lahti peavad olema! Küll ta teile piiblist salmi ette loeb, kus seisab, et tal on õigus. Aga seda kõike ei keela kirikuõpetajad ja vennaste lugijad mitte, ja need on ometigi koa pühakirja lugejad ja tundjad…»
«Sina vist koa!» torkas keegi pisike rõugearmiline vanamees, kelle silmad kihvtiselt nagu salvaval maol kiirgasid.
«Jah, Tõnu-Mardi Joagup, mina oskan lugeda, ja hea oleks, kui sina koa õpiksid lugema, muidu jääd vanaks, ennegu soad tähed selgeks… Aga mu jutt põle veel otsas. Keegi teadis reakida, Maltsveti Juhan olla Koerus või Joanis hiljuti jutlust pidand, kus ta koa käki söömise kõvasti ära keeland – olla jälle raske patt…»
«Oh sina igavene valevorst!»
«Õige küll – tuletad mulle vorsti meelde: Maltsvet ei lubada koa mitte verivorsti süüa – ei käkki ega verivorsti! Seista jällegi pühakirjas!»
«Häbemata lori! Joonud inimese rumal möga!»
«Küsige Visusti möldri käest järele! Seal olla lugemist pidades nõnna õpetand. Aga veel enam. Maltsvet hakkab meid juutideks tegema. Sealiha ei tohi enam keegi süüa, kes õndsaks tahab soada. Kes verd ja sealiha sööb, läheb põrgu, kuigi ta muidu viisakas inimene on… Mis muud, kui ajage oma sead nüüd järve või tapke ää ja visake koertele ette!»
Kajasid uued viha- ja vandehüüded. Päris maru pääses aga alles siis lahti, kui hukkaläinud inimene oma arutuse lõpetas sõnadega:
«Kel teist nüüd vähegi tolku peas on, peab aru soama, et mul õigus on. Igaüks võib uue usu valmis teha, kes roamatut oskab lugeda. Kui mul rohkem aega oleks, ma teeks teile paar tosinat uusi uskusid valmis, üks niisama «õige» kui teine!»
Hetkeks valitses vaikus, sest selle inimese piirita häbematus mõjus halvavalt. Siis aga järgnes uputav sõimuvaling, eriti mõlema vaga naise suust, ja siin ning seal nähti silmi välkuvat ja rusikaid tõusvat ning üks mees astus juba paar ähvardavat sammu usuteotajale lähemale…
Korraga sündis midagi, mis kõik liikumise seisma pani, keeled ja käed köitis, kõrvad aga kohmetult kuulama sundis.
Nagu laest või ahju otsalt, või ukse tagant, või koguni väljast pilvest kostis tume, õõnes, salapärane hääl, ja see hääl ütles pikkamisi ja selgesti:
«Poo risti! Poo risti!»
Tumm, tardunud vaheaeg järgnes. Iga silm oli tõstetud ülespoole, iga silm vahtis isenurka ja kõrtsmiku kõõrdsilmad kahte nurka korraga. Ja uuesti hüüdis hääl:
«Poo risti! Poo risti!»
Ainus inimene, kes julges häälitseda ja kes suutis rääkida, oli see väike küürakas mehike, kes Lõhmuse Taaveti seltsis oli kõrtsi tulnud. Ta tõstis oma kongis kullinina ja terased nirgisilmad üles kõrtsi lae poole ja küsis aukartusest väriseval häälel:
«Kes seal kõneleb?»
«Mina, suur prohvet Maltsvet!» vastas hääl.
«Ja mida sa soovid, püha mees?»
Kõrtsis valitses niisugune vaikus, et oleks kuuldud udusulge maha kukkuvat.
«Ma soovin, et teie selle joodiku mehe, kes minu usuõpetust näägutab, risti pooksite! Ja kui teil põle risti käepärast, siis andke talle haagrehi keretäis!.. Aga selle väikese küüraka rätsepale leti ees ostke kortel viina, tema on vaga mees ja usub minu sisse, aga tal ei ole raha!..»
Surnud, tardunud vaikus püsis veel silmapilgu, ebausklik ehmatus püsis veel natuke aega paljudel nägudel, siis aga pääses Lõhmuse Taaveti ja vana Tihase suust lagin lahti ning sellele järgnes varsti üldine naerumürin, mis toobid ja lehtrid letil põrisema pani…
See puhastas õhku. Vaenupilved kadusid. Väike küürakas rätsep, kelle kõhurääkimiskunsti, nagu teda ennastki, peale Taaveti ja Tihase ainult paar siinset inimest tundsid, piirati ümber ja temalt nuruti naerdes, et ta veel oma osavust näitaks, mille ta kelleltki juudist ametivennalt oli õppinud. Võõras kunstnik, nimega Aadu Vikerpuur, keda Lõhmuse peremees enese juurde õmblema oli viimas, ei täitnud aga uudishimuliste soovi enne, kui talle kokkupandud raha eest kortel viina oli ostetud. Siis laskis ta prohvet Maltsvetti, Aniste papat ja Madise kirikuõpetajat üksteisega usuasjus vaielda ja riidu minna, kusjuures ühe hääl kostis keriselt, teise oma laua alt ja kolmanda kõne koguni Tihase õllevaadist.
Nali kestis nii kaua, kui keegi poiss kõrtsi uksest järsku sisse hüüdis:
«Maltsvet tuleb!»
Nüüd pistsid nooremad kõrtsist rüsinal välja, aeglasemalt järgnesid neile ka vanad, et väliselt ukselt vaadata, kuidas kuulus palvemees Kiisa peremehega mööda sõidab. Isegi vana Tihane tuli leti tagant ja puges välja teiste sekka. Kõrtsi jäid ainult Lõhmuse Taavet ja meister Vikerpuur, kes Maltsvetti mõlemad juba mõne korra ühes ja teises kohas olid näinud.
Varsti tuligi Kiisa Mihkli valge mära kõrtsi nurga tagant nähtavale. Reel, mille istmekohta tuliuus punasekirju vaip kattis, istusid kaks suure koguga meest, kelle nägusid pimediku pärast selgemalt näha ei olnud. Kui regi kõrtsi eest mööda libises, pööras teine sõitjaist oma habemiku näo rahva poole ja kergitas kübarat. Sedamaid läksid meestegi pead paljaks ja aupaklik «tere-tere» sai külalisele vastuseks.
Inimeste olekust oli märgata, et nad haruldasest mehest lugu peavad, räägitagu temast mis tahes. Näis, nagu paneksid nad tema peale lootusi, nagu ootaksid nad tema poolt midagi. Mis see «midagi» oli, seda ei teadnud vist küll ükski selgemalt, see liikus nende hinges ainult sumeda tundena, salajase aimdusena, seletamata ihkamisena.
Nad teadsid ainult, et neil midagi on vaja ja et keegi peaks ilmuma, kes neile seda annab, mida neil on vaja.
Seal ilmus Juhan Maltsvet.
3
MALTSVET
Veel ei olnud Maltsvetil Järvamaal kindlat, tema õpetuse ja tema isiku külge liitunud kogudust. See tekkis aegamööda hiljem. Aga tal oli nende paljude seas, kes tema lugemist käisid kuulamas, juba hea hulgake pooldajaid ja nende arv näis jõudsasti kasvavat.
Juba tema paljas nimi oli võimsaks tõmbejõuks. Selle kõla ei mõjunud mitte ainult palvelisse rahvasse, vaid ka nõndanimetatud ilmalastesse, kelleks loeti inimesi, kes usuasjust leigemalt, ilma erilise härduse ning agaruseta osa võtsid, inimesi, kes iga pühapäev kirikus ei käinud, või kuigi käisid kirikus, mitte iga kord ka vennastekoguduse palvemajas ei käinud. Maltsveti nimi mõjus nõnda, et nii palve- kui ka ilmarahva seast needki, kes tema kõneosavust ja tema sõna võimu veel ei tundnud, – nagu salapärasel sisemisel sunnil – hulgana tema lugemistele voolasid.
Selle sunni kohta ei olnud nad, nagu tähendatud, ise sugugi selgusel. Keegi neist ei oleks teadnud öelda, et see sund ja tung valitsevaist oludest tekkis, kõigepealt nende ihulisest hädast. Nad olid inimesed, kes päästjat ootasid, õiget päästjat, ja seal ilmus keegi, keda nad päästjaks arvasid võivat pidada, sest et ta teisem oli kui need, kes endid seni päästjaiks olid tunnistanud, ilma et nad kedagi oleksid päästnud. Ihkamisi ja aimamisi otsisid nad inimest päästjaks, kes nende häda mõistab, kes nende viletsust tunneb, – nad otsisid oma meest. Ja Maltsveti Juhan oli oma mees. Ta pidi oma mees olema, sest ta hakkas neile päästjaile vastu, kes päästmist tõotasid, aga tõotust täide ei saatnud, kes jäid rahva suuremale osale võõraks.
Rahvas
