ei «lainetanud» midagi ees, nagu küll mõnestki tema ametivennast pajatati, ning teda ei võinud keegi pilgata: «Joan, vii oma oam eemale, ma tahan teisi inimesi koa näha,» nagu keegi kord Männimäe Hansule oli öelnud. Vana Tihane oli kõhn kui kiisk, ja mida vanemaks ta sai, seda enam kuivas ta kokku oma villases kootud kampsunis ja lambanahast pükstes. Külamehed naljatasid, ta ei raatsivat süüa, sest suu olevat tal luiskamisest juba muidugi kulunud. Kuid sellega tehti Tihasele ülekohut. Ta ei valetanud otsekohe midagi, puhus aga natuke hambasse, ehk nagu meie ajal öeldakse, luuletas. Ning sedagi tegi ta vastu tahtmist. Tal oli ainult loomulik anne kainele tõsiasjale midagi juurde lisada, seda täiendada ja värvida – kas valkjamaks või mustjamaks, ükskõik. Tal oli kallist luulelendu, ja kui ta oleks meie ajal elanud, ta oleks kahtlemata romaane plaksinud. Nüüd aga pidi ta oma pärlid Kugli topsivendade ette heitma. –
Kõrtsiliste jutu praeguseks aineks oli muidugi Maltsvet. Tema tulek oli päevauudis, mis kõigi meeled ja keeled liikuma pani. Vana Tihase nägu oli veel naerusem kui muidu ja täna teati veel vähem kui harilikult, kelle otsa ta juttu ajades oma mustjate kõõrdsilmadega õieti vahtis. See oli saladus, millesse keegi ei pääsenud. Tihase silmad ei vahtinud kuhugi ja nägid ometi kõikjale. Tema lõbus tuju, mida ta sõbralik itsitamine avaldas, tuli aga tänasest lõikuselootusest. Teadis ju Jaan väga hästi, et usulise õhina kõrval iseäranis uudishimu täna õhtuks ka naaberküladest rahvast Kuglile kihutab, ja kus patuseid palju koos, seal pudeneb ka kõrtsmikule midagi kaukasse.
«Maitske nüüd jumalavilja ja minge siis pärast ilusti püha mehe lugemisele,» ütles Tihane manitseval toonil, kui ta Kriuka Mihklile ja Tooma-Jüri Reinule täie viinakortli nina ette lükkas. «Teate ju isegi, et inimene ei tohi ihukese kõrval ka hinge unustada!»
«Kuule aga kuule! Kõrtsmik juhatab inimesi kirikusse!» naeris Mihkel, oma suurt liikuvat kõrisõlme ja suuri kõntsakarva hambaid näidates. «No nüüd on pandud sarviline hingekarjaseks!»
«Sa ära laima kõrtsmikke!» hüüdis Tihane. «Kõrtsmikud on kõik vagad mehed. Õige prohvet võibki aiva kõrtsmik olla, sest et see kõige paremini teiesuguste pattusid tunneb. Või pole vaga palvemees Maltsvet mitte kõrtsmik olnud? Pealegi mitmekordne ja põline kõrtsmik!»
«Mölder ikke! Tihane puhub jälle!» hüüdis keegi kõrtsiliste seast, et kõrtsmikku õrritada. «Maltsvet oli Einmannis möldriks, Koigis möldriks, Karkuses möldriks ja kõige viimaks Tallinnas möldri abiliseks. Kui õigust tahad reakida, Joan, siis ütle, et Maltsvet oli põline vaga mölder, mitte sinusugune patune porujomnik.»
«Nii palju tead sina ka ilma elust ja suurtest meestest!» vastas Tihane kaastundlikul pilgul. «Kuule, Kassi Mats, kui sa Maltsveti elulugu tahad teada soada, siis tule ikke va Tihase juurde kooli. Tihane pole Maltsveti Juhaniga mitte üksi tosin kordi täkkusid vahetand ja ühest kortlist liiku rüüband, vaid on temaga ka ühe valla mees ja tema kauaaegne hea tuttav. Küll näed, kui siia tuleb, kas ta jätab vana Tihase juurde sisse astumata!»
«Ei näita sinusugusele viinavesistajale nägugi – pane tähele!» nöökas Kassi Mats naerdes edasi. «Maltsvet jo viina ei joo.»
«Ei joo viina?» imestas Kriuka Mihkel, kel juba varju peas oli, «mis saks tema siis on?»
«Joogu või ärgu joogu – igatahes on ta endine kõrtsmik, kes kandis nii kaua ligimeste ihu eest hoolt, kuni ta nende hinge eest hakkas muretsema. Ja nõnna teen minagi kord. Sest mul on teie hingehädast niisama hale meel, nagu mul teie lihalikud tarvidused südame peal seisavad.»
«Meie kopikad koa!» naeris Mats. «Aga kas tahad siis öelda, et Maltsvet mölder põle old?»
«Muidugi on old, aga kas mölder matti ei võta?»
«Ühesugused kröönijad mõlemad!» ohkas Tiitsu Madis nurgast ja sirtsas pruuni suutubaka-virtsa kaugele üle toa.
«Maltsvet on niisama hästi kohapidaja ja mölder kui kõrtsmik old,» kõneles Tihane edasi, ilma Madise haavavat ohet ja sülgamist tähele panemata. «Aga kaugelt tähtsam kui teised ametid oli tema elu kohta kõrtsmikuseisus, sest kui Maltsvet kõrtsmikuks põleks old, põleks ta ilmaski palvemeheks soand… Oodake, ma reagin teile ära, kuda kõik oli ja tuli… Meie mõlemad oleme sündind Norra vallas, Koeru kihelkonnas; tema on minust arvata kümme oastat noorem. Nagu minagi poisikesepõlves sain poolkogemata pärisvallast välja – proua andis mu oma väimehele teise mõisa koerapoisiks –, nõnda oli ka Maltsveti Juhan sattunud võerasse valda. Ma tean ainult, et tema lesk ema kõik oma neli poega, kellest Juhan kõige noorem, oli pärishärra vallast kudagi välja toimetand, sest rahva seas liikusid jutud, et orjapõli, mis mõne aasta eest ära kaotati, mõisnikkude soovil tagasi kinnitatavat: keiser olla ää näind, et priipõli teeb moa-inimesed laisaks, nii et mõisnikud pidada nälga jääma. Mitmes vallas lõid inimesed kartlikuks ja arvasid orjusest seeläbi peaseda, et oma vallast võerasse varjule pugesid, kuhu aga vasta võeti. Jutt oli muidugi vale ja teisest vallast ei leitud ka muud kui tööd ja orjust ja aganast leiba. Juhan aga oli läind Einmanni ja pidas seal pärast Maltsveti kohta. Sellest saigi ta oma nime Maltsveti Juhan…»
«Ta priinimi olla Leinbärk,» tähendas Tooma-Jüri Rein vahele.
«Leinbärh neh,» kinnitas kõrtsmik kui endine saksateenija painduvama keelega. «Tema nimede lugu tean koa kõige paremini. Nagu ütlesin, et neid oli neli venda. Aga nimede järele ei tea keegi neid vendadeks pidada. Kõigil neljal on isesugused priinimed – kentsakas tükk küll!»
«Kuda see siis tuld?» küsis keegi noorem mees.
«Tuld nõnna. Kõik neli eland, kui mõisnikud talupoegadele liignimesi andsid, üksteisest kaugel lahus, teistes valdades. Nii soand igaüks isenime, sest üks ei teand ju, mis teine omale nimeks võttis või mis härra andis. Juhani ühe venna priinimi on Malts, teisi ma enam ei tea. Juhan luband omale esti võtta talu järele nime «Maltsvet»; seda soand üks vend kuulda ja soovind vennaga ühenimeliseks soada; asi läind aga teisiti, sest Juhan valind omale nimeks Leinbärh, mis tema meelest ilusam ning pehmem, ja teine vend soat «veti» vett vedama ja leppind ainult poole nimega: «Malts». Juhanit aga hüütakse tänapäevani Maltsvetiks ja suurem hulk rahvast ei teagi, et ta liignimi Leinbärh on. Kas näed nüüd, Kassi peremees, et mina teie palvemeest paremini tunnen kui te ise!»
«Aga tahad maha salata, et ta enam aega mölder kui kõrtsmik on old.»
«Ära lora: ma ei salga midagi maha, vaid võin sulle näppude peal üles lugeda, kus ta möldriks, kus kõrtsmikuks oli. Maltsveti koha pealt läks ta Einmanni Uueveski peale möldriks; tean sedagi, et ta võttis Einmanni aidamehe tütre naiseks. Arvata aasta kolme pärast läks ta sealt Kukevere Vanakõrtsi, mida vist iga terasem lapski teab –»
«Kes nüüd Vanakõrtsi uhket Juhanit ei tunneks!» võttis sõna Liugmäe Kaarel, pikk, musta pea ja rippuva lõuaga peremees, kes mõne minuti eest oli kõrtsi astunud ja leti poole venis. «Oli ju kõige suurem hobuseparisnik Ambla kihelkonnas, ostis magasiaitadest rukkid üles ja ajas iga moodi raha kokku. Tegi teine aga koa toredust, kus võis, ega teda muidu uhkeks Juhaniks hüütud, ja oli hea hambamees.»
«Tegi toredust? Kuulukse jo, et ta old hirmus ihnur,» ütles Tibukännu Peeter kõrvalt. «Ta ise reakind hiljuti kellegile, et kui keegi oleks temale süda-öösel asemel öeld: Kuule, Juhan, katuseharjal on pool kopikat, siis oleks ta kohe üles tõust, riided selga ajand ja katusele raha järele läind.»
Kõrtsilised naersid.
«Võib olla – ihnsus tuleb rikkusega,» ütles Tihane õiglaselt, «ja rikkaks sai Maltsveti Juhan alles Kostivere Loo kõrtsis, kuhu ta Kukeverest läks. Vanakõrtsis ma ei märganud tema ihnsusest midagi, ehk olgu siis, et ihnsuseks peetakse juba seda, kui kõrtsmik igale tahtjale palja lageda näo peale võlga ei
