mait nägisar
ma tullen sind vaimus terretama oma veikse Kirjaga ja soovin sule paljo duhhad tervisid ilma Silma näkemata ja käd ja Suut handmada ja nüt on minu täti ära surnut ja ma ollen väka kurb Sütame põhjast sele leina sõnnume ülle ja minnu kallis hea täti keda ma ika ni väka armastasin ja kes armastas mint kui omma last ehk ta küll kaukel soome mal ellas ja ei olnud mind näinutgi eka minna teta mu emma rägis temmast vaid aina vahel ja ta on mulle nüt pärrita jätnud 1 duhhat ja 5 sata rupla ja ehk ma saan veel kui kõig on mütud ja vata tall on jo veel varra mahha jänd naku maja ja mut ja kui on kõig mütud siis ma saan veel rohgem vist ja ma lotan seda kindlasde ja nüt on mull 1 duhat ja 5 sata rupla kintel ja kui sinna mide rigamad naist ei leia ja kui sa mind sukuki armastat siis on meil agatuseks ika 1 duhhat ja 5 sata rupla ja gui ma saan etaspiti veel nagu ma lotan seta kintlaste siis võip ika mees minnuga rahhul olla ja minnu harmastus ei kustu sinnu vastu ei ialeski sesd sinna ügsi olet mu ellu ja õnn ja lotus ja hilma sinnuda tahaksin ennem surnt olla sükavas ma põhjas seepärasd kiriuda mule silmapilg mis nõu sul on ja mõdle sele peale mis sa mule vantusid sest meest petakse sõnast ja ärga sarvesd.
vaimus sule suut antes ja sint omma truvi rina vasdu vajudates ja sinuld kohhe ühd rõmmust ja lahked vasdust otades jän jummalaga ja satan sule harmasdavasd sütamest duhhat dervist ja häd õnne ja elu sinnu ikavesde tru
Marie Koid.
oh minnu armasdut maid nägisar sesd ma kartan et sa ütled et on vähhe 1 duhhat ja 5 sata rupla aga ma san etaspidi dõesdi rohgem kui jumal aidap.»
Maarja pani käest sule, mille vars pea poolest saadik oli tindine – pöial ja kaks sõrme mitte vähem – lakkus keelega paar tindiloigukest paberilt ja luges kirja õhetavail põsil üle. Kui ta poogna oli ümbriku sisse pistnud ja hoolega kinni silunud, tõi ta kapteni kirjutuslaua sahtlist postmargi, rutjus käepäkaga ümbrikule peale ja tahtis, suurrätti ümber võttes, kirjaga tasa ja salaja majast välja hiilida.
Kippar pidas lõunauinakut magamiskambris. Ta oli aga praegu ärkvel, sest Maarja kuulis teda hüüdvat: «Kuhu nüüd, kallike?»
«Välja lähen,» vastas tüdruk.
«Kuhu jälle?»
«Ma ütlesin, et lähen välja.»
«Aga kuhu?»
«Pole sinu asi!»
Maarja läks. Ta tõttas männikust läbi, kaldarinnakust alla, lepiku veert mööda – lainetav meri pahemat kätt – küla poole. Ta läks vanalt Näkisaarelt Maidu aadressi tooma, ja kui ta selle oli saanud, oli ta lähem käik koolimajasse, mis seisis keset väikest rannaküla. Koolmeister kirjutas aadressi peale – läks ju viimane Inglismaale, Cardifi linna. Koolmeister naeris ja nokkis Maarjat Maidule kirjutamise pärast, Maarja aga ütles tõsiselt ja kaunis uhkelt:
«Mait on minu peigmees, miks ma ei või talle kirjutada?»
«Kas ikka tõsi? Noh, siis on teine asi.»
«Mis ma pidin küsima –?» tegi Maarja teist juttu ja oli rõõmus, et paar külainimest uksest sisse astusid, «– ma pidin küsima, kuhu kõige parem on linnas raha intressile panna – kas kriidikassasse, või «Lindasse», või kuhu?»
«Kelle raha sul siis intressile on panna?» küsis koolmeister naeratades.
«Mu oma raha … Teie pole siis vist veel kuulnud, et mu vana lesk tädi, kes elas pea lapsest saadik Soomemaal, Tinaburgi linnas, hiljuti suri. Mõelge, inimesed, ta, hea hing, jättis mulle natuke raha pärida, ja kui ta maja ära müüakse, siis saan veel – ei teagi, kui palju … Ma tahtsin siis teada saada, kus oleks kõige parem koht intressi panna, – raha võib mulle varsti kätte tulla, sest kohtukirjad on juba käes –»
«Kuule aga kuule,» ütles külameestest üks vahele ja ajas suu hämmastuses ammuli, «mis juttu tema seal ajab! – Kes on kuulnud, et sul Soomemaal rikas tädi elas?»
«Kas sina, Kakuta Priidik, seda oled kuulnud või ei, see pole minu asi. Mina tean aga väga hästi, et minu õndsal emal oli poolõde, kes juba lapsepõlves läks Tallinnast vanematega Soome ja sai seal ühele laevakaptenile mehele. Minu tädi nimi oli proua Anna To – Ta – Te – ma ei mõista seda võõrakeelelist nime välja öelda.»
«Düünaburi linn ei ole aga mitte Soomemaal,» tähendas koolmeister omalt poolt.
Maarja tippis näpuga otsaesist.
«Tinaburk? Kas ma ütlesin Tinaburk? Ma ei öelnud ju Tinaburk, vaid Seaburk – Seaburk!» kinnitas Maarja.
«Sveaborg ehk Viaburi on väike kaljukindlus, kus sinu tädil naljalt maja – »
«Siis olen sellegi nime unustanud,» naeratas Maarja ükskõikselt.
«Sa tahtsid ehk Viiburi öelda? See on Soomemaal,» tuli koolmeistrile meelde.
«Muidugi Viiburi! Ma ütlesin ju Viiburi! Kas ei? – Siis eksisin! Viiburi neh! Niisuguseid nimesid ma ei pea kunagi meeles … Nüüd aga pean minema – vanamees siunabki ehk juba kodus.»
Ja ilma et oleks saanud teada, kuhu on raha kõige kasulikum intressile panna, tegi Maarja minekut.
«Kui palju sa seda nodi siis õieti saad?» päris veel keegi külamehi.
«Hea kahmaku! Ei maksaks ju muidu rääkidagi. Aga pruugin ma seda sulle nii kopikapealt nina peale siduda, Tuiallika Paavel?»
Pööras selja ja läks.
Kui Maarja koju jõudis, tuti talle kapten Anderson köögi ukse juurde vastu.
«Laps, miks sa mu vastu nii kare olid?» küsis ta hellalt.
«Olin ma kare?»
«Sa ei mäletagi? Siis sa ei tahtnud kare olla.»
«Tõesti mitte, Paul!»
«Siis lepime jälle ära. – Tule siia, lepime ära – tule!»
Maarja läks naeratades ja nad leppisid ära.
Vaesel Maarjal tuli rohkem kui kaks kuud oodata, enne kui Näkisaarelt vastuse sai. Kaks kuud n i i s u g u s e l e kirjale vastust oodata – suuremat piina ei või ollagi! Ta on liiga kaugel, vahest maailma ääres – kiri ei jõuagi rutemini siia, oli Maarja igapäevane troost olnud. Aga sealjuures näris ta südant kahtluse-uss: ehk ta ei tahagi vastata – ehk oli liiga vähe … Aga viimaks, viimaks tuli kiri. Kirjatundja oleks linna nimest ja kuupäevast aru saanud, et kiri oli paljalt viis päeva teel olnud; Maarja aga ei teadnud, kus seisab Le Havre maakaardil, ega olnud tal maldu tähele panna, et kiri oli välismaa kalendri järgi 15. novembril ära saadetud.
Mait aga kirjutas: «Armas Maarja! Rõõmustan väga, et oled jõukaks tüdrukuks saanud, ja soovin sulle õnne ja armast rahu ja head elu. Ja peigmeestest ei saa sul nüüd puudust olema. Sest tüdrukul, kellel on 1500 rubla varandust, ei sellel saa tahtjatest puudust olema. Ja kui keegi tuleb, kes on meele järele ja viisakas ja tubli mees ja kes just raha pärast ei tule, ja kui veri mängib talle ka natuke vastu, siis on kõige targem nõu: võta vastu, ei muud midagi. Hakka nüüd nii kindlasti sihukese peale lootma, kes võib iga päev merelainetesse sattuda ja on kalade roog, ja kes veel nii häbemata on, et ta rikast naist just otsib, ja kellel nii inetu uhkusevaim sees on, nagu minul. Seda ütlen kõik hea sõbra poolest ja ligimesearmastusest. Aga kui sa, armas Maarja, mind mu sõnast pead, siis ei taha mina tänavu
