põhjused olid. «Kuldkirjaga roamatust, mis Maltsvet moa seest leind, olen minagi kuuld, ja kuda ta võis roamatu muidu leida, kui ingel ei juhatand?»
«Roamat old jah,» tuli Tooma-Jüri Rein Tiku vanamehele appi; «ühed ütlevad – piibel, teised – Uus Testament, mõned aga, et olla hoopis isesugune prohvetiroamat, mida Maltsvet üksi oskab lugeda, kui talle vaim peale tuleb. Seda roamatut ei näidata ta ühegi inimesele. Kui näitaks, siis läheks vaim temast ära. Nõnna seista roamatus üleval…»
«Ei, seda öeld ingel ise Maltsvetile, kui ta tema prohvetiks tõst,» õiendas Toomas.
«Tühja kah!» hõikas Kassi Mats, see, kes Maltsvetti möldriks nimetas. «Kui juba üks neist juttudest õige on, siis muidugi Oabrami oma. Tihane tahab kõrtsmikka vägise jumalasulasteks teha – eks me mõista, mispärast! Teate, mehed, isegi, kes koera saba kergitab!»
Nõnda kestis vaidlus edasi ja mõlemad parteid suurenesid. Tõepoolest käis lugu Maltsveti palvemeheks saamisest mõlemal kujul ja veel mitme muu teisendina rahva seas ringi, ja kui kummalegi jutustajale midagi võis ette heita, siis vahest ainult seda, et nad legendi veidi luhtavama luule või värvikamate sõnadega jutustasid kui muu, kainem rahvasuu.
Aga ka selle kainema rahvasuu asemikke oli kõrtsiliste seas.
Keegi lageda ja mageda näoga, aeglase jutuga peremees naabervallast võttis sõna.
«Kuda Maltsveti Juhan prohveti- või aapostlivaimu sai, seda ma ei tea,» ütles ta kuivalt, «aga seda tean küll, kuda ja mispärast ta Kostivere Loo kõrtsist ära läind. Kostivere parun old alati rahapuuduses. Laenand kõrtsmiku käest tihtipealegi raha. Juba old Juhanile kaks tuhat rubla võlga, aga taht vägise veel soada. Tuhat või viissada, seda ma ei tea. Juhan põle and. Saksa süda täis. Raksund ja paukund ja kihutand kõrtsmiku poolel oastal kohast välja. Juhan põle sealt mitte kohe linna läind, vaid kui õieti tean, Lehtse Nikijärvele kõrtsmikuks, sealt Karkusesse möldriks ja viimaks, kui lapsed suuremaks soand, siis alles asund linna elama.»
«Kas raha soand parunilt kätte?» küsis keegi.
«Jumal seda teab. Võib olla, et sai, võib olla, et jäi ilma.»
«Nõua nüüd saksa käest midagi tagasi!» tähendas Liugmäe Kaarel. «Kui tahab, siis annab, kui ei taha, näe pühi suu puhtaks.»
Seepeale hakkas järgmine kainema suuga Maltsveti-tundja jutu sabast kinni. See oli vana Tongi Jaak, mölder ühest kaugemast vallast, tõsise olekuga, mõtleva vaatega hall mees, kes seni piipu toppides teiste arutust vagusi pealt oli kuulanud. Temast teati, et ta Maltsveti jutlust muudes kohtades Madise kihelkonnas juba paar korda oli kuulnud, ja arvatavasti peatus ta praegu Kuglil, et täna ka tema siinsest «lugemisest» osa võtta.
«Kõrtsi-isandal on õigus,» algas ta viisakalt ja leplikult, «rahvas lobiseb ausast palvemehest praegu kõiksugu juttusid – mine võtta kinni, mis tõsi, mis vale, või mis tõest ja valest kokku on jätkatud! Mis põhjuse pärast Maltsvet Loo kõrtsist ära läks, seda ma õieti ei tea ega ole tema käest ka järele pärind, aga vististi on kõige õigem, mis ta sellest Ahulas ükskord oma jutluses ääri-veeri mööda seletas, et kuda tema pühakirja hakand armastama ja mispärast ta ennast jumalalt sulaseks ja tema püha sõna kuulutajaks tõotand… Tallinnas old üks jumalakartlik mees, see lugend suure himuga piiblit, ja kui soand Maltsvetiga tuttavaks, käind talle nii kaua peale, kui se koa piiblit hakand lugema. Piiblit lugedes ja linnas vaiksemat kodust elu elades hakand Maltsvet oma vaimuelu ja hingeloo peale mõtlema, ja tal astund pühakirjas mitmed noomitused silma ette, mis teda äratand, nii kui et: «Tee aru oma majapidamisest» ja mitmed muud kirjasalmid. Hiljemini jäänd mees raskesti jooksvahaigusesse, kus mitu nädalat kange valu käes voodis vaeveld. Seal olla ta siis oma häda ja valu sees tõotand, et kui taevaisa ta jälle terveks aitab, siis võtab ta enese kõigest ilmalikust talitusest täitsa lahti ja tahab üksnes jumala auks ja ligimese kasuks elada, nõnnaviisi, et rahvast, kes patu-unes magab ja kurja küüsis sipleb, Issanda sõnaga äratab, teda noomides, õpetades ja õigele teele juhatades.»
«Ja pidas mees sõna?»
«Sai terveks ja pidas sõna. Vist juba Tallinnas hakand lugemisi pidama. Krimmi sõja hakatusel, 1853. oastal, müünd aga oma majad linnas odava hinna eest ära ja tuld selle nõuga moale tagasi, et rahvale siin jutlust hakata pidama. Esti asund Ambla kihelkonda ja palund kirikhärra Paulseni käest luba palvetundisi pidada, aga Paulsen põle luband. Amblast läind Koeru kihelkonda elama, kuhu ta omale Ärvita valda veikse üksiku koha ost. Sealt tuli Madisesse. Madise õpetaja käest sai viimaks palvepidamise loa. See tuld nõnna. Õpetaja Irsson old Orgmetsa külas lapsi loetamas. Maltsvet juhtund koa seal olema. Astund kirikhärra ette ja reakind ära, mis tal südame peal. Seletand, kudas ta selle mõttele tuld ja kudas inimesed pimeduses ja kurjuses elavad, iseäranis liigjoomises ja kõrtsielus. –»
«Ahah – kas kuuled, Tihane!» naeris Aabram vahele.
«Noh, või nüüd kõrts kellelegi peale tuleb või soab kõrtsmik kedagi keelata joomast,» kostis viisakas ja leplik kõneleja Tihase asemel. «Heakene küll – õpetaja mõeld järele ja kost, et tal selle vastu midagi ei ole, kui Maltsvet külades palvetundisi hakkab pidama, aga maanitsend, et kui seda teeb, siis sündigu see täiesti pühakirja põhjal. Seda luband küsija kindlasti. Ja juba sealsamas teind kohe proovi. Taluperesse, kus lapsi loetati – peremees on kiriku vöölmölder –, old kokku tuld hulk valla vanemaid inimesi oma lastega, ja neile pidand Maltsvet oma esimese äratusekõne. Rahvas kuuland, kuuland – siis voadatud imekspanemisega üksteise otsa, viimaks silmad kõigil vett täis, ja kui lugija lõpetand, teand kõik, et nad niisukest jutlust enne põle kuuld, ei ühegi kirikuõpetaja, ei ühegi saksa-isanda suust. Ja tõepoolest, sel mehel on vägev sõna. Hinge põrutab ihu küljest lahti. Võite mind uskuda, olen teda kuuld, ja kes ei usu, kuulaku teda täna ise. Ja kes tema jutlust kord on kuuld, see tahab seda jälle kuulda soada. See on mees, kelle sõnad tungivad üdini.»
«Nojah, ta kuulutada jo moailma otsa ette!» ütles Tibukännu Peeter. «Eks see põruta küll!»
«Kuulutagu ette, mis tahab, aga miks ta viinajoomist keelab!» pahandas Kriuka Mihkel. «Eks igaüks tea, et viin on rohi, puhtast jumalaviljast tehtud.»
«Ei tohi viina võtta, ei tohi piipu tõmmata –» aitas Tooma-Jüri Rein Mihklil nuriseda, «mis jääb meile ilma elust siis veel järele?»
«Vitsad.»
Kõlakas hääl, mis seda ütles, kostis eemalt ukse juurest; temast kuuldus nii palju vallalastud irvitust ja märkiminevat torkamist, et kõigi pilgud sinnapoole pöördusid, kust ta tuli.
2
ÜKS JUMALAVALLATU
Kaks uut külalist olid natukese aja eest kõrtsi astunud. Üks neist, keskmise kasvu ja tugeva kondiga noorevõitu mees, vana rebasenahka müts peas, puusas käed punase vöö vahel, seisis nii laialt ning võimsalt ukse ees, et teist tema tagant peaaegu väljagi ei paistnud. See nihkus alles mõni silmapilk hiljem lagedale, ja nüüd nähti, et ta oli väike küürakas mehike suure kongis nina ja pisikeste, teraste nirgisilmadega.
«Vitsad ja tühi kõht,» kordas tema suurem ja tugevam seltsiline, kelle laiast punetavast näost ja elavalt keerlevaist hallidest silmadest kui ka pilkelisest, väljakutsuvast naeratusest tema paksude tiiraste huulte ümber oli märgata, et ta enese kirikuteel juba tublisti oli vinna võtnud. Kui talle keegi ei vastanud, astus ta mõne raske, tätsava sammu leti poole ja lisas: «Jah, noomijaid on meil nüüd palju. Üks kärgib iga pühapäe kirikus, palvemajas on terve kari haukujaid, ja nüüd hulgub veel keegi külast külasse ja perest peresse ning paugub kas või lubja laest maha. Kõigil on midagi keelata, ühelgi
