juba küllalt igast küljest arvustades oli jälginud, hüppas ta holpsti läbi suitsu ukse-august tuppa, et ka seal oma ainust, aga terast silma proovivalt lasta ringi käia. Ja isegi laiska harjaslooma ajas uudishimu pilgukest tuppa heitma. Varsti ilmus tema pikk ilane torunina ukse-augule ja ta tegi kõhurääkija toonil, kõige madalama bassihäälega, nii kaua lühikesi pilkavaid märkusi uue tubase korra üle, kui perenaine seda pahaks pani ja talle roobiga nina peale andis, nii et ta kiunudes oma patused lõuad tagasi tõmbas.
«Krrae! Lähme vaatame, mis teised abiotsijad külas teevad,» ütles vana vares noorele, kui ta oma särgi täidest tühjaks oli otsinud. «Ma usun, terve Kugli on varsti jalul.»
«Lähme!» oli teine nõus. «Vahime iseäranis neisse peredesse sisse, kus on nooremaid.»
Vanem vangutas naeratades pead.
«Noorusel pole voorust! Noored ei märka veel abi otsida, ei teadlikult ega ebateadlikult; nad on tugevad ja suudavad tühja kõhtu kannatada. Ainult üksikud ootavad prohvet Maltsvetti, teised kõik Juhan Leinberg’i, kui nad teda ülepea ootavad. Noored on ennem kiigel kui palvemajas.»
«Vanamees, sa ära laida Kugli nooremaid! Krrae!»
«Krrae! Ma ei laida neid. Ma ütlen ainult, kuidas nad on, ja panen nende peale palju lootusi tulevikuks.»
Nad lendasid pikkamisi üle Kugli küla ja vahtisid uurides sisse tahmastest ukse-aukudest ja kämblasuurustest kustunud aknaruutudest. Ja mis nad nägid, oli seesama, mida nad Kiisalgi olid näinud.
