südametunnistus polnud puhas, seepärast naeris ta ainult ja vaikis.
«Kostivere Lool käis Maltsveti käsi õieti hästi – käisin teda ise seal kord vaatamas, kui silgurannast tulin,» vestis kõrtsmik võidumehe rahuga edasi. «Kahju ainult, et ta sealt juba mõne aasta pärast pidi lahkuma, – muidu oleks vist õige rasva läind.»
«Selle jätsid vahele, Tihane, et ta Koigis ka kord möldriks oli,» ütles see mees, kellele ei meeldinud, et Jaan vaga palvemeest enam kõrtsmikuks kui möldriks püüdis teha. «Ostis ju veel 47. aastal Aniste papa käest suure puust hollandi veski, vedas Koiki ja ehitas seal üles.»
«No minugipärast, kui see su hingele rahu annab ja kui sa möldrit pühamaks inimeseks pead kui kõrtsmikku, ehk küll jumal ise näeb, kellel õigus on,» õhkas Tihane ning tõstis oma kõõrdsilmad nii vaga vaatega taeva poole, nagu näeks ta ühe silmaga Isa, teisega Poega.
«Kostiverest läind siis Tallinna Tiigiveski möldrile selliks või jahu-aidameheks,» jätkas Liugmäe peremees Maltsveti elulugu edasi. «Seal soandki viimaks prohvetivaimu ja hakand lugijaks.»
«Leinbärh ostis omale Tallinnas Torupilli kõrtsi juurde kaks maja ja põlnd Tiigiveski möldril Martensonil mitte selliks veskis ega aidameheks, vaid müüjaks möldri jahupoes Harju väravas,» õiendas Tihane. «Mispärast vaga Maltsvet patustele jumalariiki hakkas kuulutama ja kuda prohvetivaim tema peale tuli, seda võite ka minu käest kõige õigemini kuulda. Sellest aetakse nüüd paljugi juttusi, aga ega kõik tõsi ole, mis inimeste suud jahvatavad.»
«No reagi siis ära – soab näha, kas käib minu teadmisega kokku!» hüüdis Taki Aabram, kes jutuvestmises ja luuletamises Tihasele palju järele ei andnud.
Ja vana kõõrdsilm algas:
«See old jüst päev pärast mihklipäeva loata. Ligi kolm päeva ja kolm ööd seist Loo kõrts loadalisi täis – kaupmehi, hobuseparisnikka, talurahvast ja kõiksugu muid liiguvõtjaid. Ja Juhani sissetulek old hea. Puruväsind, nagu kõrtsmik pärast loata on, magand Maltsvet öösel magusat und, kui korraga heal hüünd: «Juhan, Juhan, minu vaga sulane, ärka üles!»… Juhan lööb silmad lahti, näeb inglit oma sängi ees seisvat ja kostab: «Reagi, Issand, sest sinu sulane kuuleb!» Ja ingel reakima. Iga sõna old tuleleek, mis tal suust käind, ja ta paled särand nii, et Juhan silmi ei ole võind lahti hoida. «Juhan, minu vaga sulane,» öeld heal, «ma olen sind kõrgema ameti jaoks välja valind, sest ma tunnen sinu südame vagadust ja näen sinu hinge puhtust ja tean sinu ausat meelt, ja sa oled üks neistsinastest, kelle sees ei ole valet… Voata, maailma ots on ligidal! Juba ulatab inimeste patukuhi moa pealt taevani; seepärast peab kõik hukka minema. Tõuse siis üles ja kuuluta seda kõige rahvale ja peasta patuste ,hinged igavesest hukatusest! Sest sina, Juhan, tead jo, kes valetab, kes varastab, kes petab, kes peksab keelt, kes teotab ligimese ausat nime, kes teeb kõrtsis kurja nõuga võlga, kes hakkab ülematele vasta – sina näed ja tead kõik!»…«Jah, ma näen ja tean küll kõik, sest ma olen kõrtsmik,» vastand Juhan, «aga kes õpetab mind, kuda pean patuste meeli pöörama? Kes annab mulle selle tarkuse ja vägeva sõna?»… Ja ingel vasta: «See tarkus soab sulle osaks, kui sa teed, nagu ma sind juhatan. Tõuse kohe üles, mine kõrtsi taha lepikusse, kaeva suure sinise raudkivi äärest moa üles, ja sa leiad, mis sul on tarvis!»… Juhan teeb, nagu kästud. Öö on pilkane pime, aga punane tuleleek, mis vilgub lepikust, näitab talle teed. Ta jõuab suure sinise raudkivi juurde, mida ta siin enne põle näind ning millel põleb punane lõke, ja hakkab kivi äärest labidaga kaevama. Mis ta leiab? Kuldkoantega ja kuldkirjaga roamatu leiab! Niipea kui võtab roamatu pihku, tuleb vaim tema peale ja ta tunneb, et ta on soand prohvetiks. Ta tunneb, et ta keelepaelad on läind lahti –»
«No need olid tal ennegi lahti küllalt,» ütleb Kassi Mats vahele, kuid jutustaja ei lase ennast eksitada.
«Ta tunneb, et ta võib juhatada patustele peaseteed, et ta võib ette kuulutada tulevaid asju, ja oma vaimus näeb ta, kuda seisavad lood taevas ja põrgus ja mis seal iga hinge ootab… Nõnda, armsad sõbrad,» lõpetas Tihane, «sai vaga kõrtsmik Maltsvet palvemeheks ja hingeäratajaks, ja kes seda valeks ajab ja teisiti reagib, teeb rasket pattu.»
Taki Aabram veeretas oma suure keha aeglaselt leti ligemale.
«Kui on patt vale asemel tõtt reakida, siis tahan mina selle patu oma hinge peale võtta,» algas ta oma madala õlise häälega, pistes mõlemad pöidlad kireva vöö vahele. «Tihase inglijutust põle muud õige, kui et Maltsveti Juhanil on imelik unenägu old, mis temale pööramist on toond, aga see unenägu või viirastus old, nagu Juhan mitmele ise on reakind, hoopis teist moodu, kui Joan meile puhus. Eks ma soa aru muidugi, miks kõrtsmik kõrtsmiku unenäo ümber moonutab, aga ega meie või lasta tõel jalgu taeva poole tõsta… Kes lugu nõnna tahab kuulda, kuda ta tõesti on old, tehku kõrvad lahti ja ärgu lasku Tihast vahele reakida… Voadake, mehed, kuda Maltsveti Juhan ärkamist soand ja kõrtsmiku patuelu maha jätt… Ükskord, nelipühi-pühade aal old Loo kõrtsis ööd läbi suur purjutamine ja pillerkaaritamine. Kõik ümberkaudne rahvas old koos. Joodud kas või püksata, ja kõrtsmik õhutand aga veel takka. Teise püha lõuna-aal jäänd Juhan suurest väsimusest letile magama, ja nüüd old tal rabav unenägu. Näind mees, et kõrtsi põranda all old põrgu, kus kõik tema tuttavad joodikud ja tantsijad väävlitules vingerdand ja valus kisendand ja hambaid kiristand. Teiste hulgas old tema enesegi hing, aga kõige palavamas paigas ja kõige suurema piina käes, sest eks kõrtsmik ole jo see, kes teisi inimesi kõrtsi meelitab ja patuteele juhatab…»
«Oh sina igavene laimaja!» õhkas Tihane südame põhjast. «Aga luiska minugipärast edasi, küll ma sindki varsti väävlitule sees vingerdamas näen.»
«Unest ärgates old Maltsvet täis ehmatust,» jutustas Aabram tõsiselt edasi, «ja reakind koleda nägemase sedamaid naisele ära. Luband kohe kõik kortlid ja toobid ja trehtlid mõisa viia ja nurjatu ameti maha jätta, et oma hinge põrgutule käest peasta. «Sest voata» – öeld teine naisele –, «ega minu hing muidu kõige kuumemas tules kõrbend, juba mind jumal ikka kõige patusemaks peab, patusemaks kui neid, kes purjus peaga üksteise karvu kisuvad, naisi peksavad, lapsed nälga jätavad, valetavad, petavad ja vargil käivad. Seepärast on vaja niisukesest põrguelust lahkuda!»… Naine kohkund jutust ära ja öeld: «Juhan, sa oled vist totraks läind! Kas meil põle kõrtsiga juba mitmed head tuhanded seisuraha korjatud ning lapsed linnas koolitud, ja sina tahad nüüd kõrtsmikuametit käest ära anda, kus meil ööd ja päevad raha kokku voolab, nii et süda põues naerab!»… Ei kedagi – Maltsveti nõu jäänd kindlaks. Kole unenägu seist tal liiga selgesti silma ees. Nelipühi viimasel pühal last oma tüdruku inimestele maksuta viina ja õlut anda, niipalju kui aga keegi jäksand juua, ja pärast old kõik kõrtsi ümber joonult moas. Teisel päeval aga viind Maltsvet kõrtsi mõõdud ja tühjad viinavoadid ja õlleankrud mõisa ja öeld enese Kostivere kõrtsmiku ametist lahti… Mõisahärra teist noomima nagu nainegi: «Juhan, kas sa peast ogaraks oled läind? Nii kaua oled enese ja sakste kasuks auga kõrtsmikuametit pidand, oled rikkaks meheks soand, ja nüüd korraga tahad kõrtsi poolel oastal käest anda! Mispärast siis õieti?»… Juhan reakind siis koa härrale oma põrgu-unenäo ära ja öeld, ta süda vaevata teda väga, et ta nii palju inimesi õnnetuks teind ja hukatusse soat – kõik aina va patuse mammuna pärast… Ja nõnna läindki Loo kõrtsist ära, ja Tallinnas hakand pühakirja uurima ja palvemeheks õppima, kuni viimaks Järvamoale tuli ja hakkas lugemisi pidama. Ta on pärastki veel mitu korda tunnistand, et jüst kõrtsimehe patt teda taga ajand nõnna tegema, sest ta old enese meelest korraga nagu varas, kes mõisahärradel abiks old talupoegade taskust viimaseid vaevaga teenitud kopikaid välja norimas, ja ta tahta oma pattu vaese rahva vastu nüüd armuõpetuse kuulutamisega jälle heaks teha… Voata, Tihane, nõnna on lugu selle suus, kes tõtt tahab reakida.»
«Oabramil on õigus,» tähendas Liugmäe Kaarel. «Nõnna olen mina seda juttu koa kuuld.»
«Mina
